Tiit Kaljundile mõeldes, tema majas olles

Tiit K?ler

Tiit Kaljundi Füüsikud on ikka imestanud, et aeg on pöördumatu. Valemites, teoorias peaks olema justkui pöörduv, aga elus, näe, ei ole. Kuid ometi siiski omajagu on. Eriti teravalt tunned seda siis, kui kuuled midagi sellist, mida ei tahaks, mida uskuda ei suudaks, tõeks tunnistada ammugi mitte. Tiit Kaljundi lahkumine oli nõndasugune sõnum, millele ei oska ega tahagi anda nime.

Ja aeg hakkas ketrama tagurpidi. Meenub mullusuvine augusti lõpp Käsmus. Korraldasin seal oma sõpradega teadus.ee suvekooli. Selle mõte oli vaadata eri teadusvaldkondade silme läbi üht looduse elementi – õhku. Kutsusin sinna esinema ka Tiit Kaljundi. Muidugi ta punnis vastu, et oh, mis nüüd mina, nagu tal ju ikka oli kombeks, kuid lõpuks soostus.

Tiit – ei saa lihtsalt teisiti, mulle on ta ju ikka Tiit, mu nimekaim pealegi – esines ilusa pühapäeva hommikul Käsmu rahvamajas, hoones, mille ehitasid kunagi vaprad Käsmu meremehed ja mis nüüdseks on näinud päevi ning öid, ja sellest kõigest üsna räsitud. Mis pole enam ammugi õhuloss. Ja kõneks oli õhku ehitamine, õhu organiseerimine ehitusruumis.

Kõik kooli kuulajad, sadakond inimest, kogunesid teda uudistama. Paljudel, üsna paljudel mõtteks: mis on asja teaduse populariseerimise üritusele ühel arhitektil?

Tiit Kaljundi astus meie ette ja asus oma tasasel ja selgel moel pajatama, kuidas üks arhitekt oma tööle läheneb. Ta kõneles Viljandi lossimägede korrastamisest, millesse ta Viljandi mehena ja patrioodina oli viimastel aastatel pannud oma hinge. Ja meie ees rullus lahti hoopis uus maailm, teisem kui tavaajakirjandusest loetu-nähtu-kuuldu. Kaljundi kõneles probleemide püstitamisest, nende lahendamise võimalusest, töös esinevatest raskustest nõnda siiralt ja veenvalt, et rahvas mõistis: maailm on tegelikult üks, pole suurt vahet, kas oled teadlane või õpetaja. Sõnum jõudis pärale, ka algklasside koolilapsed meie seas kuulasid-vaatasid hoolega. Pärast tuli nii mõnigi minu juurde, silm säramas, ja kiitis, et on pärast Kaljundi ettekannet saanud hoopis uue ettekujutuse ehituskunstist, uue mõõtme, uue silmapiiri ehitiste nägemiseks.

Mul oli kuidagi pidulikult kade meel, kui seda võib nõnda väljendada. Aeg kerib veel veidi tagasi, ja jõuab aastakese-tagusesse aega, mil palusin Tiidul tulla mulle abiks ja projekteerida üks suhteliselt pisike ja tähtsusetu juurde- või õigemini vaheehitis ühele kunagi poole sajandi eest ehitatud suvilahoonete kogule. Üsnagi hale tundus olevat see kunagi mu isa ehitatud hoonestik, ehkki minule armas, nõnda et lammutamisest polnud juttugi. Sestap pelgasin, et kes see arhitekt nüüdsel ajal, mil kerkib pilve- ja mäelõhkujaid, säherdust asja ikka ette võtaks. Aga Tiit Kaljundi võttis. Ja võttis sellise hoole ja pühendumusega, sellise vahel mulle isegi pedantsuseni tundunud täpsusega, mis tõepoolest kohustas mindki asja võtma tõsisemalt kui muidu ehk suutnuksin. Oli meil vaidlusigi, ent enamjaolt tõestas Arhitekt mulle siiski ära, et tal õigus.

Nüüd hüppame ajas tagasi suurema sammu. Veerand sajandit koguni. See oli aeg, mil Tiitu esmakordselt tundma sain. Oli tol umbsel ajalgi omad nooruskeerised ja üks neist pulbitses noorte arhitektide/kunstnike seas. Noore teadlasena sattusin kuidagi nende mõttemaailmast innustusse, ning nõnda osalesin minagi arhitektide ja kunstnike korraldatud seminaridel ja näituste kõnekoosolekutel.

Tundus siis ju imeasi olevat, et olümpiamängude purjespordikeskus tol ajal bürokraatidele üsnagi vastaliselt mõjuda võinud seltskonnale projekteerida anti. Kuulus sinna ka Tiit Kaljundi. Ta ei kippunud just üleliia kõnelema, aga kui kõneles, siis vaikselt, kindlalt, isegi tagasihoidlikuna tunduvalt – kui võrrelda Lapini või Künnapuga. Kuid mida ta ütles, see oligi öeldud. Ja, mis kummaline, ilma suurema sarkasmi, ehk isegi solvanguteni ulatuva epateetikata, mis tol ajal tagurlaste pihta käiku lasti. Ta lihtsalt tõusis püsti ja kõneles. Ning teda kuulati. See oli nagu miski külm selge allikavesi, mis vaikselt vulises ja ilma suuremaid koski meenutava kära ja mürata oma töö tegi.

Teen lahti vana Ehituskunsti numbri, kus sees umbes täpselt veerand sajandi eest, 1982. aasta jaanuaris kunstisalongis korraldatud kümne arhitekti näituse pilte. Rühmapildil seisab Tiit Kaljundi tagareas, nagu ikka. Ja naeratab sealt oma musta hoolitsetud habeme kohalt laialt näkku. Nagu ikka.

Siin on trükitud ära üks Kaljundi projekt „Avameelselt iseehitamisest”, kus ta toob esile arhitektuurse isemõtlemise helgemaid külgigi. Ja ta meenutab siin, kuidas töötas 1972. aastal Mongoolias ning kuidas sealne kliima ja mõttestik määras nii mõndagi ta suhtumises ümbritsevasse. „Projekteerides püüan vahel muutuda erksameelseks nomaadiks ja majad tulevad sellesse maailma veidi hiljem, külalistena,” kirjutab ta.

Samas väljaandes kirjutasin minagi ega oska siinkohal teha muud kui tsiteerida tollal öeldut, millest enamat ei oska: „… sest usun: takistused ei peitu kunagi materjalis, ettekirjutusis, kitsendusis, vaid ikka inimesis. Nii tuleb arhitektuuris karta mitte paneeli, allkirja või pinnast, vaid arhitekti. Sest see on inimene, kellele tasub loota.” Tiit oli just selline Arhitekt, kellele sai loota. Ja saab ka edasi.

1980. aasta kevadisel arhitektide Tallinna seminaril rääkis ta Lillekülast ja Nõmmest: „… on ebaõige suured, traditsioonilised elamurajoonid jätta teadmatusse oma lähi- ja kaugsaatusest.” Kas oleme selles õpetust võtnud? Ehk veidi siiski.

Kirjutanud need read, väljun korraks õuele. Ilm on küll sombusevõitu, kuid ometi aimub lõunakaarest põhjamaiselt madalat ja ootamatut valgust. See paistab Tiit Kaljundi projekteeritud hoonele ja lööb särama selle kollase rõdustiku.

Tiit Kaljundi kirjutas talvest veerand sajandi eest nõnda, et see on „enesesse süvenemine, meenutused, pühad, uute plaanide aimdus”. Nüüd siis, talvel, on tema plaanid kusagil mujal.

Silmad tõmbuvad niiskeks. Küllap tibutab vihma. Ja Tiit Kaljundi, see hää inimene, tema on seal kusagil, üleval kaugel, ja samas ka siin, ikka veel ligidal Maa peal, oma ehitistes kehastunud mõtetega meie keskel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming