Tubli samm omakeelse graafikaajaloo suunas

Rooma stiilis näituse ja kataloogita ei oleks põhjust arutleda meie oma stiilis graafikakataloogide üle.

INGRID SAHK

Eelmise aasta oktoobrist tänavuse märtsi­kuuni oli Mikkeli muuseumis vaadata näitus „Rooma stiilis. Maneristlik graafika Eesti kogudest“. Veebruaris ilmus ka kataloog, mis sai tegijate sõnul näitusest suuremgi.1 Kadrioru kunstimuuseum on teinud mitmeid ülevaatlikke graafikanäitusi oma ja ka teiste muuseumide kogudest, meenutagem kas või vene XIX sajandi graafika näitust ning kataloogi.2 See annab põhjust vaadata lähemalt Eesti kunstikogude käsitlemist graafikakataloogis.

Manerismi näitusel oli graafikat Mikkeli kogu, rahvusraamatukogu ja era­kogude kõrval rõõmustavalt palju Tartu ülikooli kunstikogudest (44 raamatukogust ja kaheksa kunstimuuseumist). Esmalt tuleb aga rõõmuga märkida, et Liina Siibi kujundatud kataloog köidab pilku ning toob esile musta-valge varjundites vanagraafika võlu. Vaatamata originaalide kvaliteedile ja formaadile, ei mõju reprod arusaamatu kribu-krabuna ning kataloogi üldmulje on kontrastne ja selge. Samuti tuleb hinnata Anu Allikvee suurt tööd 94 gravüüri kirjete koostamisel, mis on eeldanud autorite, daatumite, mõõtude, töödel leiduvate tekstide jms kontrollimist ja ühtlustamist. Kindlasti lisavad trükisele kaalukust ning kasutusväärtust nimeregister ja ka töödel esinevate ladinakeelsete lühendite selgitus. Kõik need osised on ühe hea kataloogi standardvarustus.

Siinkohal tahan juhtida aga tähelepanu mõnele punktile, millega arvestamisel saaks seda laadi kataloogist tugev rahvusvaheline graafikaväljaanne. Olen ise eeskujuväärseks pidanud Briti Muuseumi graafikakogu kirjeid avalikus internetiandmebaasis ja ka trüki­kataloogides, kus on üheks püsikomponendiks bibliograafiline viide ehk viide referentskataloogi(de)le.3 Selline viitamine lisab mitmeid võimalusi: aitab graafilise lehe puhul täpsustada töö seisundi, ilma et peaks kõik erisused sõnastama, samuti on bibliograafiline viide tõhus pikema teksti sees ning lubab varieeruvatest pealkirjadest hoolimata tuvastada, millisest gravüürist on täpselt jutt.

Baaskataloogidele viitamise tava, mis pole kindlasti ainult ühe muuseumi eripära, vaid midagi paljundatavale kunstiliigile omasemat, ulatub tagasi XIX sajandi algusesse, kui ilmus Adam Bartschi koostatud graafikakunstnike leksikon, 21osaline „Le Peintre Graveur“ (1803–1821). Kuivõrd Bartsch koondas kokku andmed võimalikult paljude gravüüride ja nende seisundi kohta, sai tema väljaandest XIX sajandil omamoodi täiusliku kollektsiooni nimekiri. Eriliseks harulduseks osutus edaspidi gravüür või tõmmis, mis Bartschil puudus. Sealtpeale ilmub igasugustesse vanagraafika nimekirjadesse müütiline tähe ja numbri kombinatsioon: B. 1, B. 2 jne, millega viidatakse analoogile Bartschi kogumikus.4 Bartsch muutis palju ka graafikakogu käsitlemise ja süstematiseerimise aluseid: kui sinnani oli järjestamisel lähtutud eeskujuks olnud maali, joonistuse vm kunstiteose autori nimest, siis Bartsch seadis esikohale graafikakunstniku. Seda põhimõtet järgitakse tänapäevani.

Bartschi kataloogi on täiendatud ning uuesti välja antud („The Illustrated Bartsch“, alates 1978) – on ju graafikakunstnike nimekiri täpsustunud ja atribueeringud muutunud. Loomulikult on täienenud ning laienenud ka referents­kataloogide ring, nimetagem Madalmaade graafikale keskendunud Hollsteini ja New Holl­steini seeriaid.5 Adam Bartschi kataloogi „Le Peintre Graveur“ algupärased köited on TÜ raamatukogus olemas, uuemaid väljaandeid kahjuks Eestis peaaegu pole.6 Bartschile jt kättesaadavatele kataloogidele viitamist on rakendanud ka Tiina Nurk, keda võib pidada Eesti kunstiteadlaste hulgas esimeseks vanagraafika uurijaks ning publitseerijaks. Aastatel 1974–1997 ilmus Tiina Nurga toimetamisel koolkondade ja sajandite kaupa Tartu ülikooli raamatukogu graafikakogust kaheksa kataloogi, mis ei saanud küll hiilata illustratsioonide arvu ja trükikvaliteediga, kuid olid enne internetiajastut ja elektroonilisi andmebaase kogude kohta hindamatuks allikaks.

Ugo da Carpi (u 1480 – 1532) värviline puulõige „Herakles ajab Ahnuse muusade templist välja“ Baldassare Tommaso Peruzzi (1481–1536) järgi.

TÜ kunstimuuseum

Graafikakirjetes on korduvaid detaile, mille vormistust võib pidada ka maitseküsimusteks: kuidas ladinakeelsed lühendid lahti kirjutada ja neid selgitada; kas märkida, et plaadi jooned on lõigatud, või võiks see ilmneda juba plaadi mõõtude puudumisest? Internetti on kolinud ka näiteks Frits Lugti kollektsionääri märkide väljaanne, mille numeratsiooni võiks võimalusel samuti eelistada lehel leiduvate templite kirjeldamisele.7 Bartschi, aga ka Tiina Nurga aegadest peale on väljaannete trüki­kvaliteet muidugi tohutult paranenud, formaadid on suuremad ja pildirohkemad, kuid kindlat kirjeformaati koos viitega referentskataloogile, mis võimaldab tuvastada ja siduda erinevad tõmmised eri kollektsioonides, võib pidada jätkuvalt graafikakirjanduse eripäraks.

Rahvusvahelist hõngu lisab Eesti kogude manerismiajastu graafikateostele kindlasti kataloogi Arkadi Ippolitovi artikkel saatetekstina. Ermitaaži kogenud graafikakuraatori kaasamine näituseprotsessi on vägagi värskendav ning avardanud märgatavalt näituse ja ka kataloogi mastaapi. Ippolitovi artiklist esimese poole moodustab manerismi mõiste käsitlus, mille hindamise jätaksin asjatundlikumatele. Teine pool Ippolitovi kirjutisest hõlmab graafikat ning on jaotatud piirkondade (siin- ja sealpool Alpe) kunstipildi alusel. Seejuures on Ippolitov sõlminud Eesti kogude graafikanäited mõjusalt kokku manerismi ilmingute ning graafikakeskuste arenguga. Teksti tugevus ja võlu peitub hoogsas ja vabas sidususes. Põnevaid fakte ja mahlakaid lugusid täis pikitud teksti lugemisel tekib vahetevahel igatsus mõningate täpsustuste järele. Ennekõike ootan viiteid algallikatele või referentskataloogidele gravüüride täpsustatud atribueeringu ning tehnikamuudatuste puhul.

Ühe näitena toon välja TÜ kunstimuuseumi Jacob Mathami vasegravüüri „Kolgata“ (kataloogis nr 35), mille puhul väidet, et töö ei tugine mitte Albrecht Düreri, vaid Mathami enda joonistusele (lk 44) ei taha küll viiteta uskuda. Briti Muuseum kobab vist ka pimeduses, sest neil on Mathami vasegravüüri eeskuju­lehena märgitud endiselt Düreri joonistus, asukohaga Firenze Uffizi galerii kogus.8 Arvamusega, Mathami „Kolgata“ gravüüri jahtisid kõik kollektsionäärid, saab kergemini nõustuda: Karl Eduard von Lipharti kollektsiooni töö tõendab taas Lipharti kogutud tõmmiste kõrget kvaliteeti, mis on isegi Eestisse jäänud vähemikus tajutav.

Tähenärimisest ei pääse kahjuks ka graafikatehnikate osas. Saan aru, et puulõike ja puugravüüri eristamine võib mõjuda juuksekarva lõhkiajamisena ning tehnilised nüansid ei pruugi kõiki võrdselt huvitada, kuid iga erialatrükis võiks aidata kaasa terminoloogilise täpsuse suurenemisele. Laused „esimesed puugravüürid pärinevad XIV sajandist“ ja „esimesena tekkis puu­gravüür Saksamaal“ on liigagi eksitavad (lk 24). Tõenäoliselt on siin midagi tõlkes kaduma läinud, sest isegi Wikipedia kinnitab meile, et puugravüüri ehk ristisüüd puuplaadi graveerimist ei rakendatud enne XVIII sajandi lõppu, kui inglane Bewick selle tehnika kasutusele võttis.

Samuti tahaks vaielda mõttega, et Eesti kogudes värvilise chiaroscuro näiteid ei leidu (lk 31). Üks chiaroscuro peaks Eestis vähemalt olema: näitusel eksponeeritud Ugo da Carpi töö (kataloogis nr 12). Toonplaadi ja kontuurplaadi kokkutrükkimine ongi chiaroscuro puulõige, mille näide nimetatud töö ka on. Kui toonplaate on rohkem, tundub tulemus värvilisem, kuigi seda ei nimetata värviliseks chiaroscuro’ks.

Loomulikult on nimetatud vead nii Ippolitovi tiheda teksti kui ka kataloogi terviku suhtes pigem marginaalsed. Kadrioru kolleegide produtseerimisvõimekusele ning graafikanäituste ühtlasele tasemele tuleb avaldada ainult tunnustust. Rooma stiilis näituse ja kataloogita ei oleks põhjust arutleda eesti stiilis graafikakataloogide üle. Mõned küsimused jäävad veel õhku. Näiteks, kas manerismiajastu graafikas oli ka midagi eripärast või peegeldab see üksnes maalikunsti suundumusi? Seda on aga juhtunud varemgi.9 Kõige õpetlikum tõdemus Rooma stiilis kataloogiga seoses on, et meil puudub värskem omakeelne ja -mõisteline graafikaajalugu, mis peaks olema igasugu ülevaadete ja üldistuste vundament. Seega, eesti stiilis vanagraafikalugu tuleb ikka meil endil veel kirjutada.

1 Aleksandra Murre saatesõna, lk 9.

2 Uuritsa, pintsli ja pliiatsiga. Vene 19.-20. sajandi graafika Eesti muuseumides. Kadrioru Kunstimuuseum, 2016.

3 Näiteks gravüüri (kat nr 68) bibliograafiline kirje Briti Muuseumi andmebaasis: Massari 1983 108; TIB 2801.051. S1; Bartsch XV.45.16.

4 Bartschi numeratsiooni järgi tellis kaupmeestelt ja nimetas töid ka Karl Eduard von Liphart (1808–1891), kelle kogust pärinevad kõik TÜ kunstimuuseumi näitusetööd.

5 Hollstein’s Dutch & Flemish Etchings, Engravings and Woodcuts ca 1450–1700 (ilm 1948–2010); New Hollstein (ilm alates 1993).

6 Nt Hollsteini seerias ilmus 71 köidet. Rahvusraamatukogu on tellinud üksikud New Hollsteini köited.

7 http://www.marquesdecollections.fr/

8 http://britishmuseum.org/research/collection_online/collection_object_details.aspx?objectId=1506839&partId=1&searchText=matham&page=4

9 Craig Hartley (reviewed by). Mannerist Prints. International Style in the Sixteenth Century by Bruce Davis. – The Burlington Magazine, Vol. 133, No. 1056 (Mar., 1991), lk 206.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming