Tragöödia sünd performance’i-vaimust ehk Sandra Jõgeva „Kogutud territooriumisõjad”

Marian Kivila

Sandra Jõgeva näitus „Kogutud territooriumisõjad” Tallinna Linnagaleriis kuni 5. VIII. Tallinna Linnagalerii näitusel eksponeerib Sandra Jõgeva viimase kahe aasta jooksul valminud tekstipõhiste performance’ite dokumentatsiooni ja nendega seotud atribuute. Kunstnik on ise ristinud masendava sisu ja iroonilise käsitlusega etteasted stand-up tragöödiateks, žanriks, mida veel keegi päris täpselt määratleda ei oska. Tõenäoliselt stand-up komöödiale vastukaaluks tekkinud stand-up tragöödia on üsna värske žanr, millega tegeleb kogu maailmas vaid käputäis inimesi, kes oma tegevust üsna erinevalt määratleb. Tuntumatest stand-up tragöödia viljelejatest võiks välja tuua ameerika poeedi ja performance’i-kunstniku Bryan Lewis Saundersi, kes peab pikki väljakannatamatult ängistavaid monolooge. Tragöödiat tõlgendab ta kõige klassikalisemas tähenduses: kannatustel põhinev ekspressiivne etendus, mille eesmärgiks on vaataja empaatia ja katarsisega mängimine. Saunders loob ise stsenaariumi, kannab selle ette, performatiivseks-improvisatsiooniliseks osaks jääb selle kulg ja emotsionaalne interaktsioon publikuga.

Jõgeva jaoks on stand-up komöödia ja tragöödia piir õhkõrn, etenduse tragöödiaks nimetamist võiks võtta ka kui iroonilist nalja. Emotsionaalselt ei ole suurt vahet, kas vaadata Eddie Izzardi etendust katkistest arvutitest või Jõgeva etteastet hüpohondriast vaevatud vaimust. Mõlemal on ühesugune lähtekoht: jutustuse aluseks on mingis mõttes paratamatud situatsioonid. Entroopia ajel on igasugune mateeria määratud lagunema ja selle kulgu on võimatu muuta. Muuta saab vaid oma suhtumist, saatuslikku painet võib kergendada hea nali. Huumori alus ongi mingis mõttes ebaõnnestumine ja suur osa huumori olemuse lahkajatest peab seda repressiooni eest kaitsvaks jõuks, uskudes, et agressioonita huumorit pole olemas (S. Freud, H. Spencer). Anekdoodiuurijad väidavad, et kõige aktiivsemalt tehakse neid sotsiaalselt raskel ajal kodanikke survestavas ühiskonnas (nt autoritaarne riigikord, majanduslik viletsus). Ehk ei ole see kokkusattumus, et varem pigem kontseptuaalset laadi käegakatsutavat kunsti viljelenud Jõgeva eelistab praegu sisult iroonilisi-humoorikaid jutustusi ja efemeerseid vorme?

Kuigi tema etenduste aines on isiklik elu ja personaalsed kogemused, käsitleb ta küllaltki universaalseid probleeme. „Kogutud territooriumisõjad” kõneleb mitmesugust tüüpi võitlustest. Peamiselt käib võitlus raha, võimu ja tunnustuse eest, kuid stand-up žanrile omaselt paljastuvad ka introspektiivsed ülestunnistused näiteks suhete ja foobiate teemal. Suurim erisus stand-up-komöödiast on see, et Jõgeva valib temaatikaks alati kõige valusamad probleemid. Kui koomik Izzard räägib ka vahelduseks keelelistest veidrustest või probleemidest, mis otseselt kellegi eksistentsiaalset heaolu ei vähenda, siis Jõgeva iroonianooled tabavad vaid neid, kes otseselt tema heaolu ohustavad: EKA raamatupidajad, kes ei kanna töö eest tehtud tasu üle, kogu üldsuse tähelepanu endale röövivad näitlejad, meestekeskne kunstimaailm ja veel mitmed teised n-ö tumedad jõud. Samas toetub klassikaline tragöödia allakäigule, ilusa alguse, saatuse pöörde ja kurva lõpuga loole. Jõgeva käsitletud traagilised lood seevastu ei ole niivõrd „õnnetused”, vaid mingis mõttes paratamatud olukorrad, mis isegi dramaatilises esituses mõjuvad koomiliselt.

Tallinna Linnagalerii eelmise aasta näituseprogrammis olid rahapuudus ja loomemajandus põhiline kontseptsioon. Olukord ei ole viimase aastaga paranenud ning on kujunenud seega paratamatusega sarnaseks. Millal varem on kunstnikele palka makstud mitte loomingu, vaid selle eest, et nad on kunstnikud? Jõgeva iseloomustab oma suhet rahaga stand-up-tragöödias „Raha II” järgnevalt: „Mul on arve Swedbankis, helistades lühinumbrile 1503, võib teada saada, kas ja kui palju on sul kontol raha. (…) Masinlik naisehääl: „Teie kontol pole jätkuvalt üldse raha. Kust see peaks sinna tulemagi, ahv!?””

Stand-up-tragöödia näitleja kritiseerib kultuuriruumi, mis aktsepteeris keskaja laadaplatsil veiderdajaid arvamusliidritena. Näitlejad saavad teenimatult palju kuulsust, kuid kunstniku panus ühiskonda jääb märkamatuks. Traagilise sõnumi edastamiseks on Jõgeva valinud ideaalselt sobiva väljendusvahendi, kuulsusetu stand-up-tragöödia, millest keegi midagi ei tea ja mis ei kuulu otseselt mitte ühtegi kategooriasse, kõlkudes lootusetult kuskil performance’i ja teatrikunsti ebamääraste piiride vahel ning jäädes puutumata seega nii loomemajanduse arengukavadest kui üldsuse tähelepanust.

Jõgeva jaoks on olla naiskunstnik kindlasti üks maailma raskemaid katsumusi. Seda keelt räägib ka tema suhkrust hiigelskulptuur „Ema õpetussõnad”, mis kujutab endast tema ema, kunstnik Malle Leisi figuuri, kes hoiab käes kümne käsuga graniittahvlit. Käskude järgimine tagab naiskunstnikuna ellujäämise. Tippkunstnikust ema nõuanded käsitlevad sooküsimusi veidi iroonilisel ja nihestatud viisil. Näiteks käsud „ära kunagi abiellu kunstnikuga” või „ära unusta, et enamik kunstiteadlasi on meeskunstnikke eelistavad naised” vihjavad küll meeskunstnike üleolekule, kuid seda „pseudokonstruktsioonide” kaudu. Naiskunstiteadlased on praegu pigem orienteeritud feministliku kunstipraktika uurimisele, eelistades seetõttu naiskunstnikke, ning ka rahvusvahelistel biennaalidel ja kunstifestivalidel osalevate nais- ja meeskunstnike arv näib olevat enam-vähem tasakaalus.

Jõgeva on maininud, et ta ei tee teadlikult feministlikku kunsti. Teda huvitavad pigem võimustruktuurid ja nende paigutumine ühiskonnas ning küsimused, kuidas luuakse moraal ning kes seda teeb. Lihtsalt on nii läinud, et praeguses ühiskonnas on kunstnikuamet surutud üsna kehvale positsioonile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming