Topeltmärgi needus

Reet Varblane

70 aastat Tallinna Kunstihoonet

1934. aasta 15. septembril avati Tallinna Kunstihoone Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse kunstinäituse ehk teisisõnu öeldes eesti kunstnike aastanäitusega. Avamine leidis aset igati pidulikus õhkkonnas: president saatis õnnitluse, kuigi ise kohal ei viibinud, õnnitlustelegrammid saatsid ka Helsingi, Riia, Kaunase, Krakovi, Moskva kunstiakadeemia, kohal olid Tartu ülikooli rektor, kunstimuuseumi juhataja, Estonia Seltsi, Tallinna Linnapanga, Majaomanike Panga, Eesti Naisliidu jpt mainekate ühingute-institutsioonide esindajad ja auväärt grand old man Ants Laikmaa (tookord Hans Laipman) ohkas pateetiliselt: ?Oma tuba, oma luba.? Tavapärase 70 ? 80 kunstniku asemel võis külastaja korraga nautida saja kunstniku töid ning külastajaidki oli kümme korda rohkem kui varem. Märt Laarmann peatub arvustuses pikalt uuel olukorral: ?Viletsais ja juhuslikes ruumes näitas eesti kunstnikkond siiamaani oma loomingut ja publik harjus kohtlema teda seetõttu nagu mingit alaväärtuslikku nähtust. Publikule on väga tähtis asja väline ilme ja nägu. Kui meil oli kunstinäitusi, kus käis ainult mõnisada inimest, siis nüüd uues majas on olnud otse ebaharilik tung. Reede õhtupoolikuni oli külastanud näitust üle nelja tuhande inimese, kui arvata juurde koolide ekskursioonid. Täispiletiga oli käinud 1750 inimest ja üldsissetulek sama ajani oli 1200 krooni (täispileti hind oli 50 senti, avamise ajal üks kroon). On muidugi selge, et uus maja on see magnet, mis kisub rahvast kunstile ligi. Võib aga juhtuda sääranegi asi, et see külgetõmbejõud siirdub majalt üle kunstile, sest harjumusel on suur võim.? Maja kui arhitektuuriteos Laarmannis sellist vaimustust küll ei äratanud, sisekujunduse suhtes oli ta lausa kriitiline: ?Sein on värvitud liig heledaks ja liig sinakaks. Harv pilt sobib sellele seinale. Maalingud tunduvad liig mustad ja tumedad, sein peaks olema soojemat ja ühtlasi neutraalsemat tooni. /—/ Eriti raske on riputada praegusele näitusehoone seinale graafikat: õlivärviga kaetud sein ei luba ühtki naela, pildid ripuvad pikkade traatide otsas ja hoiduvad seinast kaugele.?

 

Kunstihoone kui riiklik esindusmärk

Kriitikale vaatamata oli oma Kunstihoone kõva sõna. Eesti oli sisenenud kultuurilisse Euroopasse. XX sajandi esimesel poolel valminud Kunstihoone kuulub kunstihoonete teise põlvkonda, iseäranis silmas pidades Kunsthalle?t kui saksa kultuuriruumi nähtust. Vaieldamatult on Tallinna Kunstihoone tugevasti mõjutatud kuus aastat varem valminud Helsingi Taidehallist nii idee kui ka arhitektuurilise väljanägemise poolest. Kuid Kunstihoonel ja Taidehallil on paar iseenesest mitte suurt, kuid kõnekat erinevust, olulisim neist asukoht linnastruktuuris. Taidehalli ehitati suhteliselt tagasihoidlikule vabale platsile parlamendi taha. See on ka arusaadav, sest XIX ja XX sajandi vahetusel moodsaks euroopalikuks linnaks kujunenud Helsingis olid tolleks ajaks juba kõik strateegilised paigad täis ehitatud. Tallinna keskaegne hiilgus oli ammu seljataga, lisandunud olid ainult mõned väljapaistvad hooned, uut linnakeskkonda polnud tekkinud. Iseseisev Eesti vajas avalikku tähelepanu, vajas oma riiklikku märki. Tähendusrikka nimega Vabaduse väljakust kujundati riigi esindusväljakut. Moodne Kunstihoone kui uue ajastu ning ka elutunnetuse märk oli igati sobiv teenima ka riikliku märgi, rahvusliku ideoloogia huvisid.

Tallinna Kunstihoone ehitati Kultuurkapitali eestvedamisel ning see kuulus Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsusele. Hoone ühe arhitekti Edgar Kuusiku mäletamist mööda tekkis hoone ehitamise idee temal koos sihtkapitali valitsuse esimehe Voldemar Pätsiga, teine autor Juhan Raudsepp on tõstnud krundi valikul esile tollase linnaarhitekti Herbert Johansoni rolli. Too tahtis, et maja tuleks just Vabaduse väljaku äärde, sest pidas kunstnikke soliidseteks ehitajateks, kes võiksid olla teistele eeskujuks, nagu kirjutab kunstiteadlane Mart Kalm ajakirjas Kunst (1995, nr 1).

1925. aastal kultuuriinimeste initsiatiivil loodud Kultuurkapitali süsteem ja struktuur oli tolleks ajaks muutunud. 1934. aasta 7. detsembril andis valitsus välja uue Eesti kultuurkapitali sihtkapitalide põhimääruse: sihtkapitalide valitsuste esimehi hakkas määrama valitsus. Kunsti puhul tähendas see KKSKV juhataja Voldemar Pätsi võimu (ja selle kaudu ka isiklike hoiakute) laienemist. Voldemar Päts on konservatiivse riigikunstniku (ja -ametniku) supernäide: õppis XX sajandi algul Peterburis ning jäi sinna edasi ka pärast murrangulisi 1905. aasta sündmusi, kui meie avangardistlikku hoiakut kandev kunstnikkond lahkus sirge seljaga Pariisi; rakendas omandatut Riigi Kunsttööstuskooli väljaarendamisel, oli selle rektor; 1930ndate teisel poolel pidas mitmeid olulisi riigiameteid. President Konstantin Pätsi vend oli kunstnikuna alalhoidlik. Teda võib vaadata kui konservatiivse (vaikiva) ajastu sümbolkuju: tal puudus lennukus ja riskivõime, kuid ta suutis väljakujundatud süsteemi kindlalt ja ratsionaalselt juhtida.

Kunstihoone ehitamist olid rahastanud Kultuurkapital, haridus- ja kultuuriministeerium, teedeministeerium, aga oli võetud ka pangalaenu.  Meie Kunstihoonel on Helsingi omaga võrreldes veel teinegi erinevus: Tallinna Kunstihoone oli algusest peale mõeldud nii moodsa näitusepaiga, nonprofit-galeriina, kui ka kunstnike majana. Korterite ja ateljeedega kunstnike majas, oli algusest peale ruumi ka mittekunstnikele, sest riiklikust dotatsioonist (ja kunstnike üüridest) ei piisanud.

 

Näituste programm  kui ajastu ideaal

Kunstihoone näituste programm kujundati välja oma aja, 1930ndate vaimus: kesksel kohal olid oma kunstnike aastanäitused, neile sekundeerisid isiknäitused, väliskunsti tutvustused, kunstiühingute näitused, kaunite kunstide kõrval jäi ruumi ka käsitöö, mööbli ja muu sellise eksponeerimisele. Näituste valikut suunas rahvusluse vaim: nii eesti kui ka väliskunsti tutvustati eelkõige rahvusliku printsiibi alusel (poola, prantsuse, läti, ungari kunsti näitused). Aga rahvuslus, rahvuslik vs. internatsionaalne kunst, selle vahekord, tähendus oli ka ju 1930ndate põhiline ning kõiki aktiivseid kirjutajaid-mõtlejaid hõlmanud arutlusteema. Vastvalminud Kunstihoone teine näitus oli pisut küll skandaalse, kuid siiski maineka maalikunstniku ja pedagoogi Nikolai Triigi 50. sünnipäeva kohane näitus. 1935. aastast saadab peaaegu kõiki (igal juhul kõiki KKSKV aastanäitusi) illustreeritud kataloog, näituste toimkonda haaratakse ka kujundajad. Suurima külastajate arvuga (5000 vaatajat) on 1939. aasta prantsuse kunsti näitus. Kuigi Kunstihoone oli Eestis tollal peaaegu ainuke arvestatav galerii, viitab see siiski oma aja kunsti mainekusele. Välisnäituste avamisel viibisid nii diplomaatiline seltskond kui meie riigijuhid. Kogu selle raudselt paigas süsteemi taustal on üllatav, et naiskunstnikud said 1939. aastal oma eraldi näituse. Kuigi oma rolli mängisid nii Tallinna Naisklubi kui Noorte Naiste Kristliku Ühingu aktiivsus ning maskuliinse kunstiseltskonna ootus, et naiskunstnike näitus kujuneb tüüpiliseks naisinimest rahuldavaks käsitööparaadiks.

 

Kunstihoone kui topeltmärk

Kuigi nõukogude ajal läks Kunstihoone kunstnike liidu haldusesse, riigilt kunstnike kätte, säilitas Kunstihoone kultuuri riikliku märgi tähenduse. Veelgi enam, Kunstihoone omandas topeltmärgi tähenduse: võõra pealesurutud ideoloogilise kesta all säilitati kiivalt oma kunsti templi tähendust, mis keelatuna omandas iseäranis ihaldatud kuju. Näituste programm järgis 1930ndate süsteemi ja ülesehitust, lisandus vaid uus ideoloogiline vorm: üldnäitused vaheldusid isikväljapanekutega (juubelinäitustega), sekka pisut väliskunsti (vennasrahva kunsti püüti ka serveerida kui rahvuslikku eneseväljendust, mitte mõne idee tõlgendust). Ideoloogiline suunitlus ei omandanud reaalse kontseptsiooni tähendust, vaid jäi kattevarjuks, mille all sai 1930ndate retoorikat kasutades ning selle kaudu n-ö kaotatud kuldaega lausa müüdiks muutes oma asja ajada, seda iseäranis 1960ndail ? 70ndail.

Kunstihoone oli väljavalitute tempel, püha paik: üldnäitusele saamine oli eesti kunsti sisenemise lubatäht, personaalnäitus tähistas vaat et ihaldatud klassikustaatust.  Mis siis, et juba 1930ndate lõpul erksama vaimuga kunstiinimesed kritiseerisid tollast kultuuri(kunsti)poliitikat,  Kultuurkapitali ning laiemalt tollast kultuurihoiakut. Tuletagem meelde või Voldemar Ermi ?Meie kunstielu mureküsimusi? (1940): ?Sihtkapitali üldistel kunstinäitustel kõrvaldab ?ürii  /—/ ruumi puudusel (Kunstihoone Müürivahe tänava poolset juurdeehitust hakati planeerima juba 1938. aastal ? R. V. ) ligi pooled väljapanemiseks esitatud töist, ühes sellega jääb näituselt ukse taha enamasti ka kümneid kunstnikke. /—/ Noortelt on välja pandud tavaliselt 1 ? 2 tööd. Seejuures ei teostata eksponaatide valikul mitte ainult väärtuskriitilist hinnangut, vaid valitakse ka organisatsiooni kuuluvuse järele, mis muidugi pole õige. /—/ On selge, et era-näitusesalongide puududes suurel osal meie maalijaist ja skulptoreist lihtsalt puudub võimalus oma loomingut tutvustada, ja kunsti alal töötamine peab jääma nende eralõbuks. /—/ Asja nii olles tuleb küll esmajoones ja kiiresti soetada suuremaisse linnadesse vastuvõetavad näituseruumid, mille kasutamise eest ei tarvitseks kunstnikelt võtta hingehinda, et meie praegusele küllalt arvukale kunstnikekaadrile luua võimalus vähemalt oma loomingut publikule esitada?.

1990ndate algul edukalt toiminud süsteem ise-olen-kunstnik-ise-valin-kes-ka- kunstnikud-on lagunes: mõnest sai rahvusvaheline kunstnik, mõnest kodumaal armastatud looja, mõni jäi ajale jalgu, galeriisid tekkis ja kadus, kunstituruga olid veel keerulisemad lood. Kuigi eesti kunstil rahvusliku terviklikkuse kandja tähendust reaalselt enam ei ole (rahvusvaheliste suurürituste ning kuraatorite süsteemis ei saagi olla), hoiavad nii kunstitegijad kui kunstitarbijad 1930ndate süsteemi kui ka sellest tulenevaid hoiakuid kiivalt ideaalina. Üle kümne aasta Kunstihoonet juhatanud ja nüüdne Soome Retretti kunstikeskuse juhataja Anu Liivak kirjutab: ?Siiani kehtib arusaam, et tegemist on meie ehk eesti kunstnikkonna Kunstihoonega, kuigi Kunstnike Liidu süsteem pole ammugi enam võimeline näitusetegevust finantseerima ja kunstnikkonna ootusedki on vastuolulised. Isiklikult on igaüks veendunud, et ta peaks saama esineda vähemalt kord aastas ülevaatenäitusel ja omama võimalust tähistada oma tähtsamaid juubeleid kui mitte just suures saalis, siis vähemalt Ku galerii näitusega.? (Sirp 6. II.)

Nii olemegi nüüd 70 aastat hiljem taas alguses tagasi. Praeguse kunsti mainet saab parandada ainult siis, kui laseme mütologiseeritud, 1930ndatel rahus ajalugu olla ning mõistame, et Kunstihoone ei ole, ei saa ega tohigi enam olla 1930ndate vaimus riikliku kultuuripoliitika märk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming