Ühine teekond

Merike Estna: „Meie asi on julgustada üliõpilasi avaralt mõtlema, sest ei ole valesid vastuseid, vaid teed, mida mööda ei ole veel käidud.“

REET VARBLANE

Kunstiakadeemia kevadistel valimistel oli maaliõppetooli dotsendi kohale tõeline rebimine: sellele ametikohale konkureeris viis võrdväärset kandidaati. Seekord langetati lausa saalomonlik otsus: koht otsustati jagada kaheks, selleks et tuua osakonda mitmekesisemat käsitusviisi, luua ühistöös ka sünergiat. Maaliõppetooli dotsendina (kummalgi on pool koormust) hakkavad õpetama Merike Estna ja Kristi Kongi. Ise on nad koos õpetamise üle rõõmsad, kuigi kummalgi saavad olema oma õppeained ja -tunnid: koos arutamine aitab paremini ka endas selgusele jõuda ning hoiab vastastikku entusiasmi ülal.

Merike Estna ja Kristi Kongi on mõlemad kunstiakadeemia kasvandikud ja täiendanud ennast mitmel pool. Estna elas ja töötas pikalt Londonis. Nad on pälvinud rohkelt autasusid ning on ülimalt tegevad nii Eesti kunstiväljal kui ka väljaspool. Praegugi valmistavad mõlemad ette isikunäitust: Kongil tuleb näitus Tallinnas Vaala galeriis, Estnal Londonis Kunstraumi galeriis.

Jaan Toomik on juba seitse aastat juhtinud EKA maaliõppetooli. See tähendab, et mitte ainult õppekava, vaid ka -plaanid on paigas. Või kui kasutada Merike Estna väljendust, siis nemad hüppasid juba liikuvale laevale. Aga olen veendunud, et hea juht – ja et Toomik seda on, kinnitasid nii Estna kui ka Kongi üksmeelselt – ei keera kursist kõrvale, kuid kurssi hoides on võimeline uuendusi, väikseid muudatusi teha laskma küll.

Merike Estna ja Kristi Kongi on veendunud, et maalikunstil on siiani eriline tähendus.

Piia Ruber

Te olete alles esimest nädalat tööl. Kas saate välja käia midagi sellist, mida EKA maaliõpetuses ei ole varem tehtud?

Merike Estna: Pakkusime välja lugemisrühma idee, kus keskendume kaasaegse maali kohta kirjutatud tüvitekstidele. Seda hakkaksime koos juhendama. Esialgu see ametlikult veel käiku ei lähe, aga tunniplaaniväliselt hakkame sellega peale.

Kristi Kongi: See on omamoodi katse ka meile endile. Meie mõlema soov oli juba kandideerimisel, et tuleb pöörata tähelepanu maali teoreetilis-kriitilisele mõtestamisele.

Estna: Siiani on tudengid süstemaatiliselt saanud vaid vabade kunstide teaduskonnale mõeldud kaasaegse kunsti kursust. Selles jõutakse alles magistriõppe lõpuks päris viimase aja kunstinähtuste juurde. Meie idee on arutleda üliõpilastega just praeguse hetke üle. Lugemisrühma tööst ei tohi saada kuiv teooria lugemine, vaid elav arutelu, kus ei peljata julgeid arvamusi ja mis ka viib kuhugi ega jää nii-öelda kaugelt loetuks ja mõistetamatuks.

Kongi: Kui mingit eriala õpetada, siis teooria peab aitama seda mõtestada. Teoreetilised tekstid on ka arutelude tekkimiseks vajalik ühendav lüli, et üliõpilased ja õppejõud leiaksid ühiseid teemasid, et neil oleks omavahel millestki kinni haarata, et koos edasi minna ja maalimõistmist iga kandi pealt süvendada. Eks õppejõud ole nagunii – kes rohkem, kes vähem – soovitanud üliõpilastele kirjandust, mida nad lugema peaksid.

Dotsendiamet pakub aga tudengitega pikema aja vältel palju lähedasema suhte võimalikkust. Kui olla tunnitasuline õppejõud, siis käid korra läbi ja annad oma tunni ära. Eks me seetõttu olemegi erinevaid võimalusi läbi mõelnud, mis sisemist tugevust tekitada võiksid. Lugemisgrupp on neist üks. Ega me ju veel ei tea, millised teemad ka seal esile kerkivad. Siiani oleme oma kursusi ette valmistanud, nüüd hakkab kõik toimima ikka alles koos tudengitega.

Kas vabades kunstides on kitsamale valdkonnale spetsialiseerumist üldse vaja? Vahest oleks mõistlik vähemalt bakalaureuseõppe ajal õppida maali, graafikat, skulptuuri (installatsiooni) koos? Nagunii on kõik omavahel läbi põimunud.

Estna: See on nii mitme otsaga asi. Kui valdkonnad läheksid kokku, siis kaob tehniline süvaõpe, see on aga vajalik. Kuid sama vajalik on ka omavaheline läbikäimine, üksteise pealt õppimine. Tean oma kogemusest, et teise materjali ja meediumiga tegelevalt kunstnikult on teinekord märksa lihtsam õppida kui sama eriala omalt. Teistsugune materjal aitab kaasa.

Mis aga puutub kitsamas mõttes tehnikate õpetamisesse, siis peab tudengil olema võimalus, vabadus ja julgus ise nende kohta lähemalt küsida.

Kongi: Külalisõppejõudusid kutsutakse ju kindlal põhjusel, et nad õpetaksid just seda, milles nad ise kõige tugevamad on. Kui noor inimene on otsustanud maali õppida, siis on tal selle vastu sügavam huvi, ta peab olema juba varem mingeid tehnikaid ja võtteid proovinud ja eelkõige peab ta viitsima tööd teha. Loomulikult tuleb oma ideede lahendamiseks kasutada eri tehnikaid, mõnele kunstnikule sobib üks, teisele teine tehnika paremini.

Millest siis maaliõpetamist ikkagi alustada?

Kongi: Mina alustan esimese kursusega ehk siis värskelt vabade kunstide teaduskonda astunutega (maalile, graafikale või installatsioonile spetsialiseerutakse esimese semestri lõpul – R. V.). Olen viimastel aastatel andnud EKAs üldkompositsiooni ja värvusõpetust, sellele lisandub sel aastal ka maalitund, natuke väiksemas mahus. Olen õpetanud värvi ja kompositsiooni sellisena, nagu sellega ise iga päev oma ateljees tööd tehes kokku puutun. See on nagu omamoodi eluõpetus. Proovin leida meie ümbert seoseid. Olen alustanud värviõpetusega ja et pean seda kompositsiooniga siduma, siis olen teinud mitmeid katseid. Mu mängumaa on väga lai, sest esimese kursuse üliõpilased on huvitatud tõepoolest kõigest, nad tahavad kõike teada. Olen alustanud klassikalisest maalist, toonud seoseid installatiivse kunstiga, võtnud läbi materjale ja arhitektuurilahendusi. Seda võib nimetada ka üldiseks visuaalseks kunstiajalooks, kus seletan lahti kompositsiooni ja värvust.

Teoreetilised teemad on alati seotud praktikaga, kompositsiooniülesannete või näiteks värviringi segamisega. Minu kursuse eesmärk on õpetada märkama, visuaalseid seoseid looma. See on kompositsiooni ja värvi juures tähtis osa. Loomulikult ei saa teoreetiline pool kõrvale jääda: minu algpunkt on olnud Johannes Itten, kuidas tema värviteooriad asetuvad praegusesse aega. Või Josef Albersi värvide vastastikuse mõju teooria. Kui ma alustasin seda kursust, siis uurisin lähemalt soome maalikunstniku, -teoreetiku Harald Arnkili värvikäsitlusi, need on mind ennast kõige rohkem mõjutanud. Tema räägib värvidest meie ümber.

Estna: Esimese kursuse puhul, mida Kristi kursus kindlasti ka teeb, tuleb avardada üliõpilaste mõttemaailma, seda just maalikunsti mõttes. Mõnedki noored tulevad väga konservatiivse arusaamisega, kaasaegne maalikunst on palju suurem ja laiem. Maalikunsti enda avardumine ja mõtlemisvabadus tuleb viia ka üliõpilasteni.

Kristi Kongi jutus kordus sõna „installatsioon“, taustana loomulikult värv, värvus. Kas maalikunstil on seniajani eriline tähendus või on see üks visuaalne väljendusviis teiste seas?

Estna: Ikka on. Pagas, kuhu maalikunst ka praegu asetub või kuidas vaataja sellega suhestub on eriline. See on täis ajaloolist ja ka kommertsraskust ning hirmu, sest raamitud lõuendil õlimaalist on saanud heaoluühiskonna sümbol.

Kongi: Kui praegugi vaadata eri maade kunsti, siis maalil on siiani eriline positsioon. Pintslitõmme sisaldab endas kõike. Maali pikk ajalugu on täis seoseid.

Kas maali saab õpetada ja kuidas seda siis ikkagi teha?

Estna: Mina ei nimetaks meie tegevust õpetamiseks, vaid juhendamiseks ja püüdluseks suunata üliõpilasi kõige kohta küsimusi esitama. Eelkõige tuleb aga pidada meeles, et kõigel, mida nad teevad, on tähendus. Ühte tüüpi pintslilöök viitab ühele, teist tüüpi aga sootuks teisele asjale. Meie asi on julgustada tudengeid avaralt mõtlema, sest ei ole valesid vastuseid, vaid teed, mida mööda pole veel käidud, aga kuhu peaks suunduma. Mina näen õpetamist koosliikumisena, sellest on ju ka lugemisgrupi idee. See ei ole teooria, mida õpetama hakkame, sest me pole teoreetikud, vaid püüdlus koos luua laiemat pilti ja seda ka analüüsida.

Aga ikkagi, kuivõrd tähtis on, et üliõpilased saavad kätte ka korraliku instrumentaariumi: et nad õpivad valdama tehnilisi vahendeid? EKA ei ole rakenduslik kõrgkool, lõpetajad ei saa kutset, aga nende diplomil seisab siiski eriala.

Estna: Tehnilised oskused on hästi olulised, iseäranis, kui olen ise elanud kaua teistsuguses kultuuriruumis, kus sellist sorti tehnilist õpetust, mida EKA vabades kunstides siiani pakutakse, enam ei ole või seda antakse mõnes mitte just populaarses kunstikoolis. Ma tunnen, et mul on väga suur eelis just selle kombinatsiooni tõttu, mida olen ise saanud: EKAst tehniliselt väga tugeva ettevalmistuse ja Londoni Goldsmithi koolist teoreetilisema hariduse. Need peaksid tulema käsikäes. Instrumentaariumi õpetamine ei ole EKAst kuhugi kadunud, meie loodetavasti lisame veel ühe variatsiooni. Bakalaureuseõppes keskendutaksegi ju tehnilistele võimalustele.

Kui kaugele on maaliõpetamisel mõttekas ajalooliselt tagasi minna? Üks asi on XX sajand, kus ju pidevalt murti piire, teine on selgemate ja kestvamate põhimõtetega akadeemiline õpetus. Kas maalikunstnik peab valdama akadeemilist koodi?

Estna: Üks asi on mõttekus, teine aga aeg: tundide arvu on pidevalt kärbitud. Kui mina õppisin, kestis bakalaureuseõpe neli aastat, nüüd vaid kolm.

Kongi: Ideaalis võiks kogu aeg põigata ka minevikku. Tudengil peab olema alus, mille põhjal ise seoseid luua. Tuleb teada, kuidas tehti sada, aga ka neli- või viissada aastat tagasi. Praegu toimuv on ju millestki alguse saanud. Aga õpetamise aeg seab piirid.

Spetsialiseerumine on EKA boonus, hea tiimiga – kolleegidega, kellel igaühel on oma huvid, lähtepunktid ja oskused, kes loominguliselt esitavad endale küsimusi – teeb palju ära. Erialaõppes on ääretult oluline osata analüüsida enda, aga ka teiste töid, et selle põhjal kriitiliselt mõtelda. Küsimusi saab esitada alati millegi põhjal, mis tähendab, et eelnevalt on palju tööd tehtud, et leida kõigepealt ise vastus mitmete tehniliste võtete jne kaudu. Nii palju kui oleme Merikesega omavahel rääkinud, on meil selles osas üsna ühtemoodi mõtlemine. Ka mina olen saanud Tartu kõrgemas kunstikoolis väga hea tehnilise baasi. Aga midagi ei tule niisama teha, kõigel peab olema eesmärk ja alati tuleb endalt küsida, miks midagi teha.

Kui mõtlete oma õpiajale tagasi, siis mida saab sealt välja tuua? Kas on ka midagi, millest tuleb hoiduda?

Estna: Minul on kunstiakadeemias õppimisest igati häid kogemusi: mu diplomitööd juhendas Kaarel Kurismaa, aga varem õpetasid Jaak Arro, Laurentsius, pärast täiendasin ennast veel interdistsiplinaarses õppetoolis Jaan Toomiku juures. Mulle oli väga huvitav ka Erkki Kasemetsa kursus, Kaido Ole jättis õppetooli juhatajana kustumatu mulje. Tähtis on õige kombinatsioon: et oleks suuri inspireerivaid isiksusi, aga ka tehnilisemaid, konkreetsemaid õppejõude.

Kongi: Ma olen väga õnnelik selle üle, et mul on olnud just selline haridustee. Kuna Tartu kõrgemas kunstikoolis on maalingute osakond, siis sain seal proovida kätt ka monumentaalmaalis ja pidin mõtlema suurelt. Just seal tekkis mul huvi selle vastu, mis jääb konkreetsest maalipinnast väljapoole, alati hakkab kaasa rääkima kogu ruum. Ruum on ka maal. Tartu päevil käisin palju läbi skulptuuri- ja fotoosakonna tudengitega, meil tekkisid huvitavad arutelud jne. Sealt sain kaasa asjade seostamishuvi. Kui oled kahekümne aastane, siis on ise keeruline seosteni jõuda. Teadsin, et tahan maalida, aga mida see tegelikult tähendab, hakkasin vaikselt Tartu koolis aduma. Täiendasin ennast Soomes Lahti kunstiinstituudis, kus oli teistmoodi käsitus. EKAs oli mu suurim õpetaja Kaido Ole, kellega sain kõike arutada. Tema oskas tekitada huvi kõige vastu. Ja ka Marko Mäetamm. Arvan, et see aeg andis tõuke, kuhu olen praeguseks liikunud.

Estna: Meie kunstiakadeemia suur pluss on väikesed kursused. Siin saab tekkida õppejõu ja üliõpilase vahel lähedane kontakt. Tundsin, kui palju õppejõule korda lähen. Loodan, et suudame seda omalt poolt tagasi anda. Londonis Goldsmithis oli väga palju plusse, kuid pärast tundi oli õppejõul väga harva tudengite tarvis aega. Kunsti ja -elu avardavaid vestlusi jäi väheseks. Eks üliõpilasi oli ka rohkem: minu grupis oli meid kolmkümmend kuus.

Kongi: EKAs õppimise aeg oli väga eriline. Inimesed, kellega siis kokku puutusin, on jäänud ja jäävad ka edaspidi mu ümber.

Olen õpetamist võtnud just sellisena, et astun korraks välja ateljeest, mitte maalimisest. Loomingust polegi võimalik välja astuda. Tudengitega rääkimine viib mind edasi, loodan, et ka neid. Õpetamine ja õppimine peavad olema võrdsed liikumised, mis toimivad vaid siis, kui vastastikku midagi antakse, teineteist käivitatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming