Uue Euroopa feminism vanal heal Inglismaal

Katrin Kivimaa

Ida-Euroopa feminismil ning Venemaa ja Aasia küberfeministlikul kunstil puudub endiselt koht ametlikus feministliku ja küberfeministliku kunsti ajaloos.

Fragment Mare Tralla installatsioonist ?KÕIGI rahvaste sõprus? (2005). Mare Tralla

Näitus ?[proloog] uus feminism/uus euroopa? Manchesteri Cornerhouse?i galeriis kuni 18. IX.

Nii imelik  kui see postsotsialistlikule vaatajale, kes kipub briti emantsipeerunud ja väidetavalt võrdõiguslikku ühiskonda idealiseerima, ka ei tundu, tagab ?F-word? (feminism) näituse pealkirjas sellele elavama meediakaja, kui tekitaks sama näitus ilma selleta. Vaadates aga veidi kauem kohalikul massikultuuri maastikul ringi, saab selgeks, et siingi on meedia loonud kohati ülepaisutatult groteskse kujutelma feminismist, enamasti siiski vaid rõhutades, et see ideoloogia kuulub möödanikku ja et selle esitatud nõudmised on vähemalt üldjoontes saavutatud. Kirjeldatud konteksti paigutub näitus ?[proloog] uus feminism/uus euroopa? Manchesteri tuntuimas kaasaegse kunsti eksponeerimispaigas Cornerhouse?i galeriis.

 

Feministlikud võrgustikud

 

Projekti initsiaatorid kirjutavad sissejuhatuses, et näitus, mis esindab kokku 27 kunstnikku 17 riigist, sh ka Eestist, ei haaku eriti feminismiteemalise debatiga Suurbritannias. Siin takistab nn postfeministliku ajastu retoorika nooremal põlvkonnal feminismiga identifitseerumast ning suur osa sisulisest arutelust käib akadeemiliste distsipliinide raames. Mitmetes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides aga on feministlikud ideed ja liikumised palju tihedamas kontaktis naiste (ja meeste) igapäevaeluga. ?[proloog]? ongi seadnud endale ülesandeks brittidele neist erinevat, laienenud ja laienevat Euroopat näidata ning selles mõttes on tegemist suhteliselt erandliku ja siinsele publikule huvipakkuva ettevõtmisega.

Ida-Euroopa kunstipublikule  on näituse taustsüsteem palju tuttavam. Tegemist on kollaboratiivse ettevõtmisega, mis peegeldab Kesk- ja Ida-Euroopa feministlikke ja eriti nn küberfeminismiga seotud võrgustikke. Neil foorumitel liikujatele pole kuraatorite ja projekti initsiaatorite nimed tundmatud: Kathy Rae Huffman (Manchester), Eva Ursprung ja Reni Hofmüller (Graz), Diana McCarthy (Berliin), Marina Gr?inić (Ljubljana), Milena Devela (Sofia) ja Agnieszka Wolodzko (Gdansk). Projekti raames koostatud ajaleht lisab veel terve rea Euroopa idapoole kunstitegijatele ja -publikule tuttavaid kunstnikke, kirjutajaid, kuraatoreid. Mis aga palju olulisem, projekt ja selle kaasproduktid nagu ajaleht ning Grazis toimunud sümpoosion, esitavad küsimusi, mida nn teise maailma feministid on avalikult esitanud 1990ndate algusest peale, mis pole aga ammendavat vastust siiani saanud. ?[prologue]-i? ajalehes võtab selle probleemiasetuse sloveenia kunstnik ja teoreetik Marina Gr?inić kokku järgmiselt: Ida-Euroopa feminismil, Venemaalt ja Aasiast lähtuval küberfeministlikul kunstil jt mittelääne kunstiliikumistel, mis tegelevad feminismi ja tehnoloogia kokkupuutepunktidega, puudub endiselt koht ametlikus feministliku ja küberfeministliku kunsti ajaloos. Viimast kirjutatakse endiselt eelkõige esimese maailma perspektiivist. Tõepoolest, kas või mõned aastad tagasi koostatud feministliku kunsti dokumentide, manifestide ja teoreetiliste tekstide antoloogias on esitatud feministliku kunstiliikumise ajalugu vaid selliselt, nagu see on aset leidnud Ameerikas ja Lääne-Euroopas. ?[prologue]? sunnib vaatajat sellest taustsüsteemist välja astuma.

 

Poliitilised ja isiklikud reaalsused

 

?[prologue]-i? tööde valik hõlmab feministliku kunsti ajaloolisi ?anre ja teemasid naiste kehade seksualiseerimisest ja sümboliseerimisest patriarhaalses lääne kultuuris (Anna Jermolajeva/Venemaa, Katarzyna Górna/Poola) läbi performance?i ja radikaalse kehakunsti nn postmodernse feminismi lemmikfoorumite ? grrl-kultuuri ja küberfeminismini välja. Näituse avamisele järgnesid kahel õhtul live-art?i üritused, mille raames esinesid näiteks ilmselt rohkem popmuusika vallas tuntud Berliinis baseeruv bänd ning ühtlasi kunstnike rühmitus Chicks on Speed ja endise Jugoslaavia kultuuriruumi tugeva performance?ikunsti traditsioone jätkav Tanja Ostojić, kelle tööd puudutavad valusalt emigreerinud naiste probleeme Euroopa Liidus.

Berliinis elava re?issööri ja kirjutaja Hito Steyerli film ?November? (2004), mis oli tehtud ?Manifesta 5? jaoks, puudutab üsna ebamugavalt multikultuurse Euroopa praegusi valupunkte: filmi telg on Steyerli hea sõbra, Kurdistani võitlejate armeega ühinenud ja 1998. aastal türgi võimude poolt kurdi terroristina hukatud Andrea Wolfi kuju. Steyerli filmi ebamugavust tekitav sõnum ei ole aga sugugi seotud vaid kaasaegse terrorismivastase sõja kriitikaga, vaid viitab laiemalt lääne visuaalkultuuris levinud militarismi ja vägivalla kujutamisele. Filmi autorit huvitab, mida traditsiooniliselt terrorismiks peetakse ning kuidas kasutavad huvigrupid ?terroristi?/?vabadusvõitleja? kuju poliitilises võitluses.

Selle poliitilisel sekkumisel põhineva filminarratiivi kõrvale on paigutatud Aafrikast pärit ja praegu Belgias elava Frances Goodmani audioinstallatsioon ?Laud kolmele (mu süda tuksub edasi)? (2004/2005). ?Laud kolmele? on näitusel ainuke töö, mis tegeleb kõige otsesemalt naiste isikliku eluga. Restoranilaua taha istuma palutud vaataja saab kuulata kolme naise lugu, milles on juttu üksindusest, suhetest, kõigile naistele ühiskonna ja vanemate esitatud ootustest ning nende põkkumisest isiklike soovide ja ambitsioonidega. Temaatiliselt võiksid need lood olla kelle tahes kirjutatud ja ometi on need seotud maailma kirjanduse ajalooga: kõigis jutustustes viidatakse selliste kirjanduse suurkujude nagu Charles Dickensi, Emily Brontë ja Virginia Woolfi teoste tegelastele. Viide kõrgkirjandusele pani alguses oma vajalikkuses kahtlema: lõppkokkuvõttes võinuksid need lood olla esitatud ka ilma kirjanduslike viideteta, kuid teiselt poolt viitab see igapäevaelu ja kirjanduse (respekteeritud kultuuri) kokkupuutepunktidele ning rehabiliteerib ikka ja jälle naisi puudutavate kogemuste kasutamise kultuuriloomes ? s.o valiku, mida teatud sorti (mees)kriitika ?tõsise? kultuuri vallast kipub siiani välja arvama.

 

Uue Euroopa salakeeled

 

Mulle meenub, kuidas ma sõnastasin enda jaoks 1995. aastal ?kultuurilise salakeele? teesi, mis lähtub pigem intuitiivsest veendumusest ja mitte loogilisest arutelust, kuigi sedagi teed pidi oleks olnud võimalik samale järeldusele jõuda. Nimelt, kuulanud ühe ungari lektori selgitusi Tarkovski filmide kohta, süvenes minus usk, et puhtintellektuaalselt ja -esteetiliselt ei ole võimalik nende sisule piisavalt lähedale saada. Olen selles veendunud siiani.

Sama väite võib esitada nende kunstiteoste puhul, mis puudutavad spetsiifiliselt sotsialistlikus süsteemis elanud naiste (meeste, laste) kogemusi. Hoolimata tohututest kultuurilistest, keelelistest ning ka ajaloolistest ja ideoloogilistest erinevustest, mis endist idablokki iseloomustasid nii sellal, kui neid ühtse raudse eesriide taguse alana vaadeldi, ning iseloomustavad ka nüüd, mil Ida-Euroopa killustatus lääne vaatajas enam sellist imestust ei pruugi tekitada, valdavad teatud põlvkondade Ida-Euroopa naised konkreetset ?salakeelt?, mis jääb nende lääne õdedele kättesaamatuks. Kaks ?[prologue]-il? esitatud teost illustreerivad seda euroopa feminismi aspekti kõige paremini.

Tanja Vujinovići ja Zvonka Simčiči ?Dünamo? (2005) on interaktiivne arvutiinstallatsioon, kus kasutatud suurvõistlustel esinevatest sportvõimlejatest tehtud filmilõike, mis hakkavad painajalikult kordama üht ja sama harjutust või liigutust. Kuigi seda tööd on võimalik interpreteerida ka üldisemas naise keha distsiplineerimise, obsessiooni ja spordikultuse kontekstis, on siiski oluline teada, milline oli naissportlaste ja sportvõimlemise roll Nõukogude Liidus ja teistes idabloki maades. Kujunes ju just sportvõimlemine  üheks spordialaks, mille kaudu demonstreeriti ideoloogilist, majanduslikku ja kultuurilist ülimust, naissportlasest sai aga ikooniline tegelane, kes seisis kõrvuti kosmonaudi ja sotsialistliku töö kangelasega.

Mare Tralla on installatsiooniga ?KÕIGI rahvaste sõprus? (2005) jätkanud talle omases keeles ja vormistuses, kus arvutitehnoloogia on ühendatud käsitööga ning paroodia ja iroonia kriitilise lähenemisega. ?KÕIGI rahvaste sõpruses? on autor kasutanud taas kord oma kogemusi nõukogude ajast, mida iseloomustas rahvaste sõpruse retoorika ja sellega kaasnev näiteks teiste rahvaste laulude õppimine ja nende esitamine festivalidel. Rahvaste lauludele üles ehitatud installatsioon asub üheaegselt kahes ruumis: nii näituseruumis, kus vaataja saab valida erinevate pehmest materjalist pallide vahel, millest kostab muusika, ja nendega mööda galeriid ringi jalutada, kui ka võrgus, kus aktiivsetel vaatajatel on võimalik teost pidevalt täiendada.

 

Skisofreeniline situatsioon

 

Kõikide Tralla teoses sisalduvate laulude seas on mul oma lemmik ? seda nii nostalgilistel kui ka sümboolsetel põhjustel. Selle laulu välja pakkunud praegu Leedsi ülikoolis õppiv vene-juudi päritolu kunstnik Katya Oichermann põhjendas oma valikut järgmiselt: just see laul tähistab kõige selgemalt nõukogude riigis propageeritud müütilise rahvaste sõpruse absurdsust. Kuid samal ajal tähistab see mõttetu lauluke tervet 1980ndate teise poole vene-nõukogude alternatiivkultuuri. Nimelt, tegemist on olematus keeles lauldud ?rahvalauluga? ?Loi bõ kanah?? Sergei Solovjovi filmist ?Must roos ? kurbuse embleem, punane roos ? armastuse embleem? (1989), mille muusika autor ja esitaja olid legendaarne Boriss Greben?t?ikov ja ansambel Akvaarium. Selles laulus saavad minu arvates kokku ajalooliselt ja kultuuriliselt spetsiifilisest kogemusest kantud teadmised ning mälestustega laetud isiklik ajalugu, mille pinnalt kasvabki välja see salakeel, mida valdavad kunstnikud-kuraatorid-kriitikud üritavad rohkem või vähem edukalt tõlkida teistesse kultuurikontekstidesse ja teistele põlvkondadele. Minnes tagasi selle artikli alguses Marina Gr?inići sõnastatud küsimuse ?Kus on mittelääne feminism ametlikus feministliku kunsti ajaloos?? juurde, näib, et tõlkimistöös on veel palju ära teha.

Lõpetuseks pean lisama, et selle näituse vaatamiskogemus on formeerunud dialoogis. Õigemini kahes dialoogis: esimene neist leidis aset hea sõbra, ?Kananaha? festivalide kaudu eesti publikule tuttava briti kunstniku Clare Charnleyga, kes rõhutas seda, et briti kunstipubliku jaoks on ?[prologue]? uudne ja teistsugune näitus; teine dialoog on pidev ning kasvab välja mu enda praegusest skisofreenilisest paigutumisest kahte keskkonda, s.o eesti või laiemalt ka idaeuroopa ja briti kultuuri. Minu suhestumine näitusega sõltub paratamatult mõlemast taustsüsteemist, kuid, mis seal salata, olen veendunud, et mitmete tööde ajaloolisest spetsiifikast tulenev salakeel on lõplikult arusaadav vaid minusugustele. Loi bõ kanah?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming