Uued allikad eesti tarbekunsti uurijatele

Kaalu Kirme

Kaalu Kirme Eduard Taska Estoköidi nahaalbumiga. Peep Pillak

Teatavasti hävis 1944. aasta märtsipommitamisel ka Tallinna kunstimuuseum Narva maantee algul. Suur osa maalifondist ja teistest fondidest olid evakueeritud ja pääsesid tulesurmast, aga tarbekunstifond hävis peaaegu täiesti. Näiteks põles ära 267 parimat nahakunstinäidet, mis olid aastate jooksul muuseumi kogutud. Tänaste muuseumitöötajate pingutuste viljana on loodud uus tarbekunstikogu: nüüd isegi terve muuseum, kuid ometi ei hõlma seegi kogu eesti sõjaeelse tarbekunsti, eriti aga meie tollase nahakunsti mitmekülgsust, uurimismaterjalis on märgatavad lüngad. Endel Valk-Falgi uurimused (?Eesti professionaalne köitekunst ja kaunistatud nahatööd XX sajandi I poolel?, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi

1985. a teatmik ja ?Eduard Taska ja eesti köitekunst?, kirjastus Kunst, 1994) on toonud välja palju uut allikmaterjali, aga valged laigud meie nahakunsti ajaloos pole veel täielikult kadunud.

 

Estoköiti nahaalbum kui 1920ndate nahakunsti suurteos

 

Käesoleva artikli autor on oma otsingutel sattunud arhiividesse ning sealt leidnud õige palju kunstiajaloolist huvi pakkuvaid nahatöid. Isegi niivõrd, et tekkis mõte avalikustada need nahatööd näitusena. Nõukogude okupatsiooni ajal polnuks see mõeldav, sest enamasti kõigi arhiividest leitud kunstiväärtuslike nahatööde kaanel ilutsesid nende isikute või asutuste nimed, mida nõukogude võim kõigest väest unustusse tahtis lükata. Taassündinud Eesti vabariigis kerkis see mõte uuesti pinnale ja leidis Riigiarhiivi soosimist. Umbes pooleaastase eeltöö tulemusena, kus sai kasutada ka eelmiste uurimuste resultaate, avati 8. märtsil Riigiarhiivi hoones Madara tänaval arhiivis leitud kunstiväärtuslike nahatööde näitus. Näituseruumi mõõtmetest sõltuvalt oli see üksnes 43 Riigiarhiivi ja 5 Filmiarhiivi kuuluva nahkeseme valik. Küll on peaaegu kõik arhiivis leitud nahatööd kantud kataloogi (mis rahastamisprobleemide tõttu on see vaid elektrooniliselt kättesaadav).

Kuna tegemist on üldjuhul väga esinduslike esemetega Konstantin Pätsi ja mitmete sõjaväeüksuste fondidest, siis on näituseeksponaatide kunstiline tase muljetavaldav. Samas heidavad mitmed tööd täiendavat valgust meie nahakunsti ajaloo hämaramatesse lõikudesse.

Kõige suurem avastus on suur ja esinduslik metallkaunistustega nahkalbum vabariigi valitsuse liikmete fotodega osaühisuselt Estoköit. Estoköiti tunti seni ainult dokumentaalselt: see oli 1920. aastal Riigi Kunsttööstuskooli õpetajate Eduard Taska, Voldemar Pätsi ja August Kilgase asutatud ettevõte, mis tegutses ainult 1923. aastani. Selle produktsiooni kohta uuris E.Valk-Falk välja, et seal valmistati liht- ja iluköiteid, tehti papitöid, värvitrükis reklaamlehti ja plakateid, nahatöid, kuldamist, paberi lineerimist jne (E.Valk-Falk, 1994, lk. 54). Need iluköited ja nahatööd, mis seal valmistati, olid kadunud aegade hämarusse ja üldmuljes olid töökojast jäänud domineerima papitööd, reklaamlehed, paberi lineerimine jms. Eelmainitud album (Filmiarhiiv, AS-223) on aga silmapaistvamaid teoseid kogu meie 1920. aastate nahakunstis. Asjaolu, et Eduard Taska oli firma asutajatest ainus nahakunsti spetsialist ja tollal peaaegu ainus selline kogu Eestis (välja arvata ehk mõned meistrid Ungeri töökojas, kes tegutsesid Tartus ja erinesid Taskast stiili poolest) ning samuti see, et kujundusprintsiipidelt (metallkaunistused esikaanel) sarnaneb vaadeldav album Taska 1917. ja 1918. aastal valmistatud köitega ?Collection M. P. Botkine?, lubab oletada, et Estoköidi album on Taska omakäeline töö. Nii saime seni ainukese Estoköidi produktsiooni näite ja teiseks veel ühe ilusa töö Taska muidu nii hõredalt kaetud varasemast loominguperioodist.

Taska töökoja osas andsid näitusel esitatud tööd üldpildi sellest ettevõttest, eriti unikaalesemete osas. Näiteks on Tartu Linnavalitsus tellinud 1939. aastal Konstantin Pätsile Taska töökojast albumi, mille kaanel on voolitud Tartu raekoda. Seda piltkujutist haarab kahest küljest suuremastaabiline kõrgvoolis taimornament, mille seest kerkib esile Tartu linna vapp (f 1278, n 1, s 326). Kogu seda kompositsiooni ümbritseb väärikalt range tempeltrükis raamistus. Albumi tõstmine on paras mehetöö: laius on sellel 54, kõrgus 38 sentimeetrit. Eseme paksus võib olla 10 ? 12 sentimeetrit. Samal aastal Maanteede Talituselt Pätsile kingitud albumil Pärnu Suursilla ehitamisest (f 1278, n 1, s 332) on ka kaanele paigutatud keerukas piltkompositsioon. Kurioosselt suur on Teise Suurtükiväe grupi fotoalbum (f 600, n 1, s 404), mille laius on veidi üle 70 sentimeetri ja kõrgus täpselt pool meetrit. Näituse ettevalmistamise käigus tõstsime seda tavaliselt kahe inimesega. Kunstiajaloolisest seisukohast on kõige huvitavamad kaks varast Taska töökoja tööd. Need kaks auaadressi Konstantin Pätsi 50. sünnipäevaks 1924. aastal (f 1278, n 1, s 274 ja 275) on pärit töökoja sellest tegutsemisajast, mil Taska ei omanud veel piisavalt paremat käsitöönahka ja kaante põhimaterjaliks oli odav ja peenemaks töötlemiseks sobimatu kindanahk, mille Taska ära kortsutas ja siis pressi all uuesti siledaks vajutas, saades nii marmorse nahapinna. Kaane keskele kleepis autor voolimist võimaldava taimeparknaha tüki ja kujundas selle siis aabete, numbrite või ornamendiga. On imeväärne, kuidas Taska selliste hädavahenditega nii kunstiküpse lõpptulemuse saavutas. Selle tehnilise võtte ja kujundusstiili järgi võib need kaks tööd lugeda Eduard Taska omakäelisteks töödeks. Hiljem oli ta sunnitud rohkem tegelema töökoja juhtimisega ja tema poolt määratud kunstilist stiili viisid ellu töökojas välja õppinud teostajad. Muidugi on ülalmainitud pidulikud esemed valmistanud töökoja parimad voolijad.

 

Adamson-Eric tõi ekspressio­nismi meie nahakunsti

 

Ülejäänud töökodade ja autorite puhul on tegemist väga ähmase üldpildi märgatava selgimisega. Ungari kunstnik Ernö Koch, kes tegutses aastail 1926 ? 1941 Eestis, oli tuntud peamiselt Tallinna kujutavate gravüüride autorina. Ta andis ka Taska töökojale linnamotiividega kli?eejoonistusi nahast pisiesemete jaoks. Vähem on teada, et ta valmistas ka ise nahkehistöid. Seni oli arvel ainult üks tema foto järgi tuntud nahatöö (Kaalu Kirme, Eesti nahkehistöö, Kunst, 1973, ill 33). Riigiarhiivis leidub aga tema signatuur Konstantin Pätsile 1935. aastal antud Tallinna linna aukodaniku diplomi nahkkaantel (f 1278, n 1, s 291). Ilma signatuurita on nahkmapp E. Kochi enese gravüüridega (f 1278, n 1, s 330), kuid nii stiili kui ka sisu enese poolest peaks ka see töö Kochi loomingu hulka kuuluma.

Günther Reindorffi kirjastiil on selgelt välja loetav 7. Jalaväe Rügemendile annetatud auaadressi nahkkaanelt (f 1962, n 2, s 12). See 1931. aastal valminud töö täiendab suuresti pilti Adele ja Günther Reindorffi ühisloomingu perioodist 1930. aastate algul, mil nahkesemed teostas  (ja osalt ka kujundas) Adele Reindorff, kirjas ja ornamendis on aga tunda Günther Reindorffi kätt. Endel Valk-Falk on nende tööde autoriks lugenud Adele Reindorffi, kuid allakirjutanu leiab, et Günther Reindorffi küllaltki suur osa nende esemete kujundamisel lubab teda kaasautoriks lugeda. Selliseid töid oli seni teada kolm, nüüd siis neli.

Ainult paar tööd on säilinud ka Petseri kloostri nahatöökoja toodangust. Seda juhtinud Elsa Grünverk oli omal ajal päris tunnustatud nahakunstnik ja tema voolimisoskust võib tänini imetleda. Teine seal töötanud nahakunstnik Mihkel Võhma (Võhmann) tuli kahjuks kummalisele mõttele: lõigata Grünvergi nahatöödest keskosa välja ja raamida need piltidena. Selliseid nahkpilte on säilinud mitmeid, kuid need pole enam terviklikud nahakunsti teosed. Sel näitusel esitatust on küll on rikkumata selles töökojas 1937. aastal valmistatud Kodutütarde Petseri ringkonna album (filmiarhiiv AS-190). Kuigi tuntud pole ka Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse köitekoja toodang. Seda ettevõtet esindab näitusel Allveelaevastiku Sihtkapitali kuldraamat, mis ilmselt voolitud varem selles töökojas töötanud Mihkel Võhma poolt. Arvukad pole ka Tallinnas tegutsenud Eesti Noorte Punase Risti ja Oskar Tamjärve ning Tartus tegutsenud Karl Haupti ja Oskar Sõmermaa töökodade esemekogud. Neile kõigile annavad näitusel esitatud nahatööd mõningast täiendust.

Eraldi tuleks peatuda Adamson-Ericu sõjaeelse perioodi nahatöödel. Lühike tegevus (1937 ? 1940) Jüri Kodrese nahatöökojas on jätnud sügava jälje meie nahakunsti. Adamson-Eric oli esimene, kes ütles lahti Eduard Taska traditsioonidest ja lõi uue ekspressiivse ja värvirikka nahakunstistiili. Seetõttu on iga tema selle perioodi töö omaette väärtus. Kõnealusele  näitusele on välja toodud Adamson-Ericu erkpunastes toonides köide 1938. aastal ilmunud raamatule ?Jaan Tõnisson töös ja võitluses? (f 619-s) ja valgest nahast auaadresskaas K. Pätsile 1939. aastast (f 1278, n 1, s 302).

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming