Tükike New Yorgi kunstimaailma Tallinnas

Art in General loob oma partneritega aktiivsed koostöösuhted mitmeks aastaks, järgmise aasta algul on eesti kunstniku näitus New Yorgis.

EVA-ERLE LILLEAED

Juntae TeeJay Hwangi näitus „Sinine lõhekala“ (kuraator Anne Barlow) ja David Kennedy Cutleri näitus „Sunnitud lahkumine“ (kuraator Kristen Chappa) Arsi projektiruumis kuni 30. X.

Juntae TeeJay Hwangi ja David Kennedy Cutleri identiteediotsingud Arsi projektiruumis.

Juntae TeeJay Hwangi ja David Kennedy Cutleri identiteediotsingud Arsi projektiruumis.

Mari-Leen Kiipli

Arsi projektiruum lükati käima Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja New Yorgi Art in Generali koostöös sündinud näitusega: väljas on Juntae TeeJay Hwangi projekt „Sinine lõhekala“ („Blue Salmon“, kuraator Anne Barlow) ja David Kennedy Cutleri „Sunnitud lahkumine“ („Force Quit“, kuraator Kristen Chappa).

Art in General on New Yorgi prominentne kunstihaldusruum (artist-run space), kust on saanud alguse mitme rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku karjäär. Institutsioon loob võimalusi ka alles alustavatele kunstnikele väljaspool New Yorgi kunstivälja. Art in Generali direktori Anne Barlow sõnul lõid nad koostöösuhted endise idabloki riikidega 2001. aastal. Viimastel aastatel on tähelepanu all olnud Baltimaad, mitu projekti on olnud töös koos Riia kaasaegse kunsti keskusega kim?. „Koostöö KEKKi­ga sai alguse sümpaatiast nende tegevuse vastu,“ selgitas Barlow, „tegemist on huvitava organisatsiooniga, meil on üsna ühtemoodi hoiakud.“

Anne Barlow ja Kristen Chappa valisid Tallinna näitusepindade seast välja Arsi projektiruumi. Nüüdiskunsti metropolist tulnud kuraatorid ei käsitle Arsi marginaalse näitusepaigana, vaid näevad selles pigem huvitavaid võimalusi. Ühistegevuse eesmärk on tekitada New Yorgi ja Tallinna kunstiinstitutsiooni dialoog. KKEKi töötajate sõnul on väga tähtis tuua New Yorgis aset leidvad kunstiarutelud eesti kultuuri konteksti. Art in Generali ja KEKKi ühistegevus kuulub 2013. aastal algatatud rahvusvahelisse koostööprogrammi (International Collaborations Program), mille käigus tellitakse töid ka New Yorgist väljaspool tegutsevatelt kunstnikelt. Art in General loob oma partneritega aktiivsed koostöösuhted mitmeks aastaks. Programmi raames on plaanis korraldada ühe Eesti kunstniku näitus New Yorgis. KKEKi direktor Maria Arusoo ei osanud veel öelda, kelle loomingut kunstimetropolis näidatakse, kuid see on kindel, et näitus toimub juba 2017. aasta algul. New Yorgi näituse tagasiside on Eestis olnud positiivne, loodetavasti sünnib sellest koostööst mitu huvitavat projekti.

Kunstnik ja alter ego

David Kennedy Cutler on käsitlenud oma, kunstnikuidentiteeti lausa füüsilisena. Tema projekt on ehitatud üles korduste jadale, rütmile. Ühtegi detaili ei ole kasutatud vaid korra, kõigel on teisik. Teisikutest tekkinud kummastavas efektis võib näha ekstsentrilist huumorimeelt, mis toimib ühismeedias loodava eneseturunduse iroonilise vastandusena.

Milline tähendus on installatsiooni keskmes oleval mannekeenil?

David Kennedy Cutler: See on põhimõtteliselt minu teisik, pildiline vaste, tegelane, keda saab nagu piltigi korduvalt reprodutseerida. Multiplitseeritud visuaali kaudu muutun ka ise mitmekordseks. Sellel on õõvastav efekt, mis nagu eemaldab mind reaalsest maailmast.

Mind on viimasel ajal huvitanud ja pildi-, iseäranis digitaalkultuur ja eelkõige, kuidas selle abil on tekitatud tegelikkusest distantseerituse tunne. Riietatud ja täistopitud mannekeenid on selle kaemuse metafoorid.

Röstitud sai on kujund, mille juurde oled oma loomingus ikka ja jälle tagasi pöördunud. Ka Arsi projektis on see kujund kohal.

Cutler: Puidust röstsaiad katavad põranda, nagu tavaliselt tehakse seda keraamiliste plaatidega, sama tähendus on seinale kinnitatud haamrikujundil. Need objektid osutavad mööduvale ajale. Kui kasutada mu töö kirjeldamiseks traditsioonilist kunsti, siis on leib nagu maalikunstis lõuend – alus, kuhu on koondatud sõnum, teave. Olen viimasel ajal tundnud huvi mustrite ja kunstikaanonist väljajäetu vastu. Mulle meeldib kasutada kujundeid kui keraamilisi plaate, nõnda mõjuvad need nagu mõne odava veebilehe taust, pinnatäitmise moodus. Korduste kasutamine tuleneb ilmselt ka minu huvist dekoratiivkunsti vastu.

Näituse avamisel astusid üles oma esimese performance’iga. See oli tihedalt seotud videoga, kus kannad samasugust kostüümi.

Cutler: Ma ei ole performance’i-kunstnik, pigem võib mind nimetada multikunstnikuks, kes tegutseb diskursuste vahel. Performance oli näituse orgaaniline osa. Minu kostüümi võib vaadata liikuva skulptuurina, mis jäi pärast performance’i lõppu näituseruumi üsna juhuslikult. Installatsioon tekibki spontaanselt paigutatud fragmentidest.

Olen oma teostes kasutanud sageli omaenda keha ja jätnud sellega endast füüsilise jälje. Hiljuti hakkasin kasutama küll digitaalseid kujundeid, aga needki kujutavad minu elu intiimsemaid aspekte: toitu, mida ma söön; riided, mida kannan; tööriistu, mida kasutan. Olen oma tegevuse iseloomustamiseks kasutanud metafoori: välja vaatamise asemel vaata sisse, üles vaatamise asemel vaata alla.

Korealasena lääne ühiskonnas

Koreast pärit New Yorgis tegutsev Juntae TeeJay Hwang on oma kunstiga üritanud lammutada läänekeskset loogikat. Tema tööst ei ole mõtet otsida sinist lõhekala, kala kohalolule viitavad ainult valgustatud plastkotid, kus on kristallkuulisarnane kalamari. Juntae TeeJay Hwangi eesmärk on kehtestada ennast Korea kaudu, kuid installatsiooni võib tõlgendada ka sellest vabanemiskatsena.

Kuidas on Ida-Euroopa kontekst sinu töö tähendust muutnud?

Juntae TeeJay Hwang: Olen üritanud dekonstrueerida ideed läänest, nii nagu seda mõistetakse Lääne-Euroopa ja Ameerika kontekstis. Lõuna-Korea asub ühel ning lääne kultuurikeskkond teisel pool maakera. Ida-Euroopa puhul on tegemist keskpaiga või vahealaga, mis on kohaspetsiifiliselt ideaalne paik selle teema käsitlemiseks. Kunstnikke fetišeeritakse ja kategoriseeritakse ning see segab identiteedist kõnelemist. Mind on huvitanud, kas mina suudaksin oma rahvuse kustutada, teha sama, mida on teinud lääne kunstnikud.

„Sinine lõhekala“ on lugu lõhest, kellel on raske naasta oma koduvetesse. Töö käsitleb identiteedipoliitika emotsionaalset mõju ja tagajärgi. Kunstniku rahvus hoiab teda tagasi teatud teemadel kõnelemast. Seetõttu olen esitanud mälestuskatkeid, et tuua esile hingeliselt eksinu tunne. Teose skulptuurid sümboliseerivad korea rahvuslikku süütunnet, mis on ka mind jälitanud. Tahan, et publik kogeks pidevat muutumist ja looks pildifragmentidest narratiivi.

Varem olen teinud töid, kus on publikuga vahetu, üheselt mõistetav suhe. Seekord soovin, et teost saaks mitmeti tõlgendada. Ambivalentse emotsionaalse seisundi kaudu olen keskendunud kunstniku ja tema sünnimaa seosele: kui palju on looming seotud rahvuslikkusega ja kas see esindab rahvusriiki? Minu teos on omamoodi vaatemäng.

Milline roll on teoses korea rõivastel ja muusikal?

Hwang: Tegemist on rõivastega, mida kanti Koreas Jaapani sissetungi eel enne 1945. aastat. Need olid siis igapäevased rõivad, nüüd kantakse neid ainult traditsioonilises pulmas. Need on minu vanemate rõivad, nemad kandsid neid viimati kolmkümmend aastat tagasi oma pulmapäeval. Videoinstallatsiooni abil olen püüdnud lõhkuda sümboolset identiteeti ja abstraktset narratiivi.

Annan endale aru, et identiteedist rääkimisel tuleb leida teistsugune strateegia ja metodoloogia, et taastada kontakt vanema põlvkonnaga. Lõuna-Korea poliitilises süsteemis on võim vanemate inimeste käes. Et nendeni jõuda, olen sisse toonud ka korea 1920ndate ja 1930ndate muusika. Teos on otseselt suunatud minu vanemate põlvkonnale, kuid see peaks kõnetama ka nooremat põlvkonda ja nende kahevahelolekut. Nemadki võiksid teadvustada oma rolli riigisüsteemi, selle bürokraatiastruktuuride mõjutamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming