Üleskutse geriljaharidusele

Nüüdisaegne ideeringluse formaat ei ole staatuseuuendus suhtlusvõrgustikus, vaid formaadivabadus.

PIRET KARRO

Minu lemmik teadmiste jagamise žanrina on köögirevolutsionääride kogunemine. Kui riigikord ei lubanud avalikult asjadest rääkida, kogunesid põrandaalused intellektuaalid usaldusväärsete sõprade korterisse, et värskemaid ideid jagada ja oma mõtteid edasi arendada. Äsja suletud Tartu sõpruskonna ja Ülo Soosteri näitus Kumus ja Sergo Vares NO99 lavastuses „The Rise and Fall of Estonia“ ehk „Eesti tõus ja langus“ kõnelevad sellest, eksistentsialiste tutvustavad ajalooõpikudki, õigemini köögirevolutsionääride lähisugulastest kohvikufilosoofidest nagu Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre Pariisis ning Friedebert Tuglas Tartus.

Seda žanri pole võimalik kunstlikult taasluua, selline olukord tekib loomulikult, kui on kriitiliselt mõtlevaid inimesi. Sellegipoolest on põhjust salongiõhtuid korraldada ka nüüd, kui avalik kriitika on vähemalt akadeemilises ja kunstisfääris taas võimalik.

Semiosalong. 2011. aastast peale on Tartus, mõnel korral Viljandis ja viimastel aastatel ka Tallinnas korraldatud semiootikateemalist seminarisarja „Semiosalong“, mis on hakanud toimima täiendushariduse andjana, kõige järjepidevamalt kunsti valdkonnas. „Semiosalongi“ formaat näeb ette kümne seminari kaupa tsüklid, kus üle nädala astub üles kõneleja, semiootik, kunstnik või mõne muu elukutse esindaja ning räägib semiootilise nurga alt enda valitud teemal. Seminarid peeti algusaastal Tartu ülikooli peahoone keldris, kus oli veidi revolutsioonihõngu, kui nelikümmend inimest täitis ruumi, tagarea asemel veeti uksepiida vahele tugitool. Juba eos ilmnes meditatiivse teadmise potentsiaali.

Juba (või alles?) teise aasta alguses suutsid kunstnike liidu esindajad koolimajja veinipudelid kaasa võtta ning nii otsustasin kuraatorina kogunemised vabamasse õhkkonda – kohvikusse viia.

„Semiosalongi“ väärtus seisnebki mingis mõttes formaadivabaduses. Teadur võib pidada harjumuspärase pooleteisetunnise slaididega illustreeritud loengu, ent sama teadur või hoopis taidur võib kõneleda ka omas ametis saadud intellektuaalsetest, emotsionaalsetest ja spirituaalsetest kogemustest. Elulähedus on oluline.

Veidi irooniliselt, aga täiesti juhuslike või hoopis sügavalt tähenduslike kokkusattumuste tulemusena on „Semio­salong“ praegu humanitaarinstituudi antropoloogiabakalaureuste õppekavas kohustuslik aine ja toimub Tallinna vanalinnalokaalis Paar Veini. Mäss on õhus!

Neandertali koobaskool. Veidi sarnase ülesehitusega, ent teistel eesmärkidel ellu kutsutud „Neandertali koobaskool“ peeti 1. kuni 11. aprillini EKA galeriis Vabaduse väljakul. Üksteist päeva kestnud eksperimentaalne näituseprojekt hõlmas igaõhtuseid kogunemisi: kuulati kunstnikke või kunstivallas töötajaid, peeti ka pidu ning igaks korraks paluti läbi lugeda kohustuslik lugemismaterjal.

Koopakooli üks korraldajatest Kristel Raesaar selgitas projekti sooviga näha, mis juhtub, kui eksida kõigi vältimatute reeglite vastu: pole kindlat esinejat ega vestlusjuhti, pole ajapiirangut, pole selget autori-korraldaja-publiku piiri. Tulemused erinesid päev-päevalt. Vestluse raskuspunkt nihkus eeldatust mujale. Näiteks vestluse järel näitusetrükiste teemal tunnistasid kujundajad, et disainiringkonnas selliseid vestlusi pole, kuigi neid oleks vaja. Esimese päeva happening’i „Kohmetu raamatuklubi“ lõpp jõudis kätte kell üks öösel, pärast pikka sessiooni, kui esialgse kohmetuse süvenemine jutulõnga lõpuks jooksma oli pannud.

„Neandertali koobaskool“ oli Viktor Gurovi, Hedi Jaansoo, Andrus Lauringsoni, Kristel Raesaare ja Piret Sova intensiivne kogemuslik-katsetuslik näituseprojekt, kus omaalgatuslik haridus või dialoog oli oluline osa ning aruteluõhtud toimusid installatiivses ruumis. Kuigi esmakordsele külastajale vestlusring kui näitus ehk välja ei paistnud või tähtsust ei omanud, selgitasid korraldajad, et neile oli väga oluline, et inimesed kogunesid just kunstigaleriisse tähenduseta ruumi asemel. Ise eksponeeritavaks objektiks olemine lisas tõlgenduskihi: vestlus, arutelu, koosolemine kui esteetiline kogemus. Mulle kui kogejale tundus olulisem aruteluõhtute mitteformaalsus, vestluspartnerite hierarhia puudumine ning ka küsimuste-teemade vabalt moonduda laskmine. Raesaare arvates andis ideeringlusele juurde, et vestlused võisid kesta neli tundi või rohkem ega pidanud olema tihedad fookustatud tulistamised, vaid võisid teemast kõrvale ekselda, piinlikku vaikusesse sumbuda, juttu tohtis tüdimuseni kerida …

Raesaare sõnutsi on omaalgatuslike haridusprojektide omadus kerge isekus: projekt ei sünni ülalt alla käsuliini pidi, vaid tuleneb sisemisest vajadusest. Valik lugemismaterjalide ja küllakutsutud mõtlejate osas tehakse isekeskis läbi viidud arutelude järel. Programm pannakse kokku üksteisele, mitte anonüümsele kolmandale ning lähtutakse oma taustast ja uurimishuvist ning tegijate ühisosast. Nii olen ka mina koos Kristin Oravaga kui „Semiosalongi“ püsikuraatorid valinud lektorid ja tsüklite katusteemad oma (mh akadeemilise) huvi järgi. Sellised projektid on jätkusuutlikud, kui korraldajad on geriljahariduse entusiastid, õigemini, kui akadeemilise teadmise kõrval austatakse tulihingeliselt mitteakadeemilist õppimist.

Siinkohal üleskutse – olgem kõik geriljahariduse entusiastid! „Semiosalong“ on läbi saamas,

„Neandertali koobaskool“ on lõppenud, on aeg tulla tänavatele. Nüüdisaegne ideeringluse formaat pole mitte staatuseuuendus suhtlusvõrgustikus (tähendab, palun teeme, et see ei oleks nii), vaid formaadivabadus. Esimese kursuse tudengid, te saate sellega hakkama: pange mitteformaalne-mitteratsionaalne seminarisari kokku – nii kogute õpingute jooksul endale palju rohkem ideid ja teadmisi ning ka koostöökontakte. Õppejõud, julgustage oma tudengeid ise endale lugemisvara ja lektoreid valima, see tuleb valmis tehtud õppekava kõrval ainult kasuks. Võimalik, et üliõpilased hakkavad teie seminarides isegi kaasa rääkima, sest neil on rohkem mõtteid, küsimusi ja seisukohti.

Muidugi ei tasu loota, et esialgne eelarve suurem on kui plakatiprintimiskulu, kuna omaalgatuslikel „pehmete teaduste“ projektidel on raske, kui mitte võimatu tõsiseltvõetavat rahastust leida (akadeemiate kulude nimekirjas sellist lahtrit pole, nii et ülikooli seostamine oma plaaniga võib olla ainult sümboolne). Loodan, et ma ei kahanda võimalike haridusgeriljade õhinat, kuna see võib olla ainus küte, millel oma ideid ellu viia, kui te just oma plaane kuidagi spordiga ei seo või pole osav projektikirjutaja, kes suudab need Euroopa Liidu kriteeriumidele vastavaks nudida.

Kultuuritoetuse põud on lisapõhjus tänavatele tulemiseks, see tähendab mitteakadeemilise seminarisarja/kunstiprojekti/lugemisgrupi korraldamiseks. Loogem perifeerseid nähtusi, mis tuumteadmisi survestama hakkavad, et toimuks tervislik kaanoni ja uuenduse ainevahetus.

Viimane „Semiosalong“ oli Tallinnas 13. mail Paaris Veinis, kus kõneles Ester Bardone, ning Tartus samal ajal Arhiivis, kus astus üles Fred Jüssi, vt semiosalong.blogspot.com.

„Neandertali koobaskooli“ kohta vt aadressil neandertalcaveschool.tumblr.com, vt ka Rundumi lugemisgrupp: rundumspace.com/lugemisgrupp-reading ja kunstikriitika lugemisgrupp (küsi lisa Sten Ojaveelt sten@cca.ee).