Tühjus ja tarbimine

On tähenduslik, et fotokuu korraldajad on otsustanud vaatluse alla võtta tarbimiskontseptsiooni.

PIRET KARRO

David Raymond Conroy kuraatorinäitus „Prosu(u)mer“ EKKMis kuni 18. X. Kunstnikud Andrea Büttner, Amy Cuddy, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskus, David Raymond Conroy, Hank Herron, Luka Knežević-Strika, Gil Leung, Cayce Pollard, James Richards, Buzz Rickson’s, Rockstar Games ja Karl Smith, Rundum, Liina Siib, Philippe Thomas ning Kōhei Yoshiyuki. Näitusega kaasnevat raamatut saab lugeda internetis või laadida alla fotokuu kodulehelt.

Gil Leungi installatsioon „Anumad ja tööriistad“, 2015.

Gil Leungi installatsioon „Anumad ja tööriistad“, 2015.

Tõnu Tunnel

Kõigepealt adusime potentsiaali, mis justkui kuskil voogab ja värahtab, lendab ja on. Psüühiline tunnetus olemasolu olemasolust. Seejärel nenditi eksistentsi: linnud käratsevad taevas, parvena pilvedes. Sea rümp liigub konksu otsas üle konveieri ja siis järgmine, kirurgid songivad inimkoes. Kolmandaks loodi argument – foto. Video. Sümbol, märk, mis piiritleb, näitab ja väidab midagi.

Nõnda võib kirjeldada James Richardsi videos „Öine raadio“ (2015) kogetut fotokuu näitusel „Prosu(u)mer“. Ma ei püüa omistada hägustest ja vähem hägustest videokatkenditest kokku pandud kollaažile liigset narratiivi, kuid teos tundub siiski kõnelevat sellest, kuidas nähtusest saab objekt. Ning kui kultuurinähtus on objektistatud, saab seda müüa.

Mõiste „prosuumer“ kirjeldab tarbijat, kes on tootjaga produktiivses suhtes, olles oma tarbimiseelistustega üks põhilisi agente tootmisprotsessis. Proaktiivne tarbija, nagu on 1980. aastal selgitanud mõiste autor Alvin Toffler, teeb näiteks rõivafirmale ettepanekuid järgmise jopemudeli disainimiseks või avaldab konstruktiivset arvamust kasutuskeskkonna mugavuse kohta You Tube’is. Sõnakast ostjast eristab prosuumerit asjaolu, et tootjad võtavad tema ettepanekuid arvesse ning lähtuvad nendest kauba arendamisel.

Näituse kuraator David Raymond Conroy selgitab videosalvestusel riietuseseme ajalugu. Video on eksponeeritud mannekeenile selga pandud Buzz Rickson’si MA-1 pommitajajaki kõrval (Cayce Pollard, „CPU (#1) 2003/2015). Algselt William Gibsoni „Mustrituvastuses“ (2003) mainitud USA sõjaväepiloodi jopet tootma hakanud Buzz Rickson’si rõivafirma liikus esialgse autentse khakirohelise bomber-jaki prototüübist pikema kehasse hoidva musta värvi jakini, mis on üks viimaste aastate trendikamaid hilpe. Disainiprotsessil ütlesid sõna sekka sajad jopekandjad, sealhulgas William Gibson ise.

EKKMi I korrusel võtavad kaks esimese saali seina enda alla Andrea Büttneri ofsetlehed „Kujutised Kanti „Otsustusvõime kriitikas““ (2014). Fotod on justkui lihtsalt „kultuurnähtustest“, nii hõimurahvaste rõivastest ja näomaalingutest kui ka joonistest botaanika­raamatus, Diori firmapoe vaateaknast ja eri värvi silmadega kodukassist. Maast laeni ofsetlehtede kõrval sirvivad kellegi käed Luka Knežević-Strika videos (2012) William Egglestoni pildiraamatuid „Chromes“. Kolmas sein on kaetud erootiliste vuajeristifotodega 1970ndatel kuskil öises pargis toimunud seksuaalsest ja võib-olla vägivaldsest tegevusest (Kōhei Yoshiyuki, 7 fotot seeriast „Park“, 1971–1972). Sama korruse tagumises saalis ringlevad Liina Siibi videoinstallatsioonis „Mineralwasser“ ehk „Mineraalvesi“ (2011) mineraalveepudelid lõputul konveierilindil, moodustades tehasemaastikke ja -mustreid. Saali otsas soojendab puhur punaoranži lõuendit, Mark Rothko „Nimetu (Punane, Oranž)“ reproduktsiooni (Mark Rothko kunstikeskus, 1968/2007).

I korruse teosed tunduvad viitavat ühele tendentsile – kõik on kaup. Kui midagi, ka efemeerset nähtust on võimalik kas või vahendatult objektina piiritleda, toidab see kapitalistlikku toimimismehhanismi „kõik müügiks“. Fotografeerimine kui tehnika aitab sellele hästi kaasa. Ilus maastik! Teeme pilti – postkaardiks. Ilus naine – ajakirjakaanele! Seetõttu on tähenduslik, et fotokuu korraldajad on otsustanud võtta vaatluse alla tarbimiskontseptsiooni. Nii nagu klaaspudelid ringlevad konveieril ja Rothko kunsti saab uuesti lõuendile kanda, võib iga kultuuri mustreid ja olendeid fotona reprodutseerida. Emotsioonidki pole muud kui reaktsioon tarbimisvalikutele.

Niisiis pole prosuumerlus väga palju õndsam tavapärasest ühesuunalisest tarbimisest. Nõudlus võib küll turul saada pakkumise suhtes suurema sõnaõiguse, aga suuremal üldistusastmel on kõik üks ja sama tarbimine. Tootjafirma juhindumine ostja soovidest paneb tarbija ainult veel rohkem sõltuma oma ihade rahuldamisel brändiloojast – seda parem, et tootja tema sõna kuulab ja tema fetišitest juhindub.

Sellele surnud ringile on koos trükisega „Anumad ja tööriistad“ (2015) ehitanud külma haua Gil Leung heli- ja valgusinstallatsiooniga, mis laseb LED-kaigastega otsaseinast valgustatud puust istet justkui tühjuse altarina paista. Trükise tekstis on kirjas mõte, et lihtne on pidada puudumist millestki ilmaolemiseks („it is easy to mistake an absence for a lack“).

Võib-olla ei peakski ilmaolekule vaatamata millestki puudust tundma ega rahuldama oma iha järjest uute esemete järele. EKKMi kolmandal korrusel võib astuda uksest välja muuseumi katusele Neeme Külma raudvõrest „Majja“ (2014), millest on aasta jooksul muuseumi lisakehana saanud pühapaik, kuhu näitus ei ulatu ja kus pea tuuldub. Noppida seal sõrmede ulatusse jäävalt puult pihlakamarju või vaadata toaaknast kastaneid. Miks mitte – oleme ju EKKMis, millel on siiani õnnestunud enam-vähem vältida kapitalistlikku tarbimistava.

Prosuumerliku linnaretke paneb meid aga läbima Rundum, kelle installatsioon EKKMis on üksnes liikumisandur, mille kohal LED-tulukestest tekst, et ukseavast läbiastumine käivitab viieks minutiks installatsiooni kilomeetri kaugusel oleval aadressil. Nojah, viie minutiga üle Tallinna sadama ehitusplatsi, mis eraldab kahte maja, ei jõua, nii et seekord jäävad (kunsti)tarbijale tühjad pihud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming