Toomik ja teised

Teet Veispak

Jaan Toomiku isikunäitus “2 x 4 maali” Vaala galeriis kuni 21. X.

Jaan Toomik. Koos-olek. Akrüül, lõuend. 2005.   Ellu Maar

Kas on üldse võimalik kirjutada näitusest, millest on juba ette eeldatud, et seal esitatud töödest ei saa õigupoolest rääkida, ilma et “ei libastuks õõnsatesse sõnakõlksudesse või eufemistlikku eneserahustusse, kaitses end sõnadega valusalt ausate tööde vastu, mida kunstnik esitab”?  Kui nii, siis piisaks rahulikult vaid Toomiku tööde vaatamisest, ilma et üritakski neid kuidagi verbaliseerida. Ometi sõnastame endi tarvis iga kunstniku töid. Seda teeme enamasti tahes-tahtmata ka siis, kui ei ürita nendest kirjutada.

Toomiku näitus Vaalas pakub  sõnaliseks interpretatsiooniks palju võimalusi. Seda enam, et ei ole ta varasemadki näitused  tekkinud plahvatuslikult lihtsa hetkeimpulsi mõjul, vaid on selgelt kalkuleeritud, ilma et see tähendaks hetke-emotsioonide puudust. Toomiku tööd on sündinud konkreetsetest meeleseisunditest, mis on domineerinud just ühel või teisel ajahetkel; sellest tuleneb ka ta maalide  värvikäsitlus. Just nende ajahetkede analüüs võiks anda vähegi kindlama tõlgendusviisi ka sellel näitusel eksponeeritud töödele.

Kas Toomiku praeguste maalide puhul on erilist põhjust rääkida ängisündroomist, mida tema puhul ikka jälle esile tuuakse? Minu arvates mitte, ehkki ta ekspressiivne maalistiil ja tume tonaalsus (kuigi see pole kaugeltki  nii kõikide kunstniku maalide puhul!) pakuvad sellise tõlgendusvõimaluse kiire pilgu heitnud vaatajale. Ent Toomik pole kaugeltki üheülbaline: temas pole kaugeltki mitte ainult ängi või eufooriat. Ta tööd on kõik märksa mitmetahulisemad.

Võtame vaadelda maali “Koos-olek”. Esiteks tuleks pöörata tähelepanu töö pealkirjale “Koos-olek”, mis ei ole sugugi vähetähtis. Töö nimetus pole mitte “Koosolek”, nagu oleme harjunud tarvitama. See on “Koos-olek” ja sel on maali täiendav olemuslik tähendus: koosolek tähendab midagi, kus ollakse tõeliselt koos, kus midagi arutatakse, lähtudes pariteetseilt alustelt… Aga, kui vaatame seda tööd natuke terasemalt,  ja muidugi mõtleme sõnaühendile “koos-olek”,  siis näeme sellel teisigi kunstnikke, kes moodustavad tausta esiplaanil domineerivale ning žestikuleerivale kunstnikule, Toomikule. Teised sellel maalil kujutatud – neid teame juba “Eesti Energia” projektidest saati – on Ojaver, Paavle, Rodgers – moodustavad omamoodi statistide rühma. Nimetatud kunstnikud on juba pikka aega moodustanud Toomiku kaaskonna. Mõni neist on kahtlemata ka ise dominant enda loodud maailmas, kujundanud oma isikupärase, teisi kaasa kiskuva kiiluvee, mõne puhul on saanud takistuseks piisava jõulisuse puudumine. Kes teab, kes hindab? Igal juhul on Toomiku töö kunstiajalooliselt tõsiselt huvipakkuv.

“Lamavas figuuris” võib tõesti näha kunstniku ängi. Selles  on soov pöörduda tagasi embrüonaalsesse faasi. Hoopis mitmetähenduslikum on Toomiku maal “Nimetu”, kus kunstnik toetab oma pea natuke imaginaarse või ka reaalse ema rinnale. See võib olla tema ema, kes on lahkunud, kes on leidnud endale uue mehe; ema, kelle järele poeg ikka ja jälle igatseb. Siingi on tõlgendamisvõimalusi laial rinnal, kuid välja tuleb valu või igatsus selle järele, millest ollakse ilma jäänud ning mida jätkuvalt igatsetakse.

Toomik on aus kunstnik, aus, nagu seda võimaldab meie aeg; ilmselt isegi palju rohkem, nii nagu seda nõuab kunstniku loomus. See kõlab tänasele  ruttavale näitusekülastajale ehk küll raskesti arusaadavalt, kuid ausa kunsti tunneb ära, see puudutab vaatajat vahetult. Ja Toomiku kunst seda kahtlemata on, ehkki omal moel ettearvestavalt ja ratsionaalselt: ta ei tee tühja-tähja uite ajel, ta arvestab ka oma potentsiaalse vaatajaga. Toomik teab, mida ja kuidas teha – mul on küll mõningane kahtlus, kas ta perfektse realistliku maaliga hakkama saaks –, kuid ta on ajastutundlik hetke nõudmiste suhtes ega unusta end selle juures mitte hetkekski.

Kui Vaala I korrusel eksponeeritud kolme maali võiks tinglikult nimetada “Kunstnik Toomik ja teised”, siis neljas maal “Istuv figuur”,  lõtvunud kehaga vana mees taevasse haihtuva peaga, on üleminekuks II korrusele.  Kunstniku tulevikuprojektsioon?

II korrus paljastab Toomiku sügavama olemuse. Seal on esitatud “4 etüüdi 96/2 taktimõõdus”. Kajakad, kes liuglevad tuules eri kõrgusel. Tuleb kiita heliloojat Rainer Jancist, et ta suutis tabada ära Toomiku mõtte ning kanda erinevad tasandid täpselt helisse. Neid nelja etüüdi võiks kutsuda isegi helimaalideks (sõnasoerd selline!), aga täpsemini ei oska neid nimetada. Heli on Toomiku kunstis (installatsioonid, performance’id) alati olnud oluline. Miks siis ka mitte maalides? Neis maalides on seletamatu kulgemise vägi (ega asjata ei maininud Vaala projektijuht Ellu Maar oma pressitekstis Toomiku näituse verbaalse sõnastamatuse võimatust), mis laseb kunstnikku käsitleda igavikulisemast perspektiivist. Need linnud, tahtmata laskuda triviaalsetesse kirjanduslikesse paralleelidesse, osutavad ta mõtlemise sügavusele.  Nii võikski Toomiku näitust vaadata kui mitmetähenduslikku ekspositsiooni, kus põimuvad ekspressiivselt väljendatud hetkeemotsioonid ja episoodilisest kaaslased ning alati temaga kaasas käiv igavikutunne.