Ülevaatenäitus – kellele ja milleks?

Mario Laul, Annika Toots

Terje Ojaver. Kaamel. Silikoon, segatehnika, 2012. Foto: Piia Ruber Tallinna Kunstihoones on viimast nädalat avatud laiapõhjaline kevadnäitus. Kevadnäituse tähenduse ning formaadi teemal küsitlevad kunstnikke ja kuraatoreid Vano Allsalu, Rael Artelit, Jaan Elkenit, Eha Komissarovit ja Mara Koppelit EKA kunstiteaduse instituudi magistrandid Mario Laul ja Annika Toots. Kas ja miks on ülevaatenäitus kui näituseformaat vajalik? Keda ja kuidas see peaks kõnetama? Vano Allsalu: Ülevaatenäitus peaks kaardistama olukorra, kujundama üldmuljet, teadvustama asjade seisu. Ülevaade kui nähtus, formaat kuulub elementaarsena kõigi eluvaldkondade juurde – miks mitte siis kunsti? Isikunäitusega ajab kunstnik „oma asja”, kuraatorinäitusedki kalduvad mingi temaatika või vaatenurga „valitsemise” kaudu realiseerima tegijate huve ja ideoloogiat. Ülevaatenäitus võiks vähemalt teoreetiliselt olla midagi neutraalsemat, objektiivsemat. Ent loomulikult võivad ka sellega kaasneda suunised, mida tuleks näha ja kuidas seda mõista. Suurema haardega näitusi (sh kureeritavaid) vajavad kindlasti kunstihuvilised: enamikul ei ole aega, raha ega motivatsiooni kammida läbi galeriinäitused, osaleda arvukatel kunstisündmustel jne. Kui taotleme enamat mõistmist uuematele-keerukamatele kunstivormidele, peame vaatajaid harima, tooma muu hulgas esile traditsiooni ja uuenduse seosed. Kunstnikule võimaldab oma teose nägemine vahetus kooseksisteerimises kolleegide eripalgeliste töödega ideid ja tähelepanekuid, mis muidu jääksid olemata. Usun, et vajalikud on kõikvõimalikud kunsti tegemise, esitamise ja eksisteerimise formaadid. Näiteks on lõbus kohata linna peal inimgaleriid Tank, kus kunst on peidetud kapslitesse, mis on kinnitatud galerii-inimese jopi külge. Kindlasti väärivad rekontseptualiseerimist ka „ajaloolised” formaadid. Muidugi, näituseformaadi kui sellise küsimus vaatajat ehk eriti ei morjenda: tema otsib kontakti ikka sisuga ehk talle esitatavate kunstiteostega, küsimustega, lugudega. Tahab, et oleks huvitav, et oleks midagi vaadata – ning et jääks ka mingi mänguruum oma järelduste tegemiseks. Näituse eesmärk on kirjas Ants Juske kontseptsioonis: tegemist ei ole „nostalgilise meenutusega ebademokraatlikust ühiskonnast, vaid tänase kunstielu demokratiseerimise katsega”. Ilmselt ületatigi sellega mingi valulävi: see on ju suurepärane, kuna diskussioon kuulub demokraatiasse nagu sukk saapasse. Mu tuttav kirurg ütleb ikka, et kui kahtlustad endal mõnd hiilivat põletikku, võta pudel-paar õlut: kui on midagi tõsist, siis see ka välja lööb ja saab ravima hakata!

Rael Artel: Mulle tundub, kui rääkida adekvaatsest praegusaegse kunsti maailmast, siis on ülevaatenäitus sellisel kujul oma aja ära elanud. See õigustab ennast ainult üliõpilaste lõputööde puhul, kus kunstnike valik on defineeritud ja lõpetajad demonstreerivad oma töid ja mõtteviisi. Kuid niimoodi üldiselt, igasuguse sisulise ambitsioonita seda välja pakkuda ei ole päris ajakohane. Samas saan aru, et see näitusepind on allutatud kunstnike liidu kontrollile ja liidus on väga palju kunstnikke, kes tahavad oma töid näidata, maksku mis maksab. Korra aastas võib ehk sellise näituse teha. Iseasi, kuidas seda korraldada: kas see peaks võtma sedavõrd suure mahu näituseplaanist või võiks see olla tagasihoidlikum ja valik (enese)kriitilisem? Võrreldes praegu Tallinna Kunstihoones toimuvaga, polnudki ehk n-ö kuraatori- ja žüriinäituse kombinatsioon, mida vahepeal aastaid praktiseeriti, kõige hullem. Tundub, et sellised out of discourse ettevõtmised on vajalikud eelkõige teatud tüüpi kunstnikele endile.

Liidu ärksamatele seeniorliikmetele kindlasti: igaüks sai ju välja panna oma valikul ühe pildi. Mul tekkis sellel näitusel kaks tunnet. Esiteks selline ajas-tagasi-tunne, time travel nendesse aegadesse, mil olin põhikooli õpilane ja käisime klassiga Tallinnas näitustel. Teine tunne on kahtlus, kas see, mis on seal väljas, on ikka päris praegusaegne kunst. Kohalik kunstiväli on küll väike, aga siingi on kaasaegsest kunstist mitu erinevat arusaamist. Kunstihoones on väljas see kunst, mida teatud ringkond viljeleb ja adekvaatseks peab. „Demokraatlik” mittekuraator Juske on aga täiesti pime olnud erinevate, paralleelselt kulgevate kaasaegse kunsti suundumuste suhtes, neid sellelt konkreetselt näituselt ei leia.

Ma pole kindel, kas demokraatia on päris selline asi, mida saab meetriga mõõta ja välja jagada. Mujal maailmas harrastatakse kunstiväljal demokraatiat natuke teistmoodi: otsustusõigus delegeeritakse eksperdile, kellelegi, kes teostab oma võimu, teeb otsuseid teatud ajaperioodi vältel. Seejärel on võimalus võimu teostada kellelgi teisel. Seega on küsimus, millisest demokraatiast me räägime. Tundub, et Juske valik lähtub tüüpilisest neoliberaalsest retoorikast, mille märksõnad on „reguleerimatus”, „populism” (suur hulk vastandusi n-ö üleskutsetekstis), „näiline kaasatus”, „formaalsed lahendused”, mis ei kohusta n-ö otsustajaid millekski ning, mis kõige olulisem – igasuguse sisulise diskussiooni vältimine. Ma ei usu, et selline demokraatia kuidagi produktiivne oleks.

Jaan Elken: Näitus pakub esinemisvõimaluse 135 tunnustatud eesti kunstnikule (57 näituse esimeses osas, 78 teises). Ainuüksi näituse esimest poolt käis 18 päeva jooksul vaatamas 3958 (!) inimest – ja seda olukorras, kus mõlemad üleriigilised päevalehed ja Sirp pole paari päeva pärast lõppevast näitusest seni midagi kirjutanud! 2011. aasta sügisel toimunud aastanäituse kuraatorikontseptsiooni konkursil oli näituse toimkonna meelest teistest üle Ants Juske kuraatorita kevadnäituse idee. Piisavalt hea argumentatsiooni, miks on demokraatiat ka praegusesse kunstiellu vaja, annabki Juske üleskutse tekst ise. Kes veel kui Juske, üks kuraatorinäituste algatajaid ja maaletoojaid Eesti nüüdiskunsti kontekstis, oskab süsteemi varjukülgi värvikalt kirjeldada?

EKLi aastanäitused on toimunud järjestikku 11 korral, toimumispaikadena on Tallinna Kunstihoonele lisaks kaasatud aastate lõikes muid eksponeerimispindu Rotermanni soolalaost, Tartu Kunstimajast arvukate galeriipindade ja avatud linnaruumini. Kontseptsiooninäituste kuraatoritena, reeglina on tõstatanud kogu eesti kunsti hetkeseisu või probleemistikku puudutavaid küsimusi, nii heas kui halvas, on üles astunud kunstiteadlased ja kunstnikud Toomas Vint, Johannes Saar, Peeter Allik, Reet Varblane, Jaak Soans, Hanno Soans, Kiwa, Anders Härm, Jaan Toomik, Paul Rodgers, Eve Kiiler, Erki Kasemets, Ants Juske, Andrus Joonas, Harry Liivrand, Elin Kard, Heie Treier, Jaan Elken, Vano Allsalu, Katrin Pere, Enn Põldroos ja Leonhard Lapin. EKLi aastanäitused on traditsiooniliselt olnud publikumagnetid, nii oli „Elamise kunst” (kuraator Katrin Pere) 2852 külastajaga 2007. aasta enim külastatud näitus Tallinna Kunstihoones, samuti nagu „Vabaduse väljak” 3388 külastajaga (kuraator Heie Treier, abikuraatorid Reet Varblane ja Jaan Elken) oli 2008. aasta külastatuim kunstihoone näitus.

Eha Komissarov: Ülevaatenäitus pakub esteetilise taustaga klassikaliste meediumidega töötavatele kunstnikele võimaluse osa võtta näitusetegevusest oma autonoomiat minetamata, sellisena on tal kahtlemata koht kunstielus. Praegusel juhul kasutati näitust kunstipoliitilise võitlusvahendina, kuid see jättis paratamatult lahtisest uksest sissemurdmise mulje.

Nimelt loen kevadnäituse pressiteatest, et Eestis pole ülevaatenäituste traditsioon kunagi katkenud ja igal aastal korraldatakse selle nime all lausa mitmeid näitusi. Kevadnäitus on suhteliselt rutiinne üritus, mida sel aastal hakkas täiendama alandatud kunstnike selga sirgu ajama kutsuv retoorika. Kuraatorite stigmatiseerimine tundub üsna otsitud ettekäändena, sest kevadnäitused on varemaltki kokku pandud EKLi juhtkonna kontrolli all. Minu jaoks on kevadnäituse üks huvitavam osa Ants Juske kunstnikele kirjutatud üleskutse, mis meenutas olümpiamängudel esikohata jäänud väikeriikide retoorilist ohet „osavõtt on tähtsam tulemusest”. Kevadnäitus pürib oma manifestiga jõuliselt meediasündmuseks, endast mingit kunstilist saavutust või tähistajat siiski kujutamata.

Kui võitlus käib ülevaatenäituste kunagise autoriteedi ja võimu jaluleseadmise nimel, on üritus läbi kukkunud. Formaat, mis garanteeris näitusele edu 1970ndatel ja 1980ndatel, mida peame silmas, kui räägime kevad- ja sügisnäituste tähtsusest eesti kunstis, on osutunud 2012. aastal tühjaks loosiks. Kuraatoriteksti asendav Juske manifest tuletab meelde kunagist rajooni isetegevuslike kunstnike kokkutulekutel kasutatud retoorikat, seal õigustasid võrdsus ja demokraatlik näitusevorm tõesti ennast.

Kevadnäitus on jõudnud tulemuseni, kus demokraatia liiasus hakkab välja tõrjuma kunsti. Demokraatia diskursus töötab samal kitsendaval kombel, mida Tallinna Kunstihoone uus juhtkond omistab kuraatorite tegevusele, ainult selle vahega, et kuraatoril õnnestub reeglina mõnel uuel mõttel sabast kinni haarata ja uute kunstidiskursuste tootmisprotsessis osaleda. Näitus, mis on avatud kõigile ja kaitstud kõigi poolt, on peamiselt mittetootlik ja seetõttu olematu kasuteguriga.

Soovin siinkohal korrastada mõistet „Nõukogude Eesti ülevaatenäitus”, seda iseseisva Eesti ülevaatenäituste arhetüüpset eeskuju. Nüüdisaegsete standardite järgi on meil tegemist korporatiivse, EKLi ning EKFi „valgustatud” võimustruktuuride juhitud elutähtsa majandusliku ettevõtmisega. Nõukogude Liidu puhul saame rääkida üksnes piiratud demokraatiast, mida peegeldab ka ülevaatenäituse kujunemine valitsevaks kunstiinstitutsiooniks. 1970ndadel, mil Nõukogude Liit lõikas kasu naftahindade kolmesajakordsest tõusust maailmaturul, oli rohkem eriotstarbelisi näitusi ja valitsesid lahedamad olud, kuid 1980ndate majanduskriis pakkus paisunud kunstnikkonna ülalpidamiseks järjest ahtamaid võimalusi. Võitlus ressursside eest käis demokraatia arvel, 1980ndatel hakkasid näitustel kehtima kvaliteeti määratlevad standardid, mida uustulnukad ei suutnud ületada, tulemuseks aatelise kunstikriitika mure järelkasvu puudumise pärast. Kui TKH ja EKL soovivad teha ülevaatenäitusest uut võimule pretendeerivat brändi, on neil vaja ainult kahte asja: sulgeda konkureerivad näitusepinnad ja hankida pidevalt nende kasutuses ressurss kunstiostudeks.

Mara Koppel: Mulle ei ole ülevaatenäitus kui näituseformaat oluline ega vajalik.

Kuidas suhtute selle näituse puhul kuraatori puudumisse? Kas kuraatori olemasolu on hädavajalik või mitte?

V. A.: Kuraatoritel on praeguses kunstis täita oluline roll, ent kunstnikud ei peaks samuti põdema, tegemist on lõppude lõpuks ühe maailma vanima elukutsega. Ning tahes-tahtmata asuvad kunstnikud selles mängus kohati päris vastandlikel positsioonidel: üks osa neist näeb oma leivaisa pigem eraisikutes, kes aegajalt mõne taiese soetavad, teine kunstiinstitutsioonides ja nende töötajates, kes rakendavad oma piitsa-präänikut.

Kas üks printsiip – kureeritud või mitte – saab olla ainuõige ja edasiviiv? Kunstnike loomemeetodeid ja autoripositsioone on väga palju, seega võiksid kureeritud ja kureerimata näitused lihtsalt üksteist täiendada. Miks peaks neid vastandama? Arvestatav osa kunstist ei ole ju paraku ei vaimustav ega teedrajav – kuidas saaks kuraatoritöögi olla alati kõrgel tasemel, tagada sisuka tulemuse? See pole mingi imerohi.

R. A.: Professionaalse kuraatorina pean oma tööd oluliseks ja vajalikuks, muidu ma seda ju ei teeks. Aga loomulikult võib öelda, et kuraatorid on tülikad, nad esitavad ebamugavaid küsimusi ja neid ei ole vaja. Aga kui vaatan näiteks seda kevadsalongi (kui juba traditsiooniline vorm, siis miks mitte ka nimi!), siis võib tekkida küsimus, kas sellist kunsti on vaja. Ja ma pole üksi: valitsus siin viimasel ajal paistab arvavat, et meie riigis pole üldse kunstnikke vaja, et kunstiakadeemiat pole vaja. Seega, sellised sammud ja suhtumine on lühinägelik ja mõtlematu.

Mis puutub töökohtadesse Kunstihoones, siis sel teemal olen juba mõtteid avaldanud Eesti Päevalehes. Mulle tundub, et selle sammuga on hävitatud kogu progressiivne mõte ja reformid, mida seal majas on üritatud viimased 20 aastat läbi viia. Keegi on pannud sinna oma jõudu, aega ja energiat, on üritatud arendada seda kunstivälja, reformida näitusekultuuri ja mõtlemist ja nüüd oleme ajas tagasi. Töökohtade kaotamine niigi krooniliselt alarahastatud sektoris pole kindlasti mõistlik.

J. E.: Kevadnäituse nostalgiline formaat Juske kirjelduses koostajat/kuraatorit ei vajanud. Kollektiivne žürii (Anu Kalm, Karin Hallas-Murula, kevadnäituse kujundaja Andres Tolts, Mari-Liis Tammi, Jaan Elken) ei lükanud näitusesaali toodud töödest peaaegu midagi tagasi, küll lükati näituse ettevalmistusperioodil tagasi vähem tuntud, liitu mitte kuuluvad autorid, kes nõutud pildimaterjali ei suvatsenud esitada.

Mõiste „kuraator” tähendus (eelkõige muuseumide kontekstis) oli ja on „kollektsiooni hoidja, haldaja”. See on isik, kes vastutab kunstiobjektide või artefaktide kollektsioonide eest, tema ülesanne on hoida kollektsioon suurepärases konditsioonis ning korraldada näitusi. Nüüdiskunsti kontekstis on „kuraatori” mõiste teadagi teine, vanadele tähendustele lisaks võime rääkida informatsiooni ja mõjuvõimuga kauplemisest, tellija ja diileri rolli sulandumisest elukutsesse. Rahvusvahelise haardega, kõrge renomeega kuraatorite kätte on koondunud märkimisväärne võimutäius, kuraatorita ei saa läbi ka tugeva eneserefleksiooniga autorid oma isikunäituste korraldamisel. Praegu vajab iga näitus advokaati, seletajat, kas või meediapartneriks. Kujundajale langeb kuraatori puudumisel märksa olulisem roll, kindlasti peab tal visuaalse peenmehaanika valdamise kõrval ka tööde energeetikast ja n-ö kunsti geneetilistest koodidest aimu olema. Nüüdiskunsti näitused on elamusteatrile lähenevad spektaaklid, kus ainult formaal-esteetilisest sobivusest tööde paigutamisel ei piisa. Kevadnäituse teine pool pakub visuaalselt palju, ei puudu kujundusest johtuv huumor, isegi leebe sarkasm. Kui kuraatorinäitusel võib tähtautoriks tõusta kuraator ja kunstnikud on kui teemat illustreerivad töömesilased, siis kevadnäitusetaolise kogumi läbinärimine võtab vaatajalt üksjagu aega: 135 isiksusest koosnev kirev kava toob kaasa mõningase kõikumise ja tõrked retseptsiooniprotsessis, kuid soovikontserdi korral ei saagi kõik lood meeldida. Kunsti populariseerimiseks ja publiku tagasivõitmiseks pole paremat formaati, selles olen veendunud. Tuletame meelde, kui populaarne on maailma suurim ülevaatenäitus, aastast 1769 katkematult igal suvel toimuv kuningliku kunstiakadeemia suvenäitus Londonis (seekord 4. VI – 12. VIII ), kus maailma kunstieliidi teosed on eksponeeritud segamini vastsete ülikoolilõpetajate jt wannabe’de omadega, seda kuni viies horisontaalses reas, tihedasti täis pakitud seintel. Domineerib maalikunst ja graafika, näpuotsaga installatsioone ja digitaalprinte – kunstilaadide lõikes kattub see peaaegu üks ühele kevadnäituse menüüga, publiku hulk räägib traditsiooniliste meediumide jätkuvast populaarsusest nii meil kui Londonis. Puudub videokunst, selleks on aga teised näitused.

E. K.: Kunstihoone kuraatorikohtade kaotamisega on pigem tegemist ajutise poliitilise manöövriga, mis vabastas institutsiooni uue poliitika jaoks sobimatutest isikutest. Võtkem seda kui paradigma muutusega kaasnevat paratamatust. Paraku viidi see ellu üsna jõhkralt ning vastandudes mõttetult Eestis kehtivale esteetilisele pluralismile. Lisatööjõuta TKH oma mitmete näitusepindadega tõenäoliselt toime ei tule. Kas uusi värvatud inimesi nimetatakse edaspidi kuraatoriteks või TKH asjuriteks, on praegu ebaselge. Juhul kui TKH orienteerub ainult klassikalistele kunstimeediumidele, kaob ära nõudlus kuraatori järele, kelle tegevusformaat on kohandatud eelkõige uuele meediale.

Klassikaliste kunstiliikide puhul piirduvad kuraatorikohustused kunstnike tööde kohaletoimetamisega, pressitekstide fabritseerimisega ja kui kunstnik palub, abistatakse teda tööde valikul ja väljapaneku kujundamisel. Kindlasti prevaleerib selles skeemis kunstnik ja tema autonoomia ning kuraator taandub taustateguriks. Vastuolu selles ma ei näe, kuivõrd maal, graafika ja skulptuur on juba loomult alad, kus domineerib individualism, esteetiline mõtlemine ja suhestamatus esteetilisest sfäärist väljapoole jäävate probleemidega. Karta on, et kuni kunstniku sissetulekud sõltuvad kulka stipendiumidest ja pearahast, pole rahu n-ö Taani riigis ja mitmesuguse poliitilise orientatsiooniga kunstnikud koputavad kärsitult TKH uksele.

M. K.: Praegune näitus Kunstihoones on mulle selles mõttes huvipakkuv, et näha, mis üldse toimub ühe või teise kunstniku peas, kui kuraatorit suunamas ei ole. See oli pigem eksperiment, kus seekord oli tingimuseks tingimuste puudumine.

Suhtun kuraatorite töösse lugupidamisega ja leian, et Eesti mastaabis peaks Kunstihoonetaolise tähtsa näitusesaali puhul olema tööl ka kuraator. Kuraatori olemasolu iseenesest ei garanteeri veel iga näituse või näitusel osalenud kunstniku kõrget taset. Kuraatorid kipuvad tihtipeale näitustele kutsuma nende enda soositud kitsa ringkonna kunstnikke ja selles mõttes on kõnealune kuraatorita näitus oma seinast seina teemade ja tasemega humoorikas ja vaheldusrikas. Kui vaadata seda kevadnäitust kui inimkonna peegelpilti, siis selle kirjusus on ju omajagu tõetruu.

Kuidas kommenteerite Tallinna Kunstihoone juhataja Karin Hallas-Murula poolt ümber defineeritud Kunstihoone kui pealinna ühe keskseima ja olulisema näitusepinna eesmärke (kunst rahvale lähemale, vähem nišiteemasid jne)?

V. A.: Näitusekülastajana tahan näha eelkõige kvaliteetset, professionaalset sisu. Ma ei eelda, et iga väljapaneku sõnum peaks kattuma minu poliitiliste, seksuaalsete jm sättumustega. Mitte alati ja garanteeritult igaüht, aga üldprintsiibina peaks kunst inimesi kõnetama ning avalikkusele orienteeritud kunstimuuseumide ja -galeriide püha kohus peaks olema selleks parimad tingimused luua.

Kellel on õigus kujundada ülevaadet, arusaamist eesti kunstist? Me peaksime – mitte vaid sõnades, vaid tõepoolest oma südames – omaks võtma, et vabas ühiskonnas ei ole õigeid ja valesid vastuseid või hoiakuid (kui jätta siinkohal kõrvale seadusega keelatud asjad ja mõned tabuteemad). Tõde ja õigus pole resultaat, vaid pigem protsess, milles peaks olema lubatud osaleda kõigil.

R. A.: Ma saan aru, et elame neoliberaalse kapitalismi ja loomemajanduse tingimustes ning iga institutsioon on sunnitud endale teenima üha rohkem omavahendeid, piletitulu jne. Aga ma ei tea, kas seda saab päris selliste populistlike, teravaid vastandusi genereerivate loosungite abil teha. Lihtne on muidugi süüdistada kedagi populismis, aga kui hakkame mõtlema, siis kes ikkagi on need massid, kes siin käivad nüüd. Millal on nende masside maitse etableerunud? Kes on nende masside maitse etableerinud? Miks on neil selline maitse? Ja sealt edasi: kes ja kuidas kujundab meie põlvkonna – ütleme 20-30aastaste, paljuski rahvusvahelist kultuuri tarbiva publiku – maitse juhul, kui näeme siin tegijaid, mis etableeritigi 1980ndatel suurte kevad- ja sügissalongide meetoditega? Paraku häirib ka selline hästi Eesti-keskne lähenemine, mis on minu arvates küsitav, kuivõrd kaasaegne kunst on üha enam ja enam rahvusvaheline ja suhtluspõhine nähtus. Mind ennast huvitab küll rohkem ikka dialoog kui nostalgialaks. Seega, kõik tuleb millegi arvelt: ilmselt toob see näitus kohale eestikeelse, üle keskea eesti kunsti huvilise, kuid peletab jälle rahvusvaheliselt töötava erialaprofessionaali.

J. E.: Ei mäleta, et Karin Hallas-Murula oleks rääkinud „rahvast”, uusmarksistlikus, aga ka nõukogulikus kõnepruugis on see proletariaati tähistav eufemism. Kunstihoonest olid kõrvale jäänud paljud intellektuaalid, loomeliitude liikmed, üliõpilased, õpetajad, muuseumide ja raamatukogude professionaalid. Koguvad ju Kunstihoone näitused reeglina alla tuhande külastaja, seda olukorras kui ainuüksi kunstnike liidus on ligi tuhat liiget.

E. K.: Püüdsin neid asju koos käsitleda. Oleme kunstipoliitilise võimuvõitluse tunnistajaks, kus iseseisvas Eestis välja kujunenud rollijaotuste asemele soovitakse kitsamat ja spetsiifilisemat kunstivaadet. Võimule pürib Clement Greenbergi mõttelaad, mis on lääne kontekstis ammu kadunud, kuid näiteks võimul Putini Venemaal. Uus konservatiivne kurss esindab traditsioonilist, Teise maailmasõja järel läänes levinud sõltumatut, modernistliku „puhta kunsti” ideoloogiat, mis väärtustab abstraktsionismi ja idealiseerib apoliitilist kunsti. Ideaaliks biidermeierlik vaikus, räägib traditsionalistide leer normaliseerumisest, mis leiab kindlasti soodsat vastukaja. Radikaalne kunst, mis näeb ennast meelsasti väljaspool institutsioone, on saadetud tänavale ennast tõestama ja paremaid aegu ootama.

Läheneksin nišikunstile pisut teise kandi pealt. Juhul kui Tallinna Kunstihoonel õnnestub kehtestada ennast traditsionalistide mikrokogukonna keskusena, toimub nišistumine TKH sees.

M. K.: Pooldan keskteed, mis pole aga tõenäoliselt antud olukorras võimalik. Nn nišiteemasid on kindlasti vaja üldsusele tutvustada Kunstihoones kui avalikus ruumis. Ümberdefineeritud Kunstihoone tegevuseesmärke ei pea realistlikuks, kuna rahvast on teadagi igasugust ja moto à la „kunst rahvale lähemale” kipub aja jooksul vajuma teatud seltskonna maitse-eelistuste häälekandjaks. Kunstihoone missioon on minu silmis siiski eelkõige praegusaja vaimus loodud professionaalse kunsti vaatajateni toomine.

Kas hiljutine Kunstihoone juhi ametikoha ümber lahvatanud konflikt ning seda sorti kunstimaailma-sisesed konfliktid üldisemalt tulevad kohalikule kunstielule pigem kasuks (nt tõstes esile muidu tähelepanuta jäävaid teemasid/probleeme/küsimusi) või kahjuks (nt lõhestades kunstivälja)?

V. A.: Kunstielule tuleksid muidugi kasuks konstruktiivsed arutelud ja arvamusvahetused, mille aluseks erinevuste tegelik sallimine ja valmisolek vastaspoolt kuulata. Kunstielust väljaspool olijatele haakus antud konflikti kajastamine paraku EKAga seotud negatiivse uudistejadaga. Üldsuses kipub kujunema arusaam, et kunstnikud tülitsevad ega oska asju ajada. Kasu rahvamajandusele polevat neist niigi …

Ent probleeme on teisigi: näiteks üha nõrgenev suhtlus, hääbuv põlvkondade loominguline „verevahetus”. Miks kõlab Eesti Kunstnike Liit kogu oma alaliidulises mitmekesisuses paljude noorte jaoks kui „nemad”, teised, võõrad? Oma kultuuri elujõud ja jätkusuutlikkus on küsimus, milles meil kõigil on oma roll ja vastutus – tahame või ei.

R. A.: Kui sellised konfliktid lõhestavad kunstivälja ning inimesed isiklike vastasseisude tulemusel ei ütle teineteisele kümme aastat tere või vihkavad teineteist sellistel banaalsetel põhjustel, siis loomulikult on see ebameeldiv ning nõrgestab nii välja kui ka selle kuvandit avalikkuse ees, kes seda ju tegelikult rahastab. Aga kindlasti tulevad kasuks konstruktiivsed diskussioonid: nii pööratakse tähelepanu teatud aspektidele, mida seni polnud märgatud, üritatakse leida alternatiivseid lahendusi, antakse võimalus kõigile oma arvamus ja huvid välja öelda. Ma ei räägi oma isiklike sõprade või võõraste poolt või vastu, räägin oma eriala esindaja seisukohast. Tundub, et kunstiprofessionaalid, keda Katrin Kivimaa nimetas ühes oma artiklis „kuraatori-ajastu eel etableerunud” tegijateks, pole vist veel endale teadvustanudki, millega kuraator tegeleb, milles seisneb tema funktsioon ja milline näeb välja tema igapäevane töö. Sellele pole vist viitsitud tähelepanu pöörata või seda märgata. Selles mõttes on diskussioonid kindlasti vajalikud: need peavad olema ja neid võiks rohkem olla. Aga see on ka laiemalt diskussioonikultuuri küsimus, et mitte pöörata diskussiooni arutuks isiklikul pinnal lahmimiseks, vaid midagi produktiivset sellest leida ja toota. Minu arust on pidamata ka üks ülisuur diskussioon teemal, millist kunstielu me siia vabariiki üleüldse soovime. Käib tõmblemine, võimuvõitlus, toolidest kinnihoidmine ja küsimuste eest kõrvalepõiklemine, kuid laiem visioon selle kohta, kuidas võiks kunstielu siin maanurgas toimuda, on täiesti välja arendamata.

J. E.: Hallas-Murula võitis konkursi ülisuure häälteenamusega. Kunstnike liidu, kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja linna kultuurivalitsuse liikmetest koostatud komisjon hääletas eelkõige Hallas-Murula programmi seisukohtade poolt, need sisaldasid muu hulgas ka alaliste töölepingutega kaetud kuraatori ametikohtade likvideerimist/ümberprofileerimist. Selle seisukohani jõuti juba 2009. aasta suvel erakorralisel nõupidamisel, kus kultuurkapitali peadirektori ja audiitoriga koos vaagiti võimalusi tasakaalustada miinusesse jooksnud Kunstihoone eelarvet olukorras, kus senised toetajad ei näinud võimalusi oma osaluse suurendamiseks. Koondatud kuraatorikohtadel töötanud Anders Härm ja Reet Varblane olid tööle võetud tähtajatute töölepingutega, konkursita. Inimlikult võib mõista nende pahameelt. Raske on aga mõista, miks Varblane Sirbi kunstitoimetajana pole poole aasta jooksul* võimaldanud Karin Hallas-Murulale veerge, et tutvustada oma programmi, kaheldavaks muutub Sirbi kunstiosa usaldusväärsus tervikuna. Et päevalehed, kel muidu kunstikäsitlusteks ruumi napib, teemast maksimumi välja lüpsid, ei tule üllatusena. Mäletame ju päevalehtede krokodillipisaraid Neeme Järvi skandaali ümber. Millal olete samadest lehtedest lugenud aga klassikalise muusika kontsertide süvaanalüüsi?

M. K.: Nii ja naa. Lõhestatus on kahjuks juba tugevalt olemas. Nüüd jääb oodata, kas sellest areneb edasi midagi mõistlikku või mitte.

Milliseid noori kunstnikke võiks ülevaatenäituselt tulevikuperspektiivis esile tõsta?

R. A.: Kas näitusel oli mõni noor kunstnik? Mulle küll silma ei puutunud … Üldiselt tutvun (noorte) kunstnike loominguga nende stuudiotes näost näkku või isikunäitustel, selline ühe-pildi-kompott ei ütle kahjuks kellegi loomingulise arengu kohta suurt midagi.

J. E.: Ma ei märganud kevadnäitusel eriti noori kunstnikke, näitusel oli esindatud hulganisti kesk- ja vanemaealisi tippkunstnikke, publiku ammuseid lemmikuid (sellest siis rekordiline külastatus!). Too vanuserühm on viimaste aastate Kunstihoone sundmenüüs tugevasti alaesindatud olnud.

Palju oli noori kunstnikke, täpsemalt maalikunstnikke, esindatud näiteks veebruari lõpust Pärnu uue kunsti muuseumis avatud olnud Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitusel, näitus suleti alles 1. IV. Koos eesti maali vana kaardiväega oli seal väljas nii Tartu ülikooli maalieriala, kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli äsja lõpetanute ja üliõpilaste töid, paraku ei ilmunud sellegi näituse kohta märget ei päevalehtedes ega Sirbis. Pärnu näitusega tegin aktiivset koostamistööd koos EMLi esimehe Mari Roosvaltiga. Tundubki, et noored kunstnikud on harjunud ootama näitusekutset, teemata üldnäitusele ei osatagi nagu oma töid pakkuda.

Kas saate nimetada teoseid praegusest Eesti kunstipildist, mis on tuleviku (kunstiajaloos) olulised?

V. A.: Tähenduslik on kindlasti teatud autorite looming, kes on pälvinud ekspertide tunnustuse. Üksikteost ei saa vaadelda kontekstiväliselt. Kui olin koolipoiss, avaldas mulle sügavat muljet Peeter Mudisti „Surematu togib jääkuhjatist”. Nägin seda mingil ülevaatenäitusel Tartus Kunstimuuseumis Vallikraavi tänavas,**
sügaval stagnatsiooniajal. Brežnevgi vist elas veel siis …

M. K.: Neid on rohkem, kui siinkohal jõuaks loetleda.

* Karin Hallas-Murula hakkas Tallinna Kunstihoone juhataja ametikohal tööle 1. XII 2011. Kuna 2012. aasta näituseprogramm oli kinnitatud 2011. aasta juulis, siis on Sirbi kunstitoimetajal plaanis pikem intervjuu Karin Hallas-Murulaga siis, kui 2013. aasta plaan on kinnitatud, et saaks sisuliselt rääkida uue juhataja plaanidest. (Toim – R. V.)
** Peeter Mudisti maal „Surematu togib jääkuhjatist” oli väljas kunstniku isikunäitusel TKMis. (Toim – R. V.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht