„Translocal Express” tembutab jälle

 

Korraldajate edasivaade „Translocal Express. Jubilee Edition” Okupatsioonide muuseumis: R, 22. II kl 12.30 registreerimine, kl 13 Sezgin Boynik & Minna Henriksson, „Critical Reflections on Contemporary Art from the Point of View of Nationalism” („Nüüdiskunsti kriitilised peegeldused rahvusluse seisukohast”) , kl 14 Joanna Rajkowska, „Under the Palm Tree” („Palmipuu all”), kl  15.30 Marko Stamenkovic,  „Private Dancers” („Isiklikud tantsijad”),  kl 16.30 Eléonore de Montesquiou, „The Travellers” („Rändajad”), kl 17.15 Sezgin Boyniku & Minna Henrikssoni raamatu „Contemporary Art and Nationalism” („Nüüdiskunst ja natsionalism”) ja Rael Arteli & Airi Triisbergi raamatu „Public Preparation – Biennale of Young Artists” („Avalik ettevalmistamine: noorte kunstnike biennaal”)  esitlus.  L, 23. II kl 12.30 registreerimine, kl 13 Charles Esche, „Imagine Resistance” („Ettekujutuslik vastuhakk”), kl  14 Oliver Kochta-Kalleinen & Petri Saarikko,  „Summit of Micronations project” („Mikrorahvuste projekti tipp”), kl 14.45 Karolis Klimka, „Irresistible Sentiment? Money-Making in the Name of the Nation” („Vastupandamatu sentiment? Rahategemine rahvuse nimel”), kl 16.15 Tomas Tomilinas, „Nationalism in the Baltic States and Societies” („Rahvuslus Baltimaades”), kl 17.15 Flo Kasearu, „Keep in Touch” („Hoidkem ühendust”), kl 17.45 Annie Fletcher, „Be[com]ing Dutch – Past, Present and Future” („Saades hollandlaseks. Minevik, olevik ja tulevik”).  Seminar peetakse inglise keeles.

Rael Artel: Kui miski toimub teist korda, võib öelda, et „on kujunemas tavaks”: veebruar on „Public Preparation’i” („Avalik ettevalmistuse”)  tiimile „Translocal Express’i” („Translokaalse ekspressi”) kuu. Kui eelmisel aastal keskendusime peamiselt lokaalsele ja transnatsionaalsele kunsti- ja kuraatoripraktikas ning kunstiinstitutsioonide töös, siis tänavusel seminaril alapealkirjaga „Jubilee Edition” („Juubeli väljaanne”), on meil erilise vaatluse all kaasaegse kunsti ja natsionalismi suhted. Oleme nupu sellele kanalile keeranud tegelikult mitmel põhjusel: esiteks on äärmustesse kalduv rahvuslus pead tõstmas igal pool endises Ida-Euroopas, Helsingist İstanbulini, nagu oleme oma huvi haarde määratlenud, ning loomulikult reageerivad kunstnikkond ning mitmed teised kriitiliselt mõtlevad jõud sellele kultuuriväljal. Teiseks toimub „Translocal Express. Jubilee Edition” koostöös Van Abbemuseumi projektiga „Be[com]ing Dutch” („Saades hollandlaseks”). Kolmandaks on seminaril situatsioonispetsiifiline iseloom: kolmepäevased mõttetalgud sekundeerivad vabariigi juubelipidustustele. Kas meil on veel ettekäändeid natsionalismi küsimustega tegelemiseks või nimetasin ma kõik?

Airi Triisberg: Avan siinkohal konteksti natuke laiemalt. Esiteks ei jäta me kindlasti fookusest välja fakti, et kuigi Ida-Euroopa rahvuslus on kraadi võrra kangem, süvenevad rahvuslikud meeleolud ka mitmel pool Lääne-Euroopas. Teiseks pöörakem tähelepanu ka asjaolule, et Eesti Vabariik ei ole ainus riik, mis tänavu 90. aastapäeva tähistab: I maailmasõja lõpp tõi kaasa veel paljude rahvusriikide rajamise. Laiaulatusliku riiklike tähtpäevade tähistamise valguses algaval aastal tundub, et just praegu on sobiv  aeg esitada endale küsimus, mida me tänapäeval rahvuse mõiste all õigupoolest mõistame. Teame, et rahvus ei ole loodusnähtus, vaid kujutluslik projekt. See on teoreetiline kontseptsioon, mis teatud ajaloolisel hetkel rahvusriikide rajamisega praktikasse rakendati, ja kuigi maailma jagatus rahvusriikideks võib kaasajal tunduda loomulik, ei ole see kindlasti ainuvõimalik lahendus. Samamoodi on rahvuse mõiste defineerimiseks mitmeid võimalusi: Eestis kiputakse seda kitsarinnaliselt mõistma etnosena, kuigi mujal maailmas tavatsetakse rahvust mõtestada ka näiteks läbi kultuuri ja traditsioonide või riigikorra ja kodanikuõiguste.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva eel oleks kohane endalt küsida, milline rahvuse definitsioon on Eestis ja Euroopas praegu, 2008. aastal, kõige adekvaatsem. „Translocal Express’i” raames tahame mõelda, kuidas saab kaasaegne kunst aidata kujutleda rahvuse mõistet senisest teistsugusena.

R. A.: Kui soovida asju adekvaatselt nimetada, peaksime vist enne analüüsima seda, mis toimub praegu Euroopas territooriumide, rahvuste ja riikidega: migratsioon, mille ulatust võib ainult umbkaudu aimata, seda nii Euroopa Liidu sees kui ka väljastpoolt nn kindlus-Euroopasse sisse. Intensiivne mobiilsus, võõras keskkonnas lühemat või pikemat aega elamise ja töötamise kogemus, pidev kokkupuude erinevate kultuuridega on ka kaasaegse, residentsides ja rahvusvahelistes näituseprojektis osaleva kunstniku igapäevane reaalsus ja normiks kujunenud elulaad. Kunstnikud on muutuste tunnistajad, kogejad ja genereerijad ning kaasaegne kunst on oma toimimisloogikalt äärmiselt inter- ja transnatsionaalne nähtus. Võib-olla on seetõttu ka seletatav, miks kaasaegne kunst tegeleb nii intensiivselt rahvuse, natsionalismi, kultuurilise mitmekesisuse problemaatikaga.

AT: Laiaulatuslik migratsiooni fenomen on vaieldamatult praegu Euroopa üks suuremaid väljakutseid. Ka „Translocal Express’i” ettevalmistamise käigus Läänemere regioonis eeltööd tehes torkas silma, et noorema põlvkonna kunstnikud lähtuvad üha sagedamini isiklikust emigratsioonikogemusest. Samuti on migratsiooni küsimus olnud viimasel ajal mitmete suureformaadiliste rahvusvaheliste näituseprojektide huvikeskmes: Hollandist võib lisaks „Be[com]ing Dutch’ile” tuua näiteks suvise Veneetsia biennaali projekti „Citizens and Subjects” („Kodanikud ja teemad”), Saksamaal korraldati 2005. aastal näitus „Projekt Migration” („Migratsiooni projekt”), mille teemaks peaasjalikult sealse sisserände ajalugu. Migratsioonist rääkides ei saa mööda vaadata ka selle majanduslikust aspektist: postkommunistlikust regioonist on nüüdseks juba pikki aastaid parema töökoha ja kõrgemate palkade nimel välja rännatud, samal ajal on ulatuslikum majanduslikult motiveeritud sisseränne Ida-Euroopa riikidesse alles algusjärgus ning põrkab juba nüüd ksenofoobsetele ja rassistlikele argumentidele.

R. A.: Lisan su näituseloetelule, et vahest üks mastaapsemaid projekte, mis uuris kunstniku osaluse võimalikkust sotsiaalsetes ja poliitilistes muutustes, sh erinevat tüüpi liikuvust n-ö Uues ja Vanas Euroopas, oli Hollandis selle Euroopa Liidu eesistumise ajal initsieeritud seitsmest näitusest koosnev „Who if not we…?” („Kes veel kui mitte meie …”)

Kui tulla tagasi natsionalismi küsimuse juurde, on märkimisväärne, kuidas on muutunud natsionalistliku ideoloogia positsioon ja reputatsioon (endises Ida-) Euroopas viimase paarikümne aasta jooksul. Kui 1980ndate lõpul suutsid rahvuslikult meelestatud jõud taastada Ida-Euroopas demokraatia ning aitasid kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele, siis tänast natsionalismi iseloomustavad pigem konservatiivsus, isolatsioon, sallimatus teiste rahvuste suhtes, oma rahvuse paremuse „teadusliku tõestamise” katsed (nt geenivaramu projekt). On see midagi spetsiifilist post-kommunistlikus/post-kolonialistlikus situatsioonis? Ja kuidas säärasest sumbunud ja vaenulikust õhkkonnast üle saada ja olla? Äkki on kunstil vastuseid?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming