Tuhast tõusu jätkudes

HELENA RISTHEIN

Vaade Niguliste kiriku suunas 1944. aastal. Näitus ?Niguliste kunagised kunstivarad? Niguliste muuseum-kontserdisaalis kuni 13. VI.

XIII sajandil rajatud Niguliste kirik kujunes aja jooksul Tallinna kauneimaks hoonete kogumiks. Kirikul õnnestus pääseda isegi 14. IX 1524. aasta pildirüüstest. Reformatsioonijärgnegi aeg tõi meistritele siin suuri tellimusi.

Kuuekümne aasta taguses pommirünnakus põlesid Niguliste kantsel, väärid, orel, suurejooneline pingistik, hinnalised epitaafid. Pärast sõda langesid sisse kiriku võlvid, lõhkudes hauaplaate. Paljud raidkivid läksid aja jooksul kaotsi.

Hoone ehituslugu uurinud ja selle rekonstrueerimist juhtinud Mai Lumiste soovi järgides kohaldati see kontserdisaaliks ja kristliku kunsti muuseumiks. Olid ju õnneks säilinud sõja jalust mõisatesse peidetud altariretaablid ja ?Surmatants?, Hobuveskisse jt. ajutistesse hoiupaikadesse viidud messinglühtrid, vapp-epitaafid, puuskulptuur. Nii võis kunstimuuseum 1984. aastal avada siin oma filiaali.

Orelimuusika kõlades võlvide all mõistsid Nigulistesse tulvanud külastajad sakraalkunsti vaimset püüdlust ja osa kiriklikus teenistuses. Eksponaatide juures olid selgitavad tekstid-fotod. (Teabe lisandudes kasvasid neist hiljem välja stendinäitused nagu ?Nähtav ja nähtamatu Kannatusaltaril? (1996) ja Michel Sittow?le pühendatud rändnäitus 2001. a.)

Järk-järgult lisandusid nii Tallinnas kui Moskvas restaureeritud teosed. Vapp-epitaafe ennistasid algul poola spetsialistid. Meil tegutses see Poola koolkond, mis pidas õigeks rekonstrueerimist. Säästlikke põhimõtteid järgides on kohalikud restauraatorid vappe konserveerinud, mitte uuendanud.

1990ndatel jõudsid ekspositsiooni vana pingistiku katked. Kahjuks on selle toreda varajase ansambli põhiosa võimalik imetleda vaid fotode vahendusel, mis nüüd juba trepil Niguliste ajalugu tutvustavad.

Käärkambri muutis sädelevaks hõbedakambriks Anu Mänd. Tema sulest on ilmunud kollektsiooni kataloog (2002). Direktor Tarmo Saaret kavandab kogu hoone remonti, mille käigus see loodetavasti saab kaasaegsele muuseumile kohase varustuse.

Ajutised näitused (neid juhtub ka päris uuest loomest) püsisid varem ikka kas hoone lääneosas või imetlusväärses kooriümbriskäigus. Praegu viimaseid päevi ligipääsetav ?Niguliste kunagised kunstivarad? aga nõuab külglöövide ja deambulatooriumi palverändurina läbimist.

Välja selgitanud, et Tallinnas, Tartus ja Marburgis säilib palju häid vanu ülesvõtteid ja klaasnegatiive, koostas EKMi teadur Merike Koppel seni leitust ilmeka valiku. Suurepärase kujunduse autorid on Jukka Halttunen ja Denes Farkas. Nii kirikus tehtud vanu ülesvõtteid kui ka baltisaksa maalide ja joonistuste reprosid kandvad stendid meenutavad avatud raamatut või kutsuvat väravat. Teabeannused on ruumis laiali jaotunud väsitamata, andes aega järele mõelda. Igal sammul tunneme: tähtis ei ole mitte ainult tänane päev. Hoolt nõuavad säilinud kunstivarad, võimalust mööda peab uurima ka neid, mis on hävinud. Midagi lohutavat on viisis, kuidas kadunud teoste varjud põimuvad allesjäänuga. Teisalt on tänu ülevaatlikkusele võimalik rakendada stende ka rändnäitusena; nii soovitan kõigepealt esineda muuseumide festivalil Narvas.

Tekst on asjalik ja tasakaalukas. Keskendudes näitusel esitatud seni tundmatule materjalile, tehakse juhuslik viga vana ja teada oleva (Kannatusaltari täienduste järjekorra) osas.

Vaieldavaks pean lausepaari ?Arvatavalt paiknes Nigulistes XVI sajandi alguses 30 altarit. Tänaseni on neid säilinud kaks: Hermen Rode töökojast tellitud endine peaaltar ja Kannatusaltar?. Paistab, et sõna ?altar? kasutab kolleeg siin ühtlasi ka kunstiteose tähenduses, nagu meil ju ikka kombeks, ent unustab, et altarilaud ehk mensa võis näiteks kanda ka ainult väikest krutsifiksi ja küünlaid, mitte ülaltoodutega võrreldavat tiibaltarit. Teisalt rikastus katoliiklik kirik muidugi pidevalt ka uute retaablitega, nii et väitlust võib jätkata.

Näituse kogukaim eksponaat on uue, luterliku peaaltari maal, mille toomkogudus suuremeelselt Nigulistesse deponeeris. Natsareenlikus laadis Kolgata stseeni maalis 1863. aastal K. G. Wenig, Niguliste organisti poeg ja W. Hau juures õpinguid alustanud Peterburi akadeemik.

KAR-Grupp on vaeva näinud maali koloriidi esiletoomiseks. Ent praegusel asukohal tornialuses lääneseinas võistleb õlivärvidega Rait Präätsa ere vitraaþ. Pärast remonti võiks minu arvates teha hulga ümberpaigutusi ja luua altarimaalile rahulikuma tausta, näiteks põhjalöövi lääneseinas.

Niguliste eksponaatidel on jäädvustatud mõned pastorid nagu Johann Hobing (1522 ? 1558), superintendent Heinrich Bock (surn. 1549), aga ka Tallinna müntmeister Urban Dene Vanem (surn. 1560), ohvitserid ja kaupmeeste esindajad. Fotod epitaafidest tunnistavad kohalike meistrite tutvust saksa ja hollandi portretistide ja kirikuinterjööride maalijatega.

Vähemasti gravüüride vahendusel (neid oli tuhandeid) teati ka Rubensi maale. Üht Paulus Pontiuse 1631. aasta vaselõiget Rubensi järgi kordab Heinrich Arningi epitaafi krutsifiks ja selle kohal toimuv inglite äge võitlus Surma ja Patuga. Kunagi Niguliste käärkambris asunud vahva maal kuulub kolme Linnamuuseumi eksponaadi hulka näitusel. Need on restaureerinud Üüve Veski ja Marika Mängel ennistuskojast Kanut.

Kirikule rikkalikult kaunistatud kantsli annetanud Ingerimaa ja Kaporje asehalduri Bogislaus Roseniga oli seotud kaks epitaafi, suurem neist 7 x 4 m ? kõik kolm on hävinud. Hedi Kard, kelle vägilassaavutuseks töö Roseni kabeli toreda ehisseinaga, on viimati jõudnud talle omase vaoshoitud tulemuseni rootsi pastori Sven Gydebergi epitaafmaali (1671) ennistamisel.

Koostaja Merike Koppeli kiituseks räägib ülesleitud kunstiteoste arv. Näituse rahvarohkel avamisel nimetas ta oma lemmikeksponaadiks vääritahveldise katket (Lüdert Heissmann, 1643). See oli tulest kõrbenult must, ent Kanuti restauraatorid suutsid siiski välja võluda apostel Peetrust kujutava maali.

Kõige hinnalisem on aga Ajaloomuuseumis hoitud krutsifiks. Tuues meieni XIII sajandi ?mõistatusliku rahu?, teeb see hetkel Niguliste skulptuuriekspositsiooni sajandi võrra vanemaks. Püha Bonaventura (1221 ? 1274) nägemuse vaimus lehtib rist ?tõelise elupuuna?. Kristuse näoilmes on meister jõudnud üleloomuliku ilu lävele. Habras krutsifiks võib veel mäletada aolinna kirikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming