Totaalsuse triumf

Kadri Veermäe

Laupäev, 28. mai, Eesti kaasaegse kunsti muuseumi  tagahoov. Kell on 21.12, käimas on gaalaõhtu: kelnerid valavad pokaalidesse šampust, publik on jagunenud salkadesse ning ringi hõljub roosas kleidis ning võimsalt meigitud Kiwa. Hoovi parempoolses nurgas on lava, lava peal pole kedagi. 21.34 on olukord täpselt samasugune, ainult šampus hakkab otsa saama. Kümme minutit hiljem rivistatakse Köler Prize’i nominendid üles ning lavale kargab Marco Laimre. Järgneb ohtrate statement’idega kõne: kuulajad saavad teada nii seda, et auhinna puhul on tegemist Eesti  kaasaegse kunsti kõige olulisema preemiaga, kui ka seda, et Köleriga pole auhinnal mitte mingisugust seost, see olevat vaid pohmellise päeva vaimuvälgatus. Huilged ja aplaus. Edasi – latekskostüümis Katrin Essensoni hööritlev performance koos hiiglasliku toruga. Lõpuks on kell veerand üksteist ning on aeg laureaadid välja kuulutada: publiku lemmik on maalikunstnik Tõnis Saadoja ning peapreemia pälvib skulptor ning installatsioonikunstnik Jevgeni Zolotko. 

      

Kellega on siis tegu? Zolotko puhul tuuakse esile nii tema massiivseid ruumiinstallatsioone, halli tooni püsikasutust, vene päritolu kui ka sidet pigem ülemüstifitseeritud „Tartu koolkonnaga”. Ta keskendub materjalile ja vormile ning nende mõjule ruumis. Massiivsuse kõrval on tema loomingu juures veel üks oluline aspekt: totaalsus. Ta ei sekku, vaid struktureerib. Zolotko objektid muudavad ning teravdavad vaataja ruumitaju, kuid lisaks sellele omavad nad veidrat mõju suunaga somaatiliselt tasandilt  psühholoogilisele: loodud keskkond lihtsalt mõjub, mõjub nii visuaalselt kui ka sümboolselt; tähenduste tekkimist, seoste ahelaid ning suuri ning väikesi lugusid on tema teose sees olles raske peatada. EKKMis eksponeerib Zolotko riiulitäite kaupa raamatukujulisi vanapaberist objekte, mille vahelt pääseb töölaua juurde, kus peal kaustad, paberile visandatud lind ning prillid („Üks päev riigiarhiivi töötaja elus”). Siin ei defineerita midagi uuesti, pigem on oluline immanentsusega seotu – see püsib mitmekordsest  vormilisest ning sisulisest töötlusest hoolimata. 

Siiski on tulemus kaugel impressionistlikust soovist mõista asjade tegelikku olemust, pigem võib  teoses näha metafüüsilisi väljasurnud paiku oma kummaliste esemetega. Sõnadest, loova väe sümbolitest, on saanud raamat, nii elu kui ka kogu universumi metafoor kui ka jumaliku ilmutuse tähistaja. Nii seda teost kui ka 2010. aasta sügisel Tartu Kunstimajas II Artishoki biennaali raames loodud „It’s Time To Take Ceilings Down” („On aeg võtta lagi maha”) on mõlemat kirjeldatud apokalüptilisena, rõhutades peamiselt viimase hävituslikku külge. Sõna algne kreekakeelne tähendus „ilmutamine” 
sisaldab endas ka arusaadavaks saamist, millegi seni teadvustamatu nähtavaks muutumist. Apokalüptilisiste stseenidega Johannese ilmutusraamat lõpeb kirjeldusega olukorrast, kus kurjus, kannatused ning valu on igaveseks kadunud. Hävingul on seega ka teine pool.         

Lõpetuseks: paar aastat Peterburi ülikoolis veetnud tuttav mainis ühe vestluse käigus, et ta on hakanud aru saama, kuidas Eestis on usu positsioonil mingi veider talupoja-pragmaatilisus. Äraelamiseks sobib see küll, kuid teeb paraku raskeks millessegi suuremasse uskumise. Köler Prize’i laureaat Jevgeni Zolotko looming ei põhine kindlasti vaid usul, kuid totaalsuse olemasolu tunnistamine aitab sellest elamuse saamisele kaasa. Teine võimalus on minna EKKMi vaatama tuumasõja-järgset düstoopiat, muljet  avaldab see igal juhul.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming