This is not a bomb

Triin Männik

Moskva biennaali lisaprogramm Tõeliselt suure haardega projekti reklaami jätkus nii kesklinna kui metrooliinide lõpp-peatustesse ning veebruari teisel poolel, mil näitused olid avatud olnud kolm nädalat, olid kõik näitusesaalid külastajaid täis ka tööpäevadel. Kohalik kunstikriitika keskendus arvustustes siiski sisu asemel suurele tähelepanule, mis Moskvale tänu biennaali algatamisele osaks hakkab saama ? vaatenurk, mis on küll oluline, kuid tekitab samas küsimuse, et miks näituste tasemest juttu ei tehtud.

Biennaali korraldamisega seotud segadustest ning organisaatorite seas toimunud rollivahetustest on kunst.ee-s (nr 3/2004) andnud ülevaate Elnara Taidre. Enne biennaali algust jõudis veidi muutuda ka biennaali eesmärk: esialgu kavas olnud rohkete nimekate väliskunstnike asemel jäi lõpuks eriti just lisaprogrammis domineerima vene kaasaegse kunsti tutvustamine.

 

Infotihe tuba

 

Erikülalistena esinesid biennaali raames Christian Boltanski, Bill Viola, Michal Rovner ja Ilja Kabakov, eriprogrammi olulisemad kuraatoriprojektid puudutasid laia teemade ringi, soo-, eksiili- ja linnastumise problemaatikat, oli olemas noortenäitus ja mitu üksteist toetavat vene kaasaegse kunsti ülevaatenäitust. Lisaprogramm andis biennaalile kaalu ja ulatuse ? kõike mahutava pealkirjaga põhinäitus ?Lootuse dialektika? oleks üksi üsna hõredat kogemust pakkunud.

Kommipoeks osutus aga Informbüroo projekt, vene kaasaegse kunsti infokeskuseks muudetud tuba Suurel Lubjankal. 45 punast kataloogikasti, täis ajaleheväljalõikeid, näituseplakateid ja -kutseid, peamiselt aga muidugi DVDsid kõigi esindatud kunstnike (46 tükki) ja rühmituste (14 tükki) näituste ja aktsioonidega. Korralik arhiiv meenutas vormistuselt veidi hiljuti Tallinna Linnagaleriis olnud dokumentalistikanäitust ? see väärinuks palju rohkem aega, kui anda oli. Ja seda kogu tahaks Tallinnas näha.

Informbüroo täiendas linna teises servas Tretjakovi galeriis avatud ?Kaasosaliste? ülevaatenäitust, mis võttis luubi alla Peterburis ja Moskvas 1960ndatest tänapäevani tegutsenud kunstirühmitused. Kuraator Andrei Jerofejev analüüsis kollektiivse kunstiloome eripära ja muutmist, kui ühiskond liigub suletusest avanemise kaudu lõhenemiseni. Valik oli hämmastavalt lai ja kohati jäid ruumid lihtsalt kitsaks. 1970ndatel Lääne videokunsti ja Doorsi üle pead murdnud moskvalaste juurest hüpati paari sammuga Peterburi Timur Novikovi uusakadeemikute juurde ning järgmises ruumis lahati juba massimeedia sissetungi. Viimane, tänapäevane näituse osa liikus Moskva suurlinnarütmis: vormi osas domineerisid grafiti ja metroovagunid, teemadena olid esil kuritegevus, narkomaania ja ikka uuesti massikommunikatsioon. Ajaloost joosti üle nii kiires tempos, et viimastes saalides võis märgata veidi jahmunult tänapäeva probleemidesse maandunud külastajaid.

 

Invasioon ja Mapplethorpe

 

Kõige kummalisema näitusekoosluse võis leida taastatud Lunastaja kiriku lähedal asuvast Moskva fotograafiakeskusest. ?Invasiooni? nime alla mahtusid mõned Michal Rovneri videotööd (lisaks mujal eksponeeritud Petri tassikeste projekti minivariandile), kuid ka väga erineva taseme ja mahuga projekte vene kunstnikelt.

Keskuse esimesel korrusel hargnes Robert Mapplethorpe?i fotosid maneristliku graafikaga kõrvutav näitus ? ulatuslik ja huvitav, ent biennaali kontekstis veidi kummalisena mõjuv. Näituse siiski biennaali kavva lülitamist seletab ehk asjaolu, et Moskvas levib praegu kerge Mapplethorpe?i maania, ja nagu kohalikud kriitikud on juba täheldanud, on populaarne vanade meistrite kõrvutamine XX sajandi staaridega (varasemast Goya-Dalí näitus).

 

Diasporaa ja soovaatlused

 

Moskva moodsa kunsti muuseumi saalidesse mahtus kaks projekti: ?Post-diasporaa: rännakud ja missioonid? ning ?Sooprobleemid?, mis vääriksid eraldi vaatlemist, sest olid peajagu üle mitmetest viimasel ajal nähtud nais- ja meesküsimuse analüüsidest. Mahult väike, kuid mitmest suuremast lisaprogrammi näitusest palju ühtlasem ja sisukam diasporaaprojekt tundus huvitav eelkõige viimase Tallinna graafikatriennaali eksiiliteemaga kõrvutades. Kuraator Olga Kopenkina oli näitusel osalema kutsunud 1990ndatel Venemaalt, Moldaaviast, Poolast ja mujalt läände, peamiselt USAsse kolinud kunstnikud, kelle diasporaakogemus oli seega vahetu, mitte empaatial tuginev. Lähtepunkt oli sellevõrra vahetum, intiimsem, ent huvitaval kombel mitte ilmtingimata valusam. Umbes pooleks jagunesid seljataha, itta vaatajad ja uue elukoha, uue kodumaa kompajad.  Esimeste hulka kuulub kindlasti Daniel Bo?kov (Bulgaaria-USA), kelle musta karuse habeme mahaajamine Peeter I jõeskulptuuri ees Moskvas kõnetab kõige otsesemal kombel terrorismihirmu, mis Moskva metroos ja mujal ühistranspordis sõitjale end igal sammul meelde tuletab. Ükskõik, kust sa tuled (Bulgaariast), Venemaal pead sa välja nägema võimalikult euroopalik, sile ja hele ? irooniline, kas pole.

Kokkuvõttes: Moskva biennaalile tasus minna saama ülevaadet vene kunstis eile ja täna toimunust, tasus minna vaatama Lenini muuseumi alasti ruume, tasus minna Moskva enda pärast. 1990ndatel koolis käinud algajale kunstiteadlasele oli see tõeliselt silmaringi laiendav kogemus. Kuid tundub, et mingit sügavamat diskussiooni ei suutnud tekitada ei põhinäituse ega ka rohkete lisaprogrammi näitused. Huvitavamad alanäitused haakusid omavahel peamiselt sedavõrd, kuivõrd neile oli kutsutud ühtesid ja samu vene kaasaegse kunsti staare ? vastupandamatute Sinininade videoteoseid leidsin mina neljal näitusel (ärge saage valesti aru, seda ei olnud liiga palju, see oli väga tore). Aga pommi ei olnud, nagu David Ter-Oganyan peanäitusel korduvalt otse välja ütles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming