Triennaal kui katalüsaator

Vincent Honoré: „Sellest, et biennaale on liiga palju, räägivad ainult kunstiprofessionaalid, kel on luksus pidevalt ringi reisida.“

KAARIN KIVIRÄHK

Vincent Honoré on XIII Balti triennaali peakuraator. Biennaali korraldajad – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Riia kim? kunstikeskus ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus – valisid 2017. aasta alguses konkursi korras just tema.

Honoré kontseptsioon nägi algusest peale ette triennaali näituste jagunemist kolme Balti riigi vahel. Nüüd, kui avatud on kaks näitust kolmest (Vilniuse näitus avati 11. mail ja Tallinna näitus 29. juunil) on aeg kuraatoriga maha istuda, et kuulata tema arvamust Baltimaade selle aasta suurimast kunstinäitusest, mida esimest korda ajaloos korraldavad kolm Balti riiki üheskoos.

 

Sind valiti kuraatoriks eelmise aasta jaanuaris. Pealkiri „Give Up the Ghost“ ehk „Unusta tont“ oli olemas juba algusest peale. Kui palju lõpp­tulemus algideest erineb?

Tegelikult, nii üllatav kui see ka pole, põhiidee väga ei erinegi. Tahtsin algusest peale pikka uurimisperioodi, mistõttu ei soovinud ka liiga varakult kunstnike nimekirja avaldada, sest siis jäi mul rohkem aega uurimistöö tegemiseks. Viimased kunstnike osalust puudutavad otsused tegin selle aasta märtsis. Kui nimekiri juba teada oli, saime koostöös tiimiga kunstnikud jaotada vastavalt iga toimumispaiga spetsiifikale. Selles mõttes ongi naljakas, et kontseptsioon eriti ei muutunudki, see oli juba 2017. aasta jaanuaris välja mõeldud ja pigem oli eesmärk sügavamalt tundma õppida iga riigi kunstivälja.

Balti XIII triennaali peakuraator Vincent Honoré kunstnik Merike Estna ja kaaskuraator Dina Ahmadejevaga.

Aime Estna

Performance’i-kunsti programm on olnud iga XIII Balti triennaali avamisõhtu osa. Kas sa töötad tihti performance’iga ja miks see meedium sulle tähtis on?

Olen töötanud performance’i-kunstiga oma karjääri algusest peale. Juba Palais de Tokyos (Honoré töötas Pariisis Palais de Tokyos 2001–2004) oli performance alati esindatud. Ütleksin, et tänapäeval töötavad kunstnikud performance’iga järjest rohkem. See on saanud väga levinud meediumiks ning juba seepärast kasutan seda. Aga samuti on Balti triennaalil tähtis näidata mitmesuguseid muid kunstivorme, peale performance’i näiteks luulet.

 

Aastaid on biennaalid-triennaalid saanud kunstiväljalt kriitikat. Küll on neid liiga palju, küll pole neil kohta tänapäeva maailmas, küll pole neil enam mõju. Kuidas sa sellisele kriitikale vastad, olles ise ühe triennaali peakuraator?

Triennaal või biennaal on ikkagi näitus, mis toimub iga kahe või kolme aasta tagant. Minu taotlus kuraatorina on teha parim näitus, mis näitab meie aja kunsti. Kas biennaale on liiga palju? Need, kes seda ütlevad, on privilegeeritud kunstiprofessionaalid, kel on luksus reisida ja kõiki neid biennaale vaatama sõita. Ma ei usu, et nii arvavad inimesed, kes palju ei reisi. Triennaal on mulle katalüsaator toomaks mingisse kohta uut energiat, näitamaks kunstihuvilistele uusi vorme. Usun, et sellisena on triennaal küll veel arvestatav kunstivorm.

 

Aga kuidas sa üldse näituse rolli näed? Kuraatorina oled maininud Trumpi ja Brexitit ja just nende märksõnade valguses küsitakse, kas tänapäeva maailmas on veel üldse kohta valge kuubi näitusel või peab käituma aktiivsemalt, tulema oma mullist välja.

Mina usun haridusse ja sellesse, et hariduse abil saab mõjutada inimeste mõtlemist. Näitus on üks hariduse vorme ja näitusel kui ühel hariduse väljundil on endiselt varus mõtlemist kujundav jõud.

 

Kui rääkida kriisidest, siis oled öelnud, et paljud Tallinna näituse teosed on sündinud kriisi ajel. Kas avaksid seda mõtet?

Kaks väga tüüpilist näidet on Ülo Sooster ja Derek Jarman. Soosterilt on peale „Huulte“ (1964) eksponeeritud ka joonistus aastast 1955, mille ta on teinud Siberi vangilaagris. Derek Jarman lõi oma teosed siis, kui oli saanud AIDSi diagnoosi. Need teosed on seotud kriisiga kunstniku elus. Kuid näitusel on ka kunstnikke, kes loovad kunstivorme, mis on kriisis, või teemadest, mis on seotud poliitiliste, klassipõhiste, soo- või eksistentsiaalsete kriisidega. Kunstnikega, kes lõid näitusele uued teosed, töötasime koos, et nad triennaali kontseptsioonist lähtuvalt reflekteeriksid seda kriisihetke, kus praegu viibime.

 

21. septembril avatakse XIII Balti triennaali viimane peatükk, näitus Riias. Mida seal näha saame?

Mulle on kogu triennaali puhul olnud väga põnev see, et näitus toimub kolmes linnas ja seega ka väga erinevas ruumis. Viimane peatükk avatakse Riias vanas kommivabriku hoones, kus nüüd paikneb kim?. Ruumilt on see kolmest toimumispaigast kõige väiksem. Sealse näitusega küsime, mida tähendab kureerida triennaali, mis eeldab grandioossust, kuid tegelikult toimub nii väikses ruumis. Riia näitus tuleb Tallinnast ja Vilniusest erinev, kunstnikeduo Ben Burgis ja Ksenia Padan loovad seal keskkonna, kus hakkavad toimuma performance’id. Kutsume sellesse kontsentreeritud keskkonda kõik triennaali 70 kunstnikku, kes loovad sellele keskkonnale kas siis uue teose, sekkumise või midagi muud. Selles mõttes on viimane peatükk nagu triennaali retrospektiiv. Algusest peale ei soovinud ma Balti riikide pealinnadesse tuua sisse rahvusvahelist kunsti, vaid tahtsin võtta lähtepunktiks korraldaja kunstitavad. Muide, tulles tagasi triennaali-biennaali juurde, siis suurim probleem nendega on see, et tihtipeale saavad neist toimumispaiga vallutajad nii temaatiliselt kui ka sellega, et linna tuuakse teoseid, mis ei ole selle konteksti tarvis tehtud ega sobi sinna.

 

Triennaali tekstides ei kasutata soonimetust (inglise keeles on he või she asemel kasutatud they), samuti kohtab soolise identiteedi küsimusi mitme kunstniku teostes. Feminism on aina populaarsem ka väljaspool kunsti ja kunstiteooriat. Kuidas sa end nendes teemades positsioneerid, olles ise valgenahaline meeskuraator privilegeeritud Lääne-Euroopast?

Kaasasin näitusele kunstnikke, kes tegelevad klassi-, rassi- ja sooküsimustega, kuna need on praegu päevakorras ja oleks olnud rumal need kõrvale jätta. Kuid pean silmas ka eetilist käitumist – kuidas ma töötan oma tiimi ja kunstnikega. Seda on näha ka näitusel, kunstnike valikutes ja selles, kuidas me kõik koos võrdsetel alustel seda näitust tegime. Näitus ei ole olemuselt aktivistlik, kuid arvan, et eetilise käitumise rõhutamine mitte ainult professionaalses plaanis, vaid ka üleüldse, on ülivajalik.

 

Mis on sinu järgmine projekt Londoni Haywardi galeriis, kus sa töötad vanemkuraatorina?

Töötan praegu 22. augustil avatava näitusega „DRAG: Self-portraits and Body Politics“ ehk „DRAG: autoportreed ja kehapoliitika“, mis kaasab kunstnikke, kes 1960. aastatest on kasutanud drag’i, s.t peiburite esteetikat, et rekonstrueerida identiteeti, sugu, klassi, rassipoliitikat. Näitusel osalevad Pierre Molinier, VALIE EXPORT, Robert Mapplethorpe, Cindy Sherman, Adam Christensen – seega mitu kunstnikku ka Balti triennaalil. Mulle meeldib töötada kunstnikega pikalt, jälgida nende loomingu arengut, kasvada ja areneda nendega koos.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht