Tööstusestakaadi tõlgendamine

PIRET KARRO

Näitus „Ma vaatasin seina sisse ja nägin …” ISFGs (installatsiooni-, skulptuuri- ja fotogalerii) 22. – 2. XI. Kuraatoris Maros Krivy ja Francisco Martínez; kunstnikud Andra Aaloe, Toomas Adrikorn, Marika Agu, Jana Dzadonova, Kärt Hammer, Ott Kagovere, Keiti Kljavin, Tiiu Koff, Franz Krause, Patrick Laviolette, Agata Marzec, MinaJaLydia, Ragnar Nurk, Andres Ojari, Kristina Õllek, Tarmo Pikner, Ingrid Ruudi, Marek Tamm, Toomas Tammis, Tauri Tuvikene ja Anna-Liisa Unt; kataloogi on kujundanud Andra Aaloe.

 „Ma vaatasin seina sisse ja nägin …” on näitus, kus ei ole väljas kunstiteosed, vaid luubi all on galeriiruum ise – selle seinad, põrandad, hoone jne. See tähendab, et teadlikult loodud ja mõtestatud objektide tõlgendamise asemel otsitakse ruumi, selle elementide tähendust. Ruumi on mõjutanud entroopilised protsessid nagu oksüdeerumine, kulumine, lõhenemine, varisemine.

Seinapragudest tähenduse otsimine on libe tee ülekontseptualiseerimise suunas, sest võib juhtuda, et tähendus süstitakse sinna, kus seda pole või see pole tähtis. Kui mitte miski pole eriti tähenduslik, võib tekkida olukord, kus kõik tundub meeletult tähenduslik. Seda on tunnistanud ka näituse kuraatorid tutvustavas tekstis: „Näituse kontseptsioon tugineb kuraatorite varasemale kogemusele ISFAGis, kui külastades näitusi polnud võimalik eristada kunstiteoseid neid ümbritsevast keskkonnast.”

Galeriiruumi seinte identifitseerimist ja tõlgendamist võib eesmärgistada mitmel viisil. Kuidas aitavad ruumi kohta kogutud andmed kaasa ruumi toimimisele näitusepinnana? Kuidas aitavad need kaasa hoone ajaloo mõistmisele? Kuidas mõjutavad teadmised hoone ajaloo ja omaduste kohta ruumi näitusepinnana, st kunstikogemust, mida vaataja selles ruumis saab?

Järgnevalt kirjeldan koos näidetega mõnda mehhanismi, mida tõlgendajad on ISFAGi hoonest informatsiooni ammutamiseks kasutanud.

*Teoreetiline lähenemine. Marek Tamme avaessee „Uks” selgitab ukseava semiootikat: galerii ukseava kui olme ja kunsti vahelise lävepaku ületamine, liminaalala, mille ületamisel läbime transformatsiooni.

*Objektide (teaduslik) kaardistamine. Toomas Tammis mõtiskleb ruumi tähenduse üle ning leiab siis, et esemed on väga olulised, lugedes üles kõik esemed, mida ta ISFAGi ruumides tuvastab. Põhjalikumaks lähevad Tiiu Koff ja Agata Marzec, kes paigutavad väljalõike galeriiseinast geoloogilisse konteksti, määrates iga kivimikihi koostise ja kronoloogilise paiknemise. Agata Marzec pakub veel välja galeriipõranda röntgenipildi mõõtmise ning Tiiu Koff pildistab peajalgseid ja käsijalgseid galeriiseinal. Aus objektikirjeldus, ei mingit ülekontseptualiseerimist.

*Ilukirjanduslik fantaseerimine objekti ainetel. Franz Krause mõlgutab torude ja neis sisalduva vee (elu)käigu üle, Andres Ojari loob kolm kestvust käsitlevat teksti, mis ei püüagi omaenese sisemisest seoselisust ratsionaalreaalsusega haakida ning nii lisab ruumile kunstilist väärtust. Luulet või omamoodi mantrat kirjutavad Kärt Hammer, Andra Aaloe ja Keiti Kljavin. Aaloe ja Klavin suudavad lõppematu mantra abil ära sõnastada näituse olemuse: „Pjedestaal on ruumis, ruum on kunstiteos, kunstiteos asetseb pjedestaadil … ∞” („The pedestal is in the space, the space is the art piece, the art piece sits on the pedestal … ∞”).

*Poliitiline konteksualiseerimine. Maros Krivy uurib ISFAGi kõige avaramal üldistusastmel, tõlgendades hiljutist uudist, et kultuurikatla aia detailplaneeringus on ISFAGi hoone määratud mahalammutamisele, küsides, et kuidas selline käik peaks tõstma selle piirkonna kultuurilist väärtust.

*Veel leidub ametialaseid seisukohavõtte seinale lähenemise kohta. (Tänavakunstnik) MinaJaLydia sõnastab lahti, kuidas linnaseinad temaga alati kõnelevad ning kuidas see nõuab erilist dekodeerimisoksust. (Muusikakriitik) Ott Kagovere tõlgendab ruumi muusikasse ning (fotograaf) Kristina Õllek esitleb kaht fotot ruumi nurkadest.

Nii mitmekülgselt läbiviidud materjali analüüsi kaudu keskkonna teadvustamise järel tuleb küsida, kuidas nende teadmiste omandamine mõjutab edasisi kunstikogemusi ISFAGis. Kuidas tõlgendused loovad ja suunavad järgmisi näitusi selles galeriis? Siia kategooriasse panustasid ehk enim loomingulised lähenemised ülesandele – ilukirjanduslik kirjeldus ruumist, luuletused, mõtterännakud, mis mõtestavad ISFAGi kui keskkonda ning tekitavad kujutlusvõime ergutamise kaudu emotsioone ruumi suhtes. Teevad mittekohast koha.

Geoloogilised, arheoloogilised ja ökoloogilised analüüsid annavad juurde teadmisi hoone ajaloo kohta. Tuleb välja, et seintes on mitu kihti eri ajastutest pärit kivimeid ja fossiile, mille vanus ulatub 470 miljoni aasta tagusesse aega, seega on selle hoone ajalugu põnevam kui esmapilgul tunduda võib. Külastaja võib järgmise näituse ajal mõlgutada, kas see teadmine mõjutab kuidagi tema kogemust galeriisse riputatud kunsti vaatlemisel.

Ent võib-olla kõige terviklikum ja mõjusam sõnum tekib nende kategooriate kokkuliitmisel, arvestades nii ISFAGi hoone olulisust iseenesena kui kunstigaleriina. Seda küsimust lahkab Maros Krivy, kes ei suuna pilku sügavale seinaprakku, vaid vastupidi, zoom’ib tähelepanu hoonest väga palju kõrgemale, kultuuripoliitilisele tasemele. Kui kultuurikatla aia detailplaneering praegusel kujul ellu viiakse, pole ei ISFAGi ega ka EKKMi varsti enam, vaid sellel alal kõrgub praegu veel ebamäärase eesmärgiga ehitatud viiekorruseline ärihoone. Kuidas tõlgendada?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming