Toomas Vint

Vestlenud EERO EPNER

?Ma ei olnud teerajaja, olin pigem teelt kõrvale hüppaja.? Alustada võiks ehk ikkagi sinu kahetisest autoripositsioonist, kuigi keegi pole veel sünkroonselt kulgevat kirjandus- ja kunstiloomingut põhjalikumalt võrrelnud. Mind ei huvitagi niivõrd küsimine selle järele, kas ise näed mingit teemade või olukordade paralleelsust, kuivõrd just see autorimina olukord. Oled vahel tundnud end rühmitusena, samaaegselt kehtivate erinevate kirjutusviiside koondumispunktina?

Arvan, et minu jaoks see ei ole eriline probleem olnud, igatahes ma ei ole dualistliku autoripositsiooni üle mõtteid mõlgutanud. Kõrvaltvaatajale tunduks loogiline lavastaja ja trupi vahekord: tark kirjanik paneb rumala kunstniku misanstseenid paika. Mina sellesse mudelisse küll ei taha uskuda, pigem on tegemist kahe üsna erinevat ametit ja oskusi omava tüübiga, kes ajavad ühte asja. Kui rühmituse all mõelda sarnaste tõekspidamiste ja ideaalidega autoreid, kes mingitel kolmandatel põhjustel (majanduslikel, geograafilistel jmt.) on koondunud, siis näib see määratlus paika pidavat ka minu puhul.

 

Käies kiiresti läbi peamisi märksõnu, mida sinuga seostatakse, siis esimene oleks kahtlemata ?mäng?. 1960ndatel aktualiseerus kogu eesti kultuuris mängulisus, luules vabavärsiga, teatris teatriuuenduse emblemaatiliste lavastustega, kunstis häppeningidega. Sinu mänguteemalised maalid langevad 1970ndate algusesse, aga seos tundub mulle problemaatiline. Sinu mängulisus oleks reljeefsem justkui teema tasandil. Kuidas sa ise asjale vaatad?

Siin on hea jälle kasutada võrdlust teatriga: 60ndate mäng oli tegelikult ju teater ? nii häppening kui ka vabavärss ?, küsimus oli tookord rohkem esitusviisis kui sisus. Ma arvan, et olen (tõsi küll, ebateadlikult, aga mis vahet seal on) tegelenud kogu aeg sisulise mänguga ? protsessiga, mille eesmärk on kehtestada oma eripäraste (struktureeritud) seaduspärasustega toimiv maailm, mis teadvustuks nagu tõeline. Lihtsamalt öeldes, see oleks nägemuse muutmine reaalsuseks. Suhe tegelikkusega võiks (peaks) olema dramaatiline. See ei oleks mäng mängulusti pärast (kuigi ka see ei ole välistatud), vaid mäng, mis võimaldaks inimesel iseendale lähemale saada, luua (talle seni märkamatuid) olemuslikke tähendusi.

Kirjanduses on vahest selle printsiibi ehedamaks teostuseks raamat ?Elamise sulnis õudus?, millel pole küll enam modernistliku mänguga mingit pistmist.

 

Teine ilmselge märksõna, mis su loominguga kleepub, on ?metafüüsika?. See mõiste on aga teadagi äärmiselt laialivalguv. Millise metafüüsika tähendusslepiga sa ennast ise seod? Ja kas sa näed sel ka mingit sidet irooniaga?

Selleks, et kunstist kõnelda, peab sõnades väljendamatut vägivaldselt sõnadesse panema. Et vaatajad-kunstisõbrad saaksid aimu. Mulle päris meeldib, kui kuulutatakse, et Toomas Vindi maalid on metafüüsilised. Sõna ?metafüüsika? on üsna silmanähtavalt metafüüsiline. Kui mõnikord maalikunstist räägitakse, siis metafüüsika puhul tuletatakse hoobilt varast de Chiricot meelde. Ma loodan, et ka minu maalides on seda sõnulseletamatut (tunnetuse tasemel teispoolsusega suhestuvat?), mida de Chirico esitab, kui on krunditud lõuendi pintslilöökidega tähenduslikuks muutnud.

 

Kui ma ei eksi, siis metafüüsika klassikul Martin Heideggeril on üks essee, kus ta tõstab esile (ma ei ütleks, et vastandab) vahetut looduskogemust, kirjeldades oma elu ühes mägikülas. Sinu loomingut on looduskogemusest tõukuvalt pidevalt ja pääsmatult interpreteeritud. Ometi tundub mulle, et just säärase ?vahetu looduskogemuse? probleem on sinu töödes teravam pigem just viimastes, 1990ndate teisel poolel valminud töödes ja varem on loodus oluline pigem kui teatud paradokside kogum või koht, mida muundada. On see jabur jutt?

See jutt ronib tõele õige lähedale. Viimased kümme aastat olen loodusega silmitsi seisnud (suvekodu, looduspargi rajamine). Puu ei ole minu jaoks enam üldmõiste, sellele on juurde tulnud arvukalt omadusi, milledest enamikku üksnes väga head tuttavad teineteise juures märkavad. Linnamehe maailm on avardunud ja siin tuleb tunnistada, et vahel võib mäng omandada ühtäkki tõelisuse mõõtmed… Tuleks see Heideggeri essee üle lugeda.

 

Väga huvitava seeria moodustavad mitmed sinu 70ndate tööd ja ka 80ndate Aili-seeria, kus tekivad mingid spontaansed pinged, psühhologiseerimata olukorrad, ning kus situatsioonid on ? vabanda väga ? napakad. (See tundub olevat teatud mõttes sünkroonis ka nii sinu kui Vaino Vahingu varaste novellidega.) Näiteks erakogus olev ?Jooks? (1973) või Tartu Kunstimuuseumi ?Etenduse ootel? (1973). Kuhu võiksid siit niidid joosta: alateadvuseni, sotsiaalse ängini, mänguni?

?Napakas? on ammendav väljend. Ma usun, et maal ?Etenduse ootel? teostus uuel tasemel minu näitusel ?Diivanid ja pilved? (aastal 2000). Vaala galerii seintel võis näha mängu, mida 70ndatel oodata sai. Seda võib võtta kui postmodernistliku maailmakontseptsiooni võitu. Või nagu postmodernistlikku mõtlemist: metafoori asemel metonüümia. Näitusele ?Diivanid ja pilved? oli minu kirjanduslikus loomingus sünkroonseks raamatuks ?Himm?. Mind hämmastas selle raamatu retseptsioon (?…idioodi-kirjandus ? mis see veel on??). Ehmatas kriitikute soov näha igat järgnevat teost eelmisele väliselt sarnanevana. Justkui oleks vaimuinimesi halvanud seebiseriaalide loogika. Aga see selleks. Kui tulla ?naine vaatab?-seeria juurde, siis on tegemist topeltmänguga, kus kunstnik maalib vaadet, mida on vaadatud naise silmade läbi. Kunstnik justkui püüaks pildi sisse maalida seal nähtamatut. Ma ei tea, kas see mul õnnestus, aga igal juhul oli mängu panus ahvatlev.

 

Võib ilmselt öelda, et oled publiku seas siinse avangardi lemmiklapseks, mis avangardi puhul pole just tavaline. Oled ennast ise käsitlenud kunagi avangardi võtmes? Mulle tundub, et sinu rida oli pigem puhtisiklik, eneseküllane, viiteid kunstiuuendusele või ühiskondlikele küsimustele puudusid.

Avangardi kuulumine peaks nimbuse pea ümber looma. See on midagi suurt ja üllast. Aga ma ei tea, miks püütakse mind vastu tahtmist panna ühte patta 60ndate avangardiga. Ma usun, kui luuakse erinevalt, kui mainstream või selle kiivakiskujad, siis tegeldakse loominguga, kus eesmärgiks on üles ehitada midagi iseendale omast. Mulle meeldib tuletada ikka meelde, et kui Norras 70ndatel kõik kunstnikud vihtusid abstraktseid maale teha, saavutas maailmas tuntuse hoopis üsna akadeemilist laadi figuure maaliv Nerdrum, kelle üle kohalik kunstimaailm lausa irvitas. Arvan, et minu iseärasus oli see, et ma hakkasin tegema sääraseid pilte, mida keegi polnud enne (julgenud teha) näinud. Ma ei olnud teerajaja, olin pigem teelt kõrvale hüppaja. See, et minu mäng kunstimaailmaga nii publikut kui ka kriitikuid kaasa kiskus, peaks olema mitmete eritähenduslike asjaolude tulemus, mis võiks kunstiajaloolastele jätkuvalt (mängulist) huvi pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming