Ühiskondlik tellimus ei pea tähendama tellimuskunsti

Eha Komissarov: „Kriitiline kunst elab juubeliaastalgi turvaliselt riigi kaitsva selja taga ja saab viidata riigi autoriteedile: minu riik ootab minult just sellist kunsti. See on ju suurepärane.“

REET VARBLANE

Eesti vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks korraldatakse ligi sada kunstisündmust, mis tutvustavad kodumaiste kunstnike loomingut Eestis ja välismaal. Kureeritud „EV 100“ kunstiprogrammiga võib juubeliaastal ühineda ka kunstiteemaliste algatuse ja kingitustega. Nii seisab kirjas „EV 100“ kunstiprogrammi kodulehel. Kunstiürituste toimumispaikadena on nimetatud USA, Jaapan, Itaalia ja veel teisedki Euroopa maad ning Eesti, kus Tallinna ja Tartu kõrval näeb professionaalset nüüdiskunsti Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes muudeski paikades, et juubeliprogrammist saaks osa võimalikult palju inimesi. Esimesed Eesti juubeli sündmused jäävad juba möödunud aasta aprilli ja neid jätkub järgmise aasta kevadeni. „EV 100“ kunstiprogrammi korraldavad riigikantselei koos KKEKi ja EKKAKiga.

Kas „EV 100“ kunstiprogrammi puhul on tegemist tellimuskunstiga või on see mõiste ajast ja arust ning jäänud ajalukku? Või saab seda seostada pelgalt totalitaarse korraga? Nende küsimuste üle arutasid EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorikooli juhataja professor Krista Kodres, kunstnik ja kuraator Tanel Rander, Kumu programmijuht-kuraator Eha Komissarov ja KKEKi uudiskirja toimetaja ja projektijuht Kaarin Kivirähk.

Mida tähendab tellimuskunst liberaalse kapitalismi ajal?

Krista Kodres: Kõigepealt tuleb teha vahet ühiskondlikul tellimusel ja tellimuskunstil. Ühiskond on kunsti kui talle vajaliku valdkonna ammu omaks võtnud ning põhimõtteliselt on kogu kunst alati olnud ühiskonna tellimus, juba sellest ajast peale, kui maaliti esimesed koopamaalid ja raiuti Willendorfi Venus, mida siis küll kunstiks ei nimetatud. Kunsti funktsioone on nähtud väga erinevalt, kuid vajadus kunsti järele on praeguseks kinnistunud kui üks kultuurse ühiskonna vältimatuid tunnuseid.

Kui praegusel ajal tellimuskunsti mõistet üldse kasutada, siis ainult kindlas kontekstis. Elame ühiskonnas, kus tuleb iga kord eraldi näidata, mille poolest on üks või teine kunstinähtus tellimus. Kui tellimuslikkus avaldub poliitilisel, ideoloogilisel või mõnel teisel tasandil, mida mõnede arvates ei saa aktsepteerida, siis tuleb see välja tuua ja rääkida sellest kui angažeeritud kunstist. Kunsti tellimine kui selline võib tekitada õudust. Selline suhtumine on aga XIX sajandi romantismi pärand, mis võimendus veelgi avangardis, kapitalismi ja turuvastastes hoiakutes.

Eha Komissarov: XIX sajandiga võrreldes on tellimiskunst kõvasti arenenud ja mõistegi on mitmekesisemaks muutunud. Tellija ja tellimuse täitja selgesse töösuhtesse on lisandunud angažeeritud kunstnik, kes viib ellu talle meelepärast ideoloogiat.

Tanel Rander: Minu arvates on tellimuskunsti mõiste praegu kasutusel vaid meediadebatis kui ideoloogiline ja kriitiline instrument. See ei ole kunstiteaduslik mõiste ja ma ei ole täheldanud, et kunstiteadusel oleks selle vastu huvi. Siiski võiksid kunstiteadlased ja -ajaloolased uurida, kuidas mõjutavad ühiskondlikud suhted, mille pinnalt on teos tekkinud, kunstiteose semiootilist sisu. Siiani on seda taustsüsteemi vahendlikuks peetud ja seda ei ole kunstiteose semiosfääri sisse arvatud. Mina olen seisukohal, et kunstiteose sotsiaalse konteksti teadvustamine on vajalik.

Kodres: See on õige probleemipüstitus, iseäranis kui mõelda, mis praegu toimub. Konteksti küsimus on eriti praegu ka Eestis aktuaalne: kuidas suhtuda kunsti, millel on vaataja arvates negatiivne sotsiaalne/kultuuriline kontekst? Ikka hiljutine küsimus, kas Ojasoo võib EV aastapäeva etenduse teha või langeb tema enda vari lõpuks selle loomingu peale?

Ma ei väsi kordamast, et kultuuritraditsioonid on püsivad ja mängivad suurt rolli. Kunstipublikule on õpetatud XVIII sajandist peale, et esteetiline, vahetu meeleline kunstiteose nautimine määratlebki kunstiteose olemuse. Sellega määrati ära, mis on nautimisväärt ehk ilus. Kunsti sotsiaalsusele – kas ja kuidas kunsti abil tõstatatakse mõni aktuaalne probleem – hakati kunstiteaduses tähelepanu pöörama alles XX sajandil. Ka Eestis on püütud tutvustada teisi kunstile lähenemise parameetreid peale esteetilise väärtuse, s.t kaasata sotsiaalsed, eetilised jm väärtused kunstiteose semiosfääri, kui korrata Taneli formuleeringut. Publiku mõttes pole see väga hästi õnnestunud, kuigi noorem vaatajaskond oskab ilmselt väärtustada ka kunsti sotsiaalset loomust ja seostab sellega kunsti mõistet.

Komissarov: Esteetilistest parameetritest lähtuval kunstiteadusel on väga vähe pistmist kultuuriloolise või sotsiaalteadusliku käsitusega. Sellest ollakse ka teadlikud ja selliste nähtuste hindamisel võetakse kasutusele teistsugune keelekasutus ja minnakse teistesse valdkondadesse. Kui aga kunstiteaduses kirjutatakse kunstiajaloolisi, kunstiteaduslikke ja ka kaasaegset kunsti käsitlevaid tekste, siis ei tegeleta üldse selliste mõistetega nagu tellimuskunst. Või kui need mõisted on kasutusel, siis pelgalt negatiivses, totalitaarse tellija mõttes, jättes küsimuse lahti kirjutamata, sest see ei kuulu selle distsipliini alla. Praegu võiks hakata rääkima tellimuskunstniku ja tellija profiilist.

Kui lähtuda postkolonialismi mõistest, siis kas meie aja (suurte kuraatorite, institutsioonide) ootused ei ole mitte ka omamoodi tellimus (igal juhul on see sümboolne tellimus, mis muutub pahatihti päris reaalseks tellimuseks)? Milline on Eesti ja teiste keskusest siiski kõrvale jäävate maade ja kunsti staatus? Kas oleme ikkagi väikesed õed ja vennad, kes ootavad suurte heakskiitu?

Rander: Sellised ootused tähendavad seda, et meil tunnustatakse vaid teatud tüüpi autoriteeti, mis jaguneb paari suurema lääne keskuse vahel. Sellel on ajaloolised, institutsionaalsed ja kultuurilised põhjused.

Üldiselt on iga Ida-Euroopa riik oma lähima lääne naabri nägu. Meie nägu on Soome ja Rootsi, aga ma ei tunneta, et sel näol oleks sisu, et sellest oleks mulle kui kunstnikule mingit tolku. Ei ole sellist koostööd ega selliseid diskussioone, mis avaksid meie asendi, suhted, ajaloo. Võimalik, et neid suuri, kelle heakskiitu me ootame, ei olegi reaalselt olemas – on vaid mingi retoorika ja hoiak. Autoriteet võib olla abstraktne, teadvustamata.

Kas „EV 100“ kunstiprogrammil kui katusprogrammil on suurem eesmärk? Või on see hoopis kaval võte, kuidas raha juurde saada, et kunstnikud võiksid oma asja edasi ajada? Või on tegu turustamise, reklaaminipiga, mis aitab ka parasjagu võimul poliitikutel sümboolset kapitali kasvatada ja populaarsust võita, positiivset kuvandit luua?

Kaarin Kivirähk: „EV 100“ kunstiprogrammi mõte oli, et riik annab kunstiväljale raha, mida ei ole muidugi väga palju, ja kunstiväljal otsustatakse ise, mida sellega teha. Programmi koostamisel on lähtutud eriilmelisusest: et oleks esindatud kaasaegne kunst (KKEK tegeles ainult selle osaga) ja vana kunst, et kunstiüritused toimuksid üle Eesti, et oleks nii suuri kui ka väikesi ettevõtmisi. Mitmed EKMi üritused kuuluvad „EV 100“ programmi, näiteks Michel Sittowi Washingtoni debüüdist Kristi Kongi projektini Kumu hoovis. Kuid suure muuseumi kõrval on programmis ka omaalgatuslik Voronja galerii, mis korraldab korternäituste sarja „Lätted“ üle Eesti väikestes paikades, kunstnike sünnikodudes. Mõte on jõuda mitmekülgse valiku kaudu paljude inimesteni.

Rander: Seda võib kasutada kui pinnast diskursuse genereerimiseks ja väita, et tegemist on diskursiivse ruumiga „Eesti Vabariik 100“, pärast sündmusi aga uurida ja vaadata, mis siis ikkagi toimus. Aga seda saab teha tagantjärele, praegu võib ainult spekuleerida. Olen ise osa sellest diskursiivsest ruumist, aga ma ei saa öelda, et minu tegevuse sisu determineerib keegi teine. Oma projektis ei kirjutanud ma lahti, mida tegema hakkan. Oli vaid kontseptsioon ja sündmuste raamistik. Usun, et raha eraldanud komisjoni intrigeeris mu projekti pealkiri „100 paplit“ ja asukoht, milleks on Valga. Kui kõik tehtud saab, võib keegi tulla ja analüüsida toimunut ning leida midagi, mille põhjal saab öelda, et režiimile selline kunst meeldib. Võib-olla joonistada isegi karikatuuri, aga see selleks. Täiesti eraldi asi on aga „EV 100“ meediakuvand – need teleklipid, kus kultuuriinimesed presenteerivad oma „kingitusi“ Eesti Vabariigile, taustaks pildid Tallinna vanalinnast. See jätab võib-olla tõesti mulje, et riik on mingilt klikilt endale kingituse tellinud.

Komissarov: Minul Eesti riigile etteheiteid ei ole: palju raha küll ei antud, aga meie projekti kallal ka ei noritud. Oma sügisel Kumus eksponeeritavas 1990ndate kunstiprojektis ei tegele meie Anders Härmiga rahvuskultuuri lõputu jätkumisega, mis iga rahvuslikku institutsiooni tohutult huvitab, vaid meie teema on katkestus ja kuidas pärast seda luuakse hall tsoon, kus ei ole mitte midagi. Kus vana traditsiooni varemetele ehitatakse midagi hoopis teistsugust.

Olen vaadanud ka laiemalt kogu Ida-Euroopa kunstivälja, kus peaaegu iga riik saab saja-aastaseks. Fookuse teisaldamine iseloomustab kõiki suuri muuseume, globaliseerumisega seotud teemad on selliselt ümber sõnastatud, et programmid kirendavad oma riigi sotsiaalsest ajaloost ja populaarsetest utoopiatest kõnelevatest projektidest, tehes ruumi nähtustele, põlvkondadele ja kunstnikele, kellega muuseumides tavapäraselt ei tegeleta.

Kuidas sellises raamistikus otsustada, mis on parem ja mis halvem, mis tugevam ja mis nõrgem, sest kõiki taotlusi ei suudetud ju rahuldada?

Kivirähk: KKEKi korraldatud kahe konkursi tingimused olid väga laiad, näiteks oli öeldud, et projektides võiks mõtestada praegust ühiskonda ja suhestuda publikuga. Sinna alla mahub sisuliselt iga kaasaegse kunsti teos. Kui vaadata valitud projekte, eks siis on näha, et tõenäoliselt lähtus žürii sellest, et rahastatav ettevõtmine oleks kuidagi seotud Eesti, selle ajaloo ja juubeliga. Kunstnikud leidsid väga erinevaid seoseid: oli kunstnikke, kes mõtestasid vabadust kui isiklikku küsimust, tegeleti ajalooga, võeti riigi suhtes kriitiline positsioon. Tallinna Kunstihoone möödunud nädalal avatud projektis „Riik kui kunstiteos“ mõtestatakse rahvuslust Euroopas. Kui rääkida üleüldse „EV 100“ kunstiprogrammist ja mitte ainult KKEKiga seotud konkursside tulemustest, siis see on väga kirju ja kõike, mis seal on, ei ole rahastanud ainuüksi riigikantselei. Mõned toetused on tulnud otse ministeeriumilt, mõned üritused on kingitused, mis on „EV 100“ programmi kontseptsiooni osa.

Kodres: XIX sajandil tekkinud vastanduv rahvuslikkuse käsitlus, mis demonstreeris oma kõige jubedamaid väljundeid XX sajandil maailmasõdade, rahvuste üksteise vastu ässitamise vormis, ei ole ka praegu lõppenud. See on aga selgelt aegunud, sest ei käi kokku XXI sajandi väärtustega, nagu enesemääramise õigus, sallivus, vabadus, võrdsus jne. Kuuldes eelnevat juttu, on mul hea meel, et vähemasti kunstiprojekte puudutava „EV 100“ puhul näib olevat nii, et kultuuripoliitikas siiski aktsepteeritakse praegusaegset suhet rahvuslusse. Selle juurde kuulub ka võimalus rahvusluse eri vorme kritiseerida. On rõõm, et Eesti Vabariik, teda esindavate kultuuriametnike näol, on saanud aru, et kultuuri ei ole vaja sekkuda, et pole vaja seda ohjata konservatiivse, ärkamisaegse rahvusluse ideoloogia baasilt. Kunst (ka kultuur tervikuna) toimib nagunii rahvuslikus sängis, siin ja kohapeal, aga kunst on ka rahvuspiire ületav, kogu maailmaga suhtlev valdkond. Kultuurile anname kogu aeg sisu meie ise ja – ei tohi unustada – meie enda huvides. See toimib, kui saame seda vabana teha. Mu meelest võiksid nii kunstnikud kui ka kriitikud seda ka tunnustada, et sotsiaalkriitiline kunst on riigi toetatud ja et meil on praegu just nii seatud.

Kultuuriväljale võiks ju pidevalt anda rohkem raha ja seda võiksid jaotada oma valdkonna kompetentsed inimesed. Küsimus on aga see, mis saab sellistest projektidest pärast pidupäevi. Kas need on ikka jätkusuutlikud?

Rander: Ma hakkasin juba varakult mõtlema, mis saab neist perifeersetest paikadest, kuhu „EV 100“ raames kunsti viiakse. Kas peetakse pidu ära ja järele jääb tühi maa? Ma väga tahaksin, et Valka jääks midagi maha – galerii, residentuur, mingi muutus institutsioonide töös. Kuigi sealsed inimesed ütlevad, et ka meil on varem kunsti tehtud, mis see teie kaasaegne kunst siis meile nii väga juurde annab. Ja sellepärast ma mõtlengi, et ehk on kõige suuremad võitjad äkki kunstnikud ise? Pidu on vaid pidulistele. Selline konflikt võib jääda ühiskonda vinduma.

Kodres: Olen veendunud, et laia publiku suunalt tuleb selle programmi üle tohutu debatt. Praegune kunst on ju paljuski rahvuslusekriitiline, sotsiaalne, antiesteetiline. „EV 100“ programm anti suhteliselt vabaks: igaüks võis taotleda ja ideoloogiliste tingimusteta taotlus ka rahuldati. See on olnud kõige õigem samm, kuid kahtlemata, eeltoodud ajaloolistel põhjustel, mis on suunanud kunsti määratlemist juba ammu, tekitavad näitused publiku seas ka palju negatiivset vastukaja. Siiski, pole hullu – see loob viljaka platvormi, et rääkida riigi ja rahvusluse ja muidugi ka kunsti enda üle.

Komissarov: Me võime siis öelda, et kriitiline kunst elab juubeliaastalgi turvaliselt riigi kaitsva selja taga ja saab viidata riigi autoriteedile: minu riik ootab minult just sellist kunsti. See on suurepärane sõnum: kunstnikke ja institutsioone ei suruta kultuuritööstuse raamidesse, kus muuseumidelt oodatakse tõhusat eneserahastamist.

Kivirähk: Tallinna Kunstihoone on pannud oma fassaadile „Riik ei ole kunstiteos“ projekti kuuluva teose, kus öeldakse, et „mõtleme oma emakeeles ka siis, kui selles ei räägi“. Facebookis tekitas see kohe poleemika. Me ei saa väita, et kõik inimesed on kriitilise kunsti üle õnnelikud, aga „EV 100“ programmiga tahtsime saavutada kunstile suurema kõlapinna. „EV 100“ pakub platvormi, et kunstist rääkida: rahvuslus on ühendav ideoloogia, selle alt on hõlpsam inimesi kunstiüritustele kutsuda. Kumus korraldatud programmi avaüritus pälvis meedias palju tähelepanu. Programmis on üsna palju projekte, mis poleks muidu kunagi jõudnud Kanal 2, nüüd aga jõudsid.

Komissarov: Ei tohi unustada, et selline tähtpäev jaotab inimesed kahte lehte: võimendab rahvuslikku fundamentalistlikku leeri, kes leiab, et käes on nende tund, ja teisel poolel on kriitiliselt mõtlevate inimeste leer. Sellel pinnal võib ka konflikte tulla, kas ka oodatud ja viljakaid konflikte, sada ma ei tea, aga mõlemad pooled on üles ärritatud. Loodetavasti annavad mõlemad pooled oma parima, et tekiks mingisugunegi dialoog.

Rander: „EV 100“ mõiste hakkab alles kujunema, meemina jõuab see tänavale ja tähendab eelkõige pettumust. Mladen Stilinovićil on selline kunstiteos, kus ta on kirjutanud roosale taustale, et rünnak minu kunsti vastu on rünnak sotsialismi ja progressi vastu. Vahest saaks nüüd kirjutada, et rünnak minu kunsti vastu on rünnak Eesti Vabariigi ja tema juubeli vastu.

Mis juhtub n-ö sõltumatute tegijatega (nagu von Lõngus), kui ta esindab Eestit „EV 100“ programmis? Kas see üldse tähendab midagi?

Rander: Von Lõngus ei sõltu avalikust toetusest nagu näiteks mina. Lõngus sõltub turust ja avalikust tähelepanust. „EV 100“ teeb talle kindlasti reklaami ja tõstab tema turuväärtust. Räägitakse, et raha teeb vabaks, sõltumatuks. Ilmselt on ta vaba ja sõltumatu kunstnik. Mina pean aga vaatama, kuidas ma oma „EV 100“ projekti üldse tehtud saan, nii et ma ka ise ellu jään. Mina olengi see avalik ja sõltuv kunstnik, kelle suhtes turul tegutsejad üleolekut tunnevad. Ma mõnevõrra isegi naudin seda nende üleolekut. Tulin kunstimaailma, sest põgenesin turumaailmast. Hoolimata kõigest, on kunstimaailmas järel veel mingit sorti avalikkust, mineviku jäänukit.

Kunsti üks paradokse on autonoomia ja hegemoonia erinevus ja vahekord. Ja lisaks on kunstis palju koloniaalsust – kontrolli inimese subjektiivsuse ja taju üle. Vabadus saab seisneda dekoloniseerimises ja vastuhakus. Aga need on toredad sõnad, millele institutsionaalne kaasaegne kunst on juba käpa peale pannud. Arvan, et vabadus seisneb ka rahulikus iseolemises, endaks jäämises.

Michel Sittowi näitus Washingtoni rahvusgaleriis on „EV 100“ kunstiprogrammi üks ambitsioonikamaid ettevõtmisi.

EKM

Tartu kunstimuuseumi Joanna Hoffmanni kuraatoriprojektiga „Metafoorid kodule“ avati 2018. aasta „EV 100“ kunstiprogramm. Angela Maasalu performance „Maailma kõige kurvem tsirkusehobune“ näituse avamisel.

Kristel Sibul

Performance Eesti ja Läti piiril, enne Marit Mihklepa ja Edgars Rubenise näituse „Walk“ („Jalutuskäik“) avamist 17. II Valga muuseumis.

Tanel Rander

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht