Üleminekuga kaduma või üle läinud?

Andri Ksenofontov

Näitus „Lost in Transition”  („Üleminekuajaga kaduma läinud”) EKK Mis kuni 28. VIII , kuraator Rael Artel; Liisa Kruusmäe näitus „Pealtkuulatud lood” Draakoni galeriis 11. – 23. VII ning Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase näitus „Kohtucase – Epic Winning” („Kohtuasi – eepiline võitmine”) Draakoni galeriis 25. VII – 6. VIII .  Kui astusin sisse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi uksest, kust kõrge koormaga auto läbi sõitma mahuks, nägin kohe, et siin on midagi veidrat. EKKM i ruum on täidetud klaaskappidega, mille riiulitel lebavad leiud. Tegu on Gergely  László ja Katarina Ševići installatsiooniga „Majamuuseum”. Tavaliselt nimetatakse majamuuseumiks hoonet, kus on mõni kuulus tegelane elanud ja mis on muuseumiks muudetud. 

Aga maja ise on ka tegelane. Näitusele minnes mõtisklesin Rael Arteli kureeritud näituse „Lost in Transition” ehk  „Üleminekuajaga kaduma läinud” pealkirja ja pressiteate sisu üle. Kas tõesti selleks, et lähiajaloo muutusi mõista, peame otsima midagi, mis eelnenud ühiskonnaga kaotsi on läinud? Kui vanast ühiskonnast midagi alles oleksime hoidnud, kuidas see uude ühiskonda sobinud oleks? Ühiskond on ju nüüd teine. Ühiskonna muutus toob kaasa uued võimalused, antud juhul võimalused avardusid. „Majamuuseum” pani mu paika: muidugi kaotame me midagi. 

Kui see on juhtumisi suvila, mille ehitas üks Serbia perekond 1972. aastal, jäi sellest ilma Horvaatia-Serbia sõja tõttu 1991. aastal ning sai selle purustatuna tagasi 2004. aastal, siis on tegemist väärtusega, mida ei peaks õigupoolest ajaloo prügimäele saatma. Väljatuhnitud esemed klaaskappides jutustavad suvekodu loo: eelajalugu, sünd, rahuaastad, perekonna kaotus ja taasleidmine. Majal on elukäik nagu inimesel, kusjuures maja esemed ja vajadused  on selgelt näha. Inimese puhul ei ole sugugi nii selget ja ühest seisukohta, mida ta tohib, tahab, vajab ja on ära teeninud. Midagi läheb ajaga õnneks üle, midagi läheb tõepoolest kaotsi. Kas küsimus ei ole pigem selles, et püsiväärtustest kinni hoidvate või arenevate inimestena peaksime vaagima pigem seda, kuidas oleme ajaloo pakutud uusi võimalusi kasutada osanud? Kas hoidume sellest küsimusest sellepärast, et oleme arenemise asemel inimestena  hoopis mandunud? Mõni vaataja kõnnib klaasvitriinide vahelt korra läbi ja ühmab, et see ei ole ju kunst, kõigest rämps. Gergely László ja Katarina Šević ironiseerivadki ajaloolaste ja poliitikute kalduvuse üle möödunud sündmustele väärikat ilmet anda. Mingit lupardi kängart kirjeldatakse kui objekti tundmatu otstarbega. Selle asemel et normaalse elu taastamisega tegeleda, püstitavad võimud monumente, üks uhkem kui teine. „Majamuuseum” on ka antimonument  ehk asi nii, nagu see tegelikult on.   

Tõepoolest, „tavalise rämpsu” erapooletu süstematiseerimise ja kirjeldamisega õpime maja tundma. See on tuttav teema restaureerijatele, kes kirjutavad hoonete kordategemiseks ajaloolisi õiendeid. Mida arst haigusloos uurib, et patsiendi seisukorrast aru saada? Noh, muu  hulgas sitaproove. Kuna „Majamuuseumi” eksponaadid ei ole juhuslikult kokku kantud prügi, vaid on ühest majast pärit, siis ei ole korrastatud kujul tegemist mitte ainult selle maja n-ö teadusliku mudeli, vaid lausa portreega, sellisena esteetilise nähtusega. Mis on meile vana kola, on kellelegi valus minevik. Novi Sadi linnast pärit serblanna veetis lapsepõlvesuved Horvaatias Žuljana sadamakülakeses ning elab praegu Ungaris. Tal oleks põhjust algatada vaidlus,  kes kellele rohkem liiga on teinud. Eesti uurijad jõuavad arvatavasti alles paljude aastate pärast selgusele ja üksmeelele, kuidas ajalugu hinnata, tuginedes sealhulgas XX sajandi keskpaiga arheoloogilistele uuringutele. 

Katarina Šević jätab tulutud klaarimised  vahele ja paneb oma suvekodu ajaloo klaaskappi, pikalt ootamata. Ta ei peida seda seinakapi hämarasse nurka, sest samasugustes majades elasid ka horvaadid, bosnialased ja albaanlased. Leerid lahutavad, eluraskused ja -rõõmud ühendavad. „Majamuuseumi” üheks sõnumiks on ajaloo üldinimlik iseloom ehk teisisõnu meie isiklik ajalugu sobib lõppkokkuvõttes kokku ühe üldajalooga. Teise serblannast kunstniku Katarina Zdjelari heliinstallatsioon „Ringreis. Stiiliharjutused” pakub kõrget kunstilist üldistust selles mõttes, et ainsa vahendina vaataja-kuulajaga suhtlemiseks kasutab ta oma häält. See kostab elektrijaama maa poole kaldu olevast šahtist. Kuuleme olukordadest, kuhu satub laiale maanteele tõugatud migrant. Kord peab ta türklaselt valepassi tellima, kord peetakse ta kinni piiril, kus talle surutakse kätte püss ja tehakse ettepanek, et ta saab ametliku viisa, kui on nõus teised kinni nabitud immigrandid  maha laskma.       

Omapärane rännulugu on esitatud Flo Kasearu videos „Basic Navigation for Chişinău” ehk „Chişinău üldine teejuht”. Autor on nimelt ära tabanud, et nõukogude ajal olid tänavatel ühed nimed, nüüd on need ümber nimetatud, ta püüab ette aimata, millised tänavanimed  tulevikus Chişinău linnakaardile võivad tekkida. Seljakott seljas, turistiplaan käes, tülitab ta pealinnas patseerivaid moldaavlasi: „Öelge palun, kus on Obama tänava?”. Üllatus on suur, kuid mitte keegi ei eita sellenimelise tänava olemasolu. Kõik näitasid teed või otsisid kaasjalutajatelt abi. Kui Flo Kasearu küsis Che Guevara tänavat, näidati moldaavia rahvuskangelase Ion Luca Caragia tänavat. Kui ta küsis Alfred Nobeli tänavat, juhatati Grenoble’i tänavale  kaugel eeslinnas. Flo Kasearu ei osanud taibata, et Grenoble, mis kõlab nagu Nobel, on Chişinău sõpruslinn. Ajalugu jõudis temast poliitilise nimepanekuga ette. Veelgi naljakam, kui Alfred Nobeli tänav olekski juba olemas olnud. Kaunivaatelise vaatefilmi „Raspberry days” ehk „Vaarikaaeg” autor on poola kunstnik Wojtek Doroszuk. Selle juurde käib lühem video „Special Features” ehk „Eriosa”, kus käsitletakse vaarikakogumise näitel, kuidas ida-eurooplaste  tööränne Euroopas võõrakartust tekitab. Kes nüüd tünga saab ja kes tünga teeb? Kas kunstnik, kelle kehv sissetulek sunnib teda suvel sulaseks, aga annab ka võimaluse loomingulist materjali koguda ja ühiskonna klantspiltide üle naerda, või Norra kodanik, kes odavat tööjõudu farmidesse impordib ja siis selle pikalt saadab? Euroopa Liidu idapoolset sektorit kui liberaal-turumajanduslikus stiilis postkoloniaalset moodustist käsitleb slovaki kunstniku  Ivan Jurica video „1989–2009. Vaata tagasi! Linnapoisid ravivad ilusate tüdrukute muresid”. 

Pealkirjas on kasutatud 1980ndatel populaarse laulu sõnu, mille on kirjutanud Karol Duchoň. Teda peeti rahvuskangelaseks, slovaki Tom Jonesiks. Need laulusõnad on mesiselt seksistlikud. Näidates taustaks klassikalisi maale, kus modellidena on kasutatud noori mustlastüdrukuid, annab Ivan Jurica videole ka rassistliku värvingu. Nii et mitte ainult Ida-Euroopa sulased ei käi läänes kaunist loodust nautimas, vaid  Lääne-Euroopa peremehed käivad ka idas elu ilusamaks tegemas. 

Poisid, tüdrukud ja soosuhted on AnnaStina Treumundi ja lätlase Arnis Balčuse teemaks.  Anna-Stina Treumundi neli tööd „Luuser 2011”, videol Peeter ning fotodel Lauri, Martin ja Veiko, on inspireeritud Kai Kaljo 1997. aastal tehtud „Luuseri” videost. Anna-Stina Treumundi töö on pilapilt ühe mehetüübi pihta, kellega autor tänaval kokku ei tahaks põrgata, kui ta oma tüdrukuga käest kinni jalutab. „Luuser 2011. Peeter” matkib üsna täpselt Kai Kaljo algupärast tööd, ent erineb sellest täielikult. See, et Kai Kaljo videot nii palju tsiteeritakse, annab tunnistust selle tabavusest. Ent tema kujutatud ühiskonnaohver meenutab oma taltumuses protestivaba Ivan Denissovitši, Aleksandr Solženitsõni tuntud jutustuse peategelast. Anna-Stina Treumund kasutab sama vormi selleks, et protesteerida seksuaalvähemuste ahistamise vastu. Huumor on ta loomingus täiesti uus mõõde. Nagu tema töödes ikka, väljendab ta end oma keha kaudu. Eesti machomehele ei saakski olla suuremat karistust kui  tema asetamine lesbilise naise nahka. Sisult sarnanevad Anna-Stina Treumundi poisid Arnis Balčuse tegelasega fotoseerias „Tänapäeva lätlased”: kleenuke heledapäine poiss, kellele meeldivad raha ja naised, võtab pangast laenu, sõidab välismaale tööle, sokutab sinna-tänna mõne tite.       

Kuid Arnis Balčuse töö teemaks on lätlaste mure demograafilise olukorra pärast. Praegu kirtsutavad paljud lätlased segaabielude peale nina, ent maailm on avanenud ja rahvaste segunemine paratamatu. Ja mida säilitatakse, kui tahetakse hoida n-ö puhast lätlast? Kas Arnis Balčuse karikatuuri? „Majamuuseumi” teadusliku kuivuse vastand on Aleksei Gordini väljapanek. 1989. aastal sündinud noormees lõpetas tänavu  EKA maaliosakonna. Kuidas reageerib üleminekuajale vanast ühiskonnast rikkumata noor inimene? Sadistlikult lõbusa hüsteeriaga. Kui keegi otsib tänapäeva ühiskonna sitaproovi, siis siin see on. Stseenid, mis olme ja linnapildi poolest meenutavad Moskvat, on sisu poolest fantastilised nagu Mihhail Bulgakovi följetonid ja jutustused nepiaegsest Moskvast. „Kui raha ei ole, siis lihtsalt tantsi” kujutab tantsulööjaid. Ühel on ainult kalsoonid jalas, teisel särk ja saapad,  särgi all välkumas tagumik tantsuhoo taktis. See on helge pilt. Teisel pildil hoiab õnnelik sümpaatne inimene käes labidat, millega ta ebasümpaatse inimese ajud põrandale laiali lõi. Nutikas inimene keedab oma käest suppi. Pildid on rahvalikud, ta eakaaslased vaatavad ja ütlevad „väga ilus”, kui näitusele satuvad. Kollektiivkunstnik Zampa di Leone, „Balkani persest”, nagu teda pressitekstis tutvustatakse, on sihtinud oma koomiksid täpselt nende pihta,  kes näitusele kindlasti tulevad: kunstnike ja kuraatorite pihta. Ühe kunstirahvaliku koomiksi kangelane on näiteks Rael Artel ise. Rael Arteli kureeritud näitus, millele järgneb veel kaks osa, üks Riias ja teine Berliinis, puudutab paljusid tänapäeva ühiskonna valupunkte. Ent sellega sotsiaalpoliitiline kunst Tallinna galeriides ei piirdu. Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase näitus „Kohtucase – Epic Winning” Draakoni galeriis on süüdistus üksikute mõjuvõimsate isikute ja organisatsioonide vastu. Nad kuulavad, mida ütlevad Alex Jones ja tema Infowars, Benjamin Fulford jt. „Illuminaadid on olemas,” ütleb Karl-Kristjan Nagel. „Sama oleks tõestada, et selver on olemas,” lisab Tiiu Rebane. Kapo on neid isegi üle kuulanud kontaktide tõttu limonovlastega. Paljud nende tööd on täis väikesi ja suuri ninja-kujusid. On nood heade või kurjade jõudude teenistuses? Või on need hoopis burkades naised?  Võib kahelda, kas maailmakurjuse kujutamine linnalegendide ja paranoiliste teooriate abil on kõige tõhusam viis sellest publikut teadvustada.       

Linnalegendid pakuvad tõesti palju pilkutõmbavamat ja romantilisemat materjali kui monotoonne jutt Siberisse saatmistest. Kaks kunstnikku on endale eesmärgiks võtnud luua vastukultuur konformistlikus ühiskonnas. Nagel ja Rebane ei ole ainult mõttekaaslased,  nad isegi maalivad-joonistavad sarnaselt. Käe ja kujundi kindluses on loomupärast vabadust, mis mõjub veenvalt. Kui selline kunst kellegi tegelikult paljastaks, oleks asjal jõudu. Praegu on piirdutud ärevuse tekitamisega, sest kui küsida, kelle või mille vastu tööd on suunatud, jäädakse vastusega jänni.       

  Sotsiaalne kunst ei pea olema ainult süüdistav, nagu ühiskonnaelu ei seisne ainult kuritegudes. Eelmine näitus Draakoni galeriis oli Liisa Kruusmäe „Pealtkuulatud lood”. Ta joonistused on osavad, kerged, justkui kohapeal  pliiatsiga märkmikusse jäädvustatud. Fotomaterjalist ja pealtkuulatud jutukatketest paneb ta kokku oivaliselt elulisi stseene. Näiteks ühiskondlik teadlikkus: „Meil üks poiss kirjutas teemal Eestimaa ilu. Ta kirjutas ainult naistest ja sai kahe”. Või rahvuslik sallimatus: „Mis see tolmab siin? Pappel jah. See toodi Venemaalt sisse”. Ning kokkuvõtvalt üleminekuajast: „Ei noh elu hakkab nüüd paremaks minema. Ehitatakse sinna kaks maja”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming