Üks tõesti hiiesõbralik väljapanek

LILLI-KRÕÕT REPNAU

Hannah Harkesi ja Mari Prekupi näitus „Maapind puu all kihas nagu kogudus“ Draakonis kuni 30. XII.

Kunstnikud Hannah Harkes ja Mari Prekup on kogunud hiiepärimusi ning sünteesinud nendest lugudest koos arhitekti ja luuletaja Kaarel Künnapiga galeriisse omalaadse pühapaiga. Näitus toimib kohaspetsiifilise ökosüsteemina: see on hõivanud kogu ruumi ja pakub vaatajale sõna otsese mõttes väga erinevaid vaatenurki ja pilti pidi liikumise kogemuse. Jutustused looklevad vabas vormis. Mustvalged linoollõiked on esitatud valgel linasel kangal, kus mõnedki kohad on jäetud tühjaks, et tähistada juba kadunud hiiepaiku. Iga pildi taga on kuuldud lugu või pärimus.

Sel suurejoonelisel graafilisel installatsioonil on palju kihistusi ning iga detail on teistega seotud. Oma olemuselt on see animistlik väljapanek, mille abil püütakse avada hiiepuude hingeelu. Harkesi ja Prekupi linoollõiked kihavad detailidest kui liigirikas mets, aga neis on ka abstraktset üldistusjõudu. Mõnes kohas joonistub puurägastikust välja mõni salapärane metsavaim, mõnes on näha linnastumise märke, nagu elektriliinid. Elektriliinide kujutise juurde käib lugu Hagudi võimsast hiietammest, mille juurde koguneti kristlike pühade ajal ka nõukogude ajal ning mis võeti maha sealsete inimeste vastuseisust hoolimata 1980ndate alguses. Nüüd seisab seal elektripost.

Näitust saatvalt kaardilt leiab mitmesuguseid tekste, näiteks ulmelised visioonid hiiepuude tuleviku kohta mõne tuhande aasta pärast. Mind kõnetas kõige rohkem Künnapi loodud kesk­kond, mille inimlik struktuur kulgeb mõnusas sümbioosis näituse ideega, kõneldes puudest kui elus organismi­dest ja hingestatud olenditest. Põnev leid on püstkoda meenutav graafiline puuõõnsus, milles võib end mõnusalt sisse seada.

„Maapind puu all kihas nagu kogudus“ Draakoni galeriis.

Mari Prekup

Näituse juured pärinevad 2016. aasta kevadest, kui varemgi koostööd teinud Mari Prekup ja Hannah Harkes juhtusid omavahel religioonist rääkima, muuhulgas sellestki, et kirikud ja kloost­rid rajati tihtipeale iidsete pühapaikade kohale. Mari Prekup on kasvanud üles õigeusklikus peres Eestis, Hannah Harkes on pärit Šotimaalt, teema on aga tähtis mõlemale. Kunstnikele tundus, et nende taustsüsteem võiks mõjutada vastastikku rikastavalt ja koos võiks luua midagi tõesti sügavat. Näituseprojekti kaasati Kaarel Künnap, kes haakus loomingulise tandemiga, pakkus välja oma visiooni ja lõi näitusele raamistiku. Viimastel aastatel on hiied kui püha­paigad Eestis väga aktuaalne teema ja toonud meid tagasi püha mõiste juurde. Uurisin ka kunstnikelt, mida nad pühaks peavad.

Mari Prekup: „Olen kasvanud üles Lasnamäel, oma hiiepaika mul ei ole. Meie maja kõrval oli karjamaa, hiljem ehitati ka sinna viiekordne maja. Puu­kallistajaks ma ennast ei pea, kuigi Neitsitorni juures on mul küll üks lemmikpuu, mille nimetasin Põhkmanniks ning mida käisin aeg-ajalt patsutamas. Püha tähendab millegi austamist. Pean lugu pärimuskultuurist, ajaloost ja kuni erinevate inimeste (mitte)religioossed väärtused ei kahjusta kedagi, tuleks nende uskumuste suhtes käituda lugupidavalt.“

Hanna Harkes: „Ma ei määratle ennast ühegi religiooni kaudu (kaasa arvatud maausk). Püha on keeruline mõiste dualistliku iseloomu tõttu. Minu arvates võib püha olla ükskõik milline objekt, usk, mõtteviis või seisund, näiteks mošee, mets või jalgpall. Hiiepuud on kui sümbol, mille kaudu mõtestada looduse olemust. Hiiepuudel on suur kultuuriline väärtus, kuna need seovad kogukondi ning mineviku tulevikuga.“

„Maapind puu all kihas kui kogudus“ on esimene samm, kunstnikud jätkavad lugude kogumise ja mõtestamisega. Praegu saab nende tööprotsessi jälgida aadressil https://grafolkloor.wordpress.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming