Tunded ilma ära tundmata

Eero Kangor

Maarit Murka vs. Tartu noored kunstnikud Maarit Murka, The First Painting After My Grandmother Died at 29. September 2007. Õli, lõuend, 2007. eero kangor

 „Kas kaasaegses Eesti maalikunstis eksisteerib n-ö Tartu koolkond?” küsib kuraator Jaan Elken. Sellele võiks veel lisada: „Mis seda koolkonda iseloomustab?”

Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetanute või seal magistrantuuris õppivate kunstnike loomingu kõrval (Imat Suuman, Kaarel Vulla, Priit Pajos, Helina Loid, Eda Lõhmus, Maris Palgi, Rauno Thomas Moss, Meiu Münt ja Veiko Klemmer) eksponeeritakse ka Helsingi kunstiakadeemia magistrikraadiga lõpetanud Maarit Murka ja tänavu Eesti kunstiakadeemia lõpetanud Rait Rosina uusimat loomingut.

Näituse tõmbenumber on Maarit Murka kolm suuremõõdulist hüperrealistlikku maali, mida võib nimetada seeriaks. Seeria võtmeteos on paigutatud Tartu Kunstimaja suurde saali ning kaks ülejäänut väiksesse saali esimesel korrusel. Seda on oluline märkida sellepärast, et kui külastada vaid ühte saali, tekib kunstniku taotlusest üsna erinev ettekujutus.

Kuigi teoste pealkirjad on natuke erinevad, võiks seeria pealkiri olla: „Maalid, mis on valminud enne ja pärast minu vanaema surma 29. septembril 2007.” Teoste valmimisel oli tõukejõuks kindel daatum ja teatud sündmus. Maale visuaalselt analüüsides jõuame aga selgusele, et see kindel daatum ei pruukinudki olla 2007. aasta 29. september ning see sündmus ei tarvitsenudki olla Murka vanaema surm ja tõenäoliselt olid selleks hoopis teised sündmused ühel teisel kuupäeval. Muidugi võis ka Murka vanaema surra 29. septembril ja see võis olla põhjustatud sündmustest, mis toimusid teatud teisel kuupäeval.

Suures saalis eksponeeritakse Murka hüperrealistlikku teost „The First Painting After My Grandmother Died at 29. September 2007”, millel autor on end kujutanud sõdurimundris, Hitleri vuntside ja õõvastavalt kalgi näoga. Ta on natsisõdur. Jaan Elken on nimetanud seda „militaarse totalitarismi teemaliseks võimu ja maskuliinse power’i kriitiliseks imperatiiviks”.

Väikses saalis näeme kahte väiksemat maali, kus kujutatud kunstniku vanaema („The Last But One Painting Before My Grandmother Died at 29. September 2007”) ja õnnelikku tütarlast („The Last Painting Before My Grandmother Died at 29. September 2007”). Maalid teeb eriliseks see, et portreteeritavaid on kujutatud Hitleri vuntsidega. See detail tekitab kolme teose seose.

Esimest maali kahe teisega võrreldes võime märgata teatavat evolutsiooni, s.t kui kahel väiksemal portreel on Hitleri vuntsid justkui eksanteemiline sümptom, siis natsisõduri portreel on need maali orgaaniline element. Samamoodi on ka portreteeritavate näoilmes selge muutus: lõbusalt naeratav tütarlaps, kurnatud ja süüdlasliku näoga vana naine ning lõpuks kalk ja veendunud nats.

Maalide ajend võib olla 2007. aasta 26. aprillil juhtunu, tagantjärele on hakati seda nimetama pronksiööks. Nagu mäletate, hakati eestlasi selle tagajärjel (kuigi seda tehti ka enne seda) nimetama natsistlikuks rahvaks. Seejärel kontsentreeriti süüdistused Eesti Vabariigi valitsuse vastu. Mõne aja pärast levisid ajakirjanduses pildid peaminister Ansipist, keda kujutati tänapäeva Hitlerina. Seosed Murka maalide ja nende sündmuste vahel on ilmsed. Kuid milline on Murka seisukoht?

Kas 2007. aasta 29. septembril surnud Murka vanaema oli nats või küüditatu või küüditaja või patukahetseja või kommunist või lihtsalt hea vanaema? Või kas see tüdruk, kes meile turismireisil õnnelikult vastu naeratab, on nats või hoopis ja ainult armas tütarlaps? Seda, et nimetus „nats” on paljude eestlaste jaoks otsene solvang ja üksnes alusetu süüdistus, tahab neil kahel maalil näidata ka Murka, kes „kleebib” täiesti tavaliste inimeste näole Hitleri vuntsid. Samas näitab ta, et need vuntsid on justkui herpes, mis on nende näol märkamatult vohama hakanud. See on viirus, mis meis kaua aega on pesitsenud ja nüüd avaldunud.

Kolmandal maalil näib Murka süüdistused omaks võtvat, nendega samastuvat ja leppivat: „Ma olengi nats, ma olengi terrorist, ma olengi kseno-, homo- ja russofoob, rassist.” Aga see ei ole sugugi alandlik omaksvõtt, nagu see juhtus eestlastega kunagi varem, kui tunnistati: „Jah, olengi kulak, kuid ärge võtke minult mu kodu ja lapsi”. Murka tunnistab teadvustatult oma vigu, kuid nõuab seda ka teistelt.

Niisiis saab ja tuleb Murkat käsitleda poliitilise ja sotsiaalse kunstnikuna. Näitusel eksponeeritud valik aga annab selgelt mõista, et erinevalt Murkast on Tartu noorte kunstnike looming selgelt apoliitiline, poliitilisest hoiduv, dekoratiivne, puhtesteetiline, maalitehnikakeskne ning lõpuks, osalt ka eelnevast tulenevalt, asotsiaalne ning kahetsusväärselt enesekeskne.

Kui Helina Loid käsitleb militaarse totalitarismi teemat (nagu Elkeni arvates ka Murka), kujutades mustanahalist sõjaväemundris („Sa”, 2006), ei saa selgelt aru, mida või keda ta kujutab ja kritiseerib. Sõduri väljanägemine ja olek on selgelt määratlemata. Mundrit võib sellesse riietatud mustanahalisest ka eraldi vaadelda, näha maali kui kahte erinevat kihti, millel puudub igasugune omavaheline seos. Sellisena on ta aga dekoratiivne, mitte sisuliselt tähenduslik.

Eda Lõhmuse peenelt graafilise struktuuriga, morbiidses gammas leinamaastikud („Maa sees”, 2006), mida Elken nimetab viimase aja Tartu uueks kaubamärgiks, on võib-olla ilusad, kuid ajatud, pidetud, sisutud ja, nagu juba öeldud, puhtdekoratiivsed.

Veiko Klemmeri kaks maali sarjast „Mõttetumees” kujutavad meesakti eest-, tagant- ja külgvaates, seistes, istukil ja mingis fluidumis (arvatavasti vees). Ühelt maalilt leiame märgid: „XYMAH” ja „BUTAMUH”, mida võib lugeda vastavalt kas „human” ja „vitamin”, „xymah” ja „butamuh” või „hamyx” ja „humatub”. Ühesõnaga, midagi sama mõttetut nagu teose pealkirigi. Sama abitu on Helina Loidi katse kujutada enesetapukatset kahel maalil pealkirjaga „Surve all”. Maalide teostus kinnitab, et Tartu ülikooli maalikunsti eriala annab head figuurimaalimise oskused, kui kunstnikul vähegi annet on. Oma töö mõtestamiseni peaks kunstnik muidugi ise jõudma.

Tartu noorte kunstnike töid vaadates ilmub kujutlusse kunstnik, kes arutleb omaette: „Ma tunnen midagi ja püüan seda kujutada. Aga ma ei tea täpselt, mida ma kujutama peaksin, sest ma ei tea, mida ma tunnen. Aga ma siiski kujutan, mis sest, et ma ei tea, mida”. Ärge saage valesti aru. Ma ei nõua maalikunstilt narratiivsust, vaid tähenduslikkust ja kriitilisust. Kunstnik peaks reageerima sellele, mis tema ümber toimub, mitte püüdma midagi lambist välja imeda, kujutlema end lootusetus olukorras, maailmast ja jumalast hüljatuna. Selline kõrvalseismine, soigumine ja spliin iseloomustavad minu arvates üht teist aega ja ruumi, mis on tänapäevasest väga erinev.

Tunnistan, et käesolev artikkel on disproportsionaalne Murka kasuks. Kuid tema teoste kirjelduse ja tõlgenduse kaudu oli võimalik avaldada neid puudusi, mis olid nähtavad teiste kunstnike teostes. Tuleb siiski tõdeda, et mitte kõik Tartu noored tunnustatud kunstnikud ei ole eelnevas võrdselt süüdi (muidugi võib neid süüdistusi võtta ka komplimendina). Kuigi näitusel eksponeeritud valik on subjektiivne, annab see põhjust järeldada, et Tartu noorte kunstnike loomingut iseloomustavad sõnad: „tunded ilma ära tundmata”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming