„Töö emotsionaalne jõud on mulle oluline”

Reet Varblane

Ars Fennica 2008 nominendi Mark Raidperega vestleb Reet Varblane.  Homme kell 15 avatakse Kumus Soome olulisema era kunstiauhinna Ars Fennica kandidaatide  näitus. Näitus oli kõigepealt väljas mullu oktoobris-novembris Helsingis Amos Andersoni muuseumis, kuid auhinna võitja kuulutatakse pidulikult välja just Tallinnas. Ars Fennicat annab 1991. aastast välja Henna ja Pertti Niemistö kunstifond eesmärgiga edendada Soome kujutavat kunsti ning luua rahvusvahelisi kontakte. Auhinnaga kaasneb 34 000 euro suurune rahaline preemia, kunstniku loominguga väljaanne ning rändnäitus. Auhind määratakse  kahes jaos: sihtasutuse auhinnakomisjon nimetab kõigepealt kandidaadid ning nende hulgast valib auhinnakomisjoni kutsutud rahvusvaheline kunstiekspert laureaadi. Ars Fennica 2008. aasta kandidaadid on Maria Duncker (s 1963. a Helsingis, elab ja töötab Helsingis), Tea Mäkipää (s 1973. a Lahtis, elab ja töötab Weimaris), Katrīna Neiburga (s 1978. a Riias, elab ja töötab Riias), Mark Raidpere (s 1975. a Tallinnas, elab ja  töötab Tallinnas), Seppo Renvall (s 1963. a Helsingis, elab ja töötab Helsingis). Kandidaate tutvustab mahukas koondkataloog. 2008. aasta Ars Fennica auhinna kandidaadid seadis üles auhinnakomisjon, kuhu kuulusid fondi tegevdirektor Leena Niemistö, kunstiteadlane Tuula Karjalainen, skulptor Matti Peltokangas ja maalikunstnik Henry WuorilaStenberg. Laureaadi valib sel aastal Hou Hanru, San Francisco kunstiinstituudis töötav Guangzhoust pärit kriitik ja kuraator. 

Viimased aastad, iseäranis eelmine aasta on olnud sinu loomingulises elus väga toimekad  ja edukad. Seda iseäranis väljaspool Eestit: oled osalenud õige mitmetes suurtes kuraatoriprojektides, sul on olnud isikunäitusi, oled pälvinud mitmeid preemiaid. Millised neist näitustest on sinu enda arvates kõige olulisemad olnud?

Mingis mõttes on nad kõik üsna võrdsed. Kuna püüan mitte just kõige produktiivsema kunstnikuna igal isikunäitusel ka vähemalt ühe uue tööga välja tulla, on ootus ja pinge ikka samad.  Kevadel Pärnu kunstihallis toimunud näitus on mulle endale võrdväärselt oluline sügisel Pariisis toimunuga. Elamuslik oli sügisel Napoli Fondazione Morra Grecos toimunud näitus, kus oli väljas neli videoteost, seda nii publiku vastuvõtu kui ka visuaalse lahenduse poolest. XVI sajandi palee keldriruumides näitus teha on tõeline väljakutse. See fond on suhteliselt noor, loodud paar aastat tagasi. Tegu oli kaksikpersonaaliga koos saksa kunstniku Sven  Johnega. Reeglina on mul avamistel publiku käest otsest tagasisidet vähe, kuid Napolis astuti juurde, küsiti, avaldati arvamust.

Mis Napoli publikule korda läks? Mis neid puudutas? Kas see oli positiivne tagasiside?

See oli läbivalt positiivne tagasiside. Napoli inimesed olid altid oma suhtumist väljendama, Madre peakuraatorist juhusliku möödujani, ja eks korjasin ka paar pessimistlikku sellist. Näiteks seda, et olukorra lõppedes catering’i töötaja sulle järele jookseb, et oma vaimustust väljendada, pole minuga küll varem juhtunud.

Ilmselt ei olnud see sugugi ainult avamise viisakusavaldus, sest Eugenio Viola, kellega valmistasime koos ette Orlani näitust Tallinnas, oli sinu näitusest tõelises vaimustuses, kirjutas sellest Flash Arti ja pidas vajalikuks sellest eraldi rääkida. Nii et sinu kunstis on midagi, mis on sealsele kunstipublikule oluline. Kas on vahet, kui eksponeerid  oma töid kaasaegses valges või videote puhul mustas kuubis või ajaloolises hoones?

Kui näitasin „Majestoso mystico’t” XVI sajandi palazzo suures keldris, võlvide all, siis tekkis atmosfäär, mida mujal korrata pea võimatu. Vaataja avas endale töö sõna otseses mõttes samm-sammult, võttes ette teekonna installatsiooni sisse, kus heli ja pilt end maksimaalselt kehtestasid. Mulle meeldivad ruumilised  väljakutsed: näiteks Veneetsia biennaali Eesti näitusepind on väga spetsiifiline. Kui alustasime Hanno Soansiga projekti kirjutamist, siis lähtusin ruumist: teadsin, et see on korter, intiimne ruum. Enamikus töödes olen tegelenud oma perekonnaga, siis tundsingi, et selline ruum on mu töödele kohane, ma ei pidanud neid vägisi painutama ruumi järgi. Nad sobisid korteristruktuuri.

Su videod on väga tundlikud – nii ruumi kui  ka vastuvõtu mõttes. Mida tõstaksid Napoli kõrval veel esile?

Septembris avasin näituse „International” Pariisis Galerie Michel Reinis, tunduvalt reserveeritumale publikule. See oli mu teine isikunäitus neis ruumides. Küllap ma poleks saanud Gilles Duseini auhinda, kui mul poleks olnud seda galeriinäitust.

Milline selle auhinna saamise süsteem on? Kuidas sinna nominendid nimetatakse? 

L’association des Amis de Gilles Dusein kutsub kokku komisjoni, mille iga liige nimetab kaks kandidaati, seitsmeliikmeline žürii teeb seejärel lõpliku valiku kaheksa kandidaadi seast. Gilles Dusein oli 1980ndatel Pariisis tegutsenud mõjukas galerist, kelle mälestuseks auhind on loodud ja nüüd juba kümme aastat ka välja antud. Kunagi mõjus mulle erakordselt jõuliselt Nan Goldini kuulus fotoseeria „Gilles ja Gotcha”: homopaarist, kellest üks lootusetult haige. Kahe aasta vältel dokumenteeris Nan Goldin inimese hääbumist AIDSi tagajärjel, viimases kaadris juba hetk pärast surma. Alles nüüd auhinna tausta uurides sain teada, et mees fotodel oli Gilles Dusein. Olen vist üldse oma elus ostnud kaks fotopostkaarti ja üks neist on Nan Goldini seeria kaader. Need asjaolud muutsid selle auhinna mulle väga emotsionaalseks.

Mida tähendab olla mingi galerii kunstnik:  on selles ka kunstniku loomingulist vabadust kitsendavaid momente? Michel Rein on ka Eesti publikule pisut tuttav, sest ta käis Tallinnas Orlani näituse avamisel. Michel Reini kunstnikud on hästi erinevad: kui mõtleme Orlani, sinu, Dan Perjovschi, Juri Leidermanni, Maja Bajevići või mõne teise peale, siis ajavad nad kunstis vägagi erinevat asja. Ilmselt ei tehtud seda ka mitte ainult viimase  näituse põhjal.

Michel Reini galerii kunstnik olla orjastav küll pole. Michel Rein otsis mind üles veel Veneetsia biennaali ajal, teised sealt tõukunud kontaktid tekkisid märksa hiljem. Ma polnud rahvusvahelise galeriide süsteemiga varem kokku puutunud, ma ei teadnud, kuidas see toimib, ja pärast meie esimest näost näkku kohtumist oleksime äärepealt lahkunud hapude nägudega, silmad maas.

Mida Michel Rein ootas talle huvi pakkunud  kunstnikult?

Kuna teda minu tööd huvitasid, siis eks oli oluline kindlaks teha meie koostöö võimalikkus. Eks ta ootas lõunamaalasele omaselt korduvat kinnitust minu koostöötahtest. Praegu on Michel Reini galerii mulle justkui teine perekond. Kuigi loomulikult on tal nagu kõigil galeristidel kunstnikega seoses majanduslikud huvid, ei kaasne sellega survet autorile. Muidugi on mulle ka oluline, et galeriid tuntakse  ja hinnatakse.

Oled olnud residentuuris Rootsis ja Kreekas. Mida annab sinusugusele kunstnikule residentuur? Kas see on argielust eemalolemise võimalus, et süvenenumalt tööd teha, või on see ka võimalus leida uusi kontakte? Kas on tähtis, kes seal veel on?

Eks need kaks olid ikka väga erinevad. Residentuur Thessaloníkis eelmisel suvel oli lühike: ainult kaks ja pool nädalat. Stockholmis IASPIS-es olin vaheaegadega neli kuud. Ma ei lähe residentuuri sotsialiseeruma, vaid eelkõige tööd tegema, kuid eks ikka on oluline, kellega samal ajal külalisateljees olla. Igal juhul annab residentuur võimaluse rutiini murda.

Aprillis tuleb sul Prantsusmaal Espace Croisés järgmine näitus. Kui selle esindaja Mo Gourmelon käis mõni aasta tagasi Eestis, siis kohtus ta paljude inimestega, tal oli mitmesuguseid plaane, aga lõplikult jäi  peale sinu personaalnäitus. Kui suur väljapanek seal tuleb?

Väga palju ei tahaks sellest veel rääkida, sest lõplik tööde kooslus ei ole otsustatud, kuid pind on suurem kui Tallinna Kunstihoone ülemine korrus. Seal on tegemist ühe suure tühja ruumiga: omaruum tuleb ise luua. Kõva pähkel.

Kas mõni kuraatoriprojektidest, milles sa viimasel ajal osalenud oled, on sulle tähtis  olnud? Mille tõttu?

Ameerikas Bardi kolledži projekt „Greenroom: Reconsidering the Documentary and Contemporary Art” („Roheline ruum: dokumentaalfilmi ja nüüdiskunsti ümbermõtestamine”). Ma ise küll kohal ei käinud, kuid Maria Lindi kontseptsioon – näituste seeria dokumentaalsest elemendist kunstis – meeldis mulle. Ükski minu töö ei ole lavastatud, pea kõigis töödes kasutan minust sõltumatult  toimuvat, isegi kui olen mõne olukorra ise ellu kutsunud. Tööd tehes püüan eelnevalt paika panna raampunktid, võttel olen tänulik kõikvõimalikele juhustele ja ootamatustele, montaažis leian rõhuasetused ja püüan need maksimaalse väljenduseni viia.

Kas mõni kuraatorinäitustest on toonud sinu töödes välja midagi niisugust, mida sa ise seal varem ei näinud?

Nüüd mais peaks Hispaanias Santiago  de Compostelas avatama Juan Vincente Aliaga kuraatoriprojekt „Everywhere. From Discrimination and Stigma to the Queer Years” („Kõikjal. Diskrimineerimisest ja stigmatsioonist homo-aastateni”), mille keskmes seksuaalsuse, homoseksuaalsuse representatsioonid kunstis kuuekümnendatest aastatest tänase päevani ja kus on töid Mapplethorpilt, Warholilt, Goldinilt, Jarmanilt, GonzalesTorreselt, Tillmansilt, kui nimetada vaid väheseid. Kuna soovitakse näidata minu videot „Shifting Focus” („Nihutades fookust”), siis huvitas mind, mis situatsiooni see töö seal satub, kartsin konteksti kitsendavat toimet ega kiirustanudki kohe nõusolekut andma. Seal tekkis ootamatu üllatus, mida tajusin pigem ohtliku kui positiivsena. Ma ise ei ütleks, et seksuaalne identiteet üheski mu töös teemana kesksel kohal oleks, see on pigem neis muu hulgas kohal ja sisalduv. 

Ootamatuna tuli ka kuraator Anders Kruegeri pakkumine osaleda tema möödunud kevadel Kumus näidatud „Kontinentaalne alateadvus. Kirde kaudu põhja” näitusel. Selle ajani olin töötanud peamiselt ainult omakuvandi ja pere temaatikaga, aga see osutus üheks kogemuseks, kuidas tänu kuraatoritõukele leidsin uue teema.

Kas võib öelda, et su video „Vekovka” osutus teatud mõttes pöördepunktiks su loomingus? 

Sinnani tegelesid peamiselt iseenda, oma perekonna, seksuaalse identiteediga, hästi valuliselt, nüüd aga oled liikunud laiema sotsiaalse temaatika poole. Seda võin öelda, et andsin pärast Veneetsia biennaalinäitust iseendale salajase lubaduse, et jätan mõneks ajaks senise temaatika, tundsin, et olen midagi kokku sõlminud ja aitab. Nüüd üle kolme aasta tundus aga taas inspireeriv jäädvustada oma lähedasi. Video  „Pühendus” on ažuursem, erineb varasematest töödest, kus olen oma vanemaid jäädvustanud.

Uuemate tööde, nii „Majestoso mystico”, „Vekovka”, aga ka Kreekas tehtud „1:1:1” juures on veel üks, võib-olla isegi olulisem erinevus varasematega võrreldes: neis oled sa pannud ennast kõrvaltvaataja positsiooni. Kõige selgemalt tuleb see välja „Vekovka” juures, kus vaataja näeb tegevust läbi rongi akna. „1:1:1” videos  oled sa üks osalejatest, kuid sinu ja peategelase, 82aastase Kalamaria kreeklase Lazarose suhe on vahendatud, eelkõige keelebarjääri tõttu, aga see vahendatus tuleb selgelt välja ka visuaalias, kaameratöös. Sealjuures oled säilitanud siiski väga isikliku juuresoleku, kas siis pilti saatva teksti abil, nagu see on „Vekovkas”, või teatud peaaegu märkamatute žestide, liigutuste kaudu, nagu see on videos „1:1:1”.  „Majestoso mystico’s” sind ennast ei ole: on rahulik Stockholm tänavamuusikutega, siis Tallinna aprillirahutused, mida saadab filmist „Voonakeste vaikimisest” tuttav muusika. Kas sinu kunstnikupositsioon on muutunud?

Nähtamatu kohalolu on väga oluline, kõige olulisemaid asju minu enda jaoks. Töö emotsionaalne jõud on mulle olulisemgi kui intellektuaalne. See aga ei saa tekkida, kui välistaksin  iseenda.

Sa pole päriselt Eesti kunstiavalikkusest eemal olnud: sul oli kaks ja pool aastat tagasi Hansapanga preemia näitus Kumus, siis oli suur näitus Pärnus, kuigi ajal, mil sinna väga palju väljastpoolt Pärnut publikut ei sattunud, kuid, ilmselt sinu aktiivsuse tõttu Eestist väljaspool, on tunne, et oled siin vähem nähtav olnud. Kas sulle on Eestis esinemine ja ka see, et sind siin  tähele pannakse, tähtis? Või on see ükskõik, peaasi et oleks arusaaja ja asjatundlik vaataja.

Ikka on oluline, sest olen huvitatud, mida arvavad mu kaasmaalased, kuidas nad mu töid vastu võtavad. Aga teisalt jällegi, on see siis nii tähtis, kas vastuvõtja on eestlane või itaallane?

Kuidas sa oma tööde tõlgendamisega rahul oled? Kas tuleb meelde mõne kriitiku selline lähenemine, mis sind on üllatanud või  mille üle oled õnnelik olnud?

Kui Maren Lübbke-Tidow kirjutas mu töödest ajakirjas Camera Austria ülevaate, üllatas mind tema väljenduse täpsus, see, kui lähedale kriitik oli jõudnud mu enda mõttes olnud taotlustele töid tehes, kuigi meil praktiliselt puudus võimalus omavaheliseks dialoogiks ja mingit tööde tausta ma talle avada ei saanud. Jörg Heiser astus ajakirjas Frieze minu tööde abil vastu puritaanlusele kunstis ja ühiskonnas,  lahates mu tööde subjektiivsust, autobiograafilisust ning era- ja avaliku sfääri läbipõimitusi. Eestis minust kirjutajatest nimetaksin Anu Allast, kelle vaatamisviis erineb ootuspäraselt kehtivast ja seetõttu palusin tal kirjutada ka Ars Fennica kataloogi.

Eesti professionaalse kunstimaailma jaoks oled sa oma esimesest Vaala galerii näitusest peale kunstnik olnud, siinsesse kunstimaailma kuulunud. Samal ajal oled jaganud ennast kommertsmoefoto ning kunsti vahel.

Kui mult küsitakse, kes olen, siis viimasel ajal olen andnud vastuseks „fotograaf ja videokunstnik”. Olen oma kommertsfotograafi tööd alati oluliseks pidanud, sealt sai alguse minu loominguline tegevus ja üks mina on toitnud teist. Tegelikult olen jätkuvalt huvitatud kommertstööst, kuid ega seda ju ikka ilma tellijateta ei tee. 

Kas kunstnikul on võimalik Eestis oma tööga ära elada?

Küllap ikka ei ole. Ma olen ennast elatanud fotograafitööst, viimased paar aastat oma tööde müügist, aga ega need on rahvusvahelised ostud ole ka just sagedased.

Kuidas toetuste süsteem võiks välja näha? Seda, et meil lähiajal normaalne kunstiturg õitsema hakkaks, oleks naiivne loota. Iseäranis praeguses majandusliku surutise  õhkkonnas.

Lohutada võib ennast ka sellega, et toetused võivad küll väheneda, kunsti ostuhind langeda, kuid nõudlus kultuuri järgi ju kasvab: intellektuaalsete väärtuste vajadus tavaliselt sellises situatsioonis suureneb ja, mis seal salata, inimestel on ka lihtsalt aega rohkem. Kibedalt võiks öelda, et igasugused loovikud on ju teadagi harjunud kasinalt läbi ajama, nii saavad ka „praeguses õhkkonnas” vähem kolki, kui  paljud majanduslikku heaolu enesestmõistetavaks pidanud.

Kuidas sulle meeldib olla Ars Fennica nominentide seas? Leonhard Lapin ja Jüri Okas olid nominendid 1994. aastal, siis sai auhinna lätlane Oļegs Tillbergs, aga paljudel kordadel on nominentideks nimetatud ka ainult soomlasi. On see tähtis preemia?

Kui sain teada enda nimetamisest, siis kõige tähtsam oli ikkagi selge kinnitus, et mu tööd  kõnetavad vaatajat ka mujal, Eestist väljaspool. Pelgalt kandideeriminegi on ju kompliment piisavalt. Ma pole küll ühelgi hetkel selle konkreetse võitmise mõttega pead vaevanud.

Kuidas sulle meeldib selle preemia lõplik otsustamise viis: viie seast teeb oma valiku üks väljastpoolt kutsutud ekspert, seekord siis Hou Hanru?

Avalikult subjektiivne valik. Kui üks teeb valiku, siis on ta sunnitud töid maksimaalse tähelepanuga vaatama ja süvenema, kogu vastutus lasub temal.

Mis sulle kaaskonkurentidest kõige enam meeldib? Seekord on soomlaste kõrval peale sinu ka lätlase Katrīna Neiburga tööd.

Kui peaksin ise eksperdiks kehastuma, saaks auhinna Seppo Renvall.

Üles kirjutanud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming