Uus meedia ja kunst

Marge Paas

Kultuur (kunst) ei esine ainult füüsilises, vaid ka virtuaalses ruumis. Traditsiooniline kunst on virtuaalsete esitlusvormide näol liikunud vaatajale lähemale, ent kunst eksisteerib ka iseseisva võrgunähtusena. Mitmekülgsete funktsioonidega Internet on loonud ka efektiivsemad ja atraktiivsemad eksponeerimisvõimalused. Uus meedia on mitmekülgse funktsionaalsuse tõttu kujunenud märkamatult elukeskkonna lahutamatuks osaks.

Termin „uus meedia” on tinglik: millal uus saab omaseks ning siis juba vanaks, on omaette arutlusteema. See on küll kindel, et uus meedia ei ole veel vanaks saanud. Kuid ka terminoloogiat tuleb vaadata ajalis-ruumilises kulgemises, seda eriti kultuuri sees.

Me ei saa enam kultuuridest kõnelda, kui jätame audiovisuaalse  ja interaktiivse meedia kõrvale. Isegi gümnaasiumi õppeprogrammides on ette nähtud Interneti kasutamine, mis osutab sellele, et meediakultuuril on ühiskonnas oma kindel koht (ja selle kaudu ka võim). Kirjandust ja kunsti võime vaadata küll eraldi, kuid uuest tehnoloogiast täiesti sõltumatult ei saa neid enam käsitleda. Kuid kahjuks puudub ikka veel ühine keel ehk dialoog, et saada aru, kuidas distsipliinid  võiksid üksteist täiendada. Veedame tunde võrgus, peamised käsklused on „log in” ja „log out”, kasutame pangakaarte ja elektroonilisi koode, mis salvestuvad arvutimällu, oleme suure süsteemi osa. Kogu meie tegevus on digitaliseeritud ning seetõttu ka jälgitav. Oleme allutatud masinate kontrollile. 

Tehnoloogilised protsessid mõjutavad nii kultuuritarbimist kui ka -kujunemist. Pole välistatud, et aastaks 2090 on praegune uus meedia  asendunud veelgi uuema ehk selle aja mõttes uue meediaga, kuigi seda vahest ei nimetatagi enam meediaks. Vaatleme kas või muusika arengut. Muusikateaduse üks poleemilisemaid küsimusi on elektrooniline muusika:  alati ei taheta seda nimetada muusikaks, kuna seda pole komponeerinud helilooja, vaid see on tehtud arvutitega. Samas loovad paljud meie kaasaegsed heliloojad oma teosed just elektroonika abil, kuid ei lükka täielikult kõrvale ka traditsioonilisi instrumente. Järelikult on probleem hoopis tõlgendamises: küsimuses, kas muusika keeleline tähendus muutub või mitte?

Praegune kunst ja eelkõige uus meedia on pannud vaataja uute valikute ette. Juba 1920. aastate algul hakati filmimontaaži juures kasutama uut narratiivset tehnoloogiat. See aga on mõjutanud  kogu visuaalset kultuuri. Meenutame Jean Cocteau’ filmi „Poeedi veri” (1930), kus poeet siseneb teise maailma läbi peegli. Selle akti visualiseerimiseks kasutati väikest basseini. Futurismi ja dada šokeerivast novaatorlusest oli 1960ndateks saanud kunstiajalugu, selle olid vahetanud välja uued kunstiliigid (ja uus kunsti loogika): performance, installatsioon, häppening. Viimaste levimisega visuaalse kultuuri maastikule hakati järjest rohkem rakendama tehnoloogiat. Populaarseks said mitmel ekraanil eksponeeritavad videomontaažid (Nam June Paik), küberneetiline tehnoloogia (Allen Kaprow) jne. 1960ndatel lisandus mitmeid uusi kunstnikke, kellele pakkusid huvi küberneetika, interaktiivsus ning videomängud. Jeffrey Shaw, kes 1960ndate lõpul esines performance’itega ja tegi katsetusi kinematograafias, kasutas 1980ndatel samu meetodeid küberruumi installatsioonides ja arvutigraafikas. Uued kunstinähtused tekitasid ka uue teooria, mida peamiselt on loonud just kunstnikud ise. Tuntud inglise kunstnik ja teoreetik Roy Ascott, esimesi arvutitehnoloogia katsetajaid kunstis üldse, avaldas 1960ndate keskel krestomaatilise kunstiteadusliku artikli „Biheivioristlik kunst ja küberneetiline visioon”. Selles ühendas ta inim(human)kompuutri ja küberneetika kunstiga, tuues küberkultuuri sisse ka keha mõiste. Ascott märkis, et telekommunikatsioon on loonud võimaluse kogu maailma haarava kultuuri tekkeks. 1980ndatel lisandus arvutikunst. 

Kindlasti pole kunsti nautimine uue meedia vahendusel see mis reaalsuses, kuid uue meedia kasutajale jääb alati võimalus informatsiooni põhjal ise külastada galeriisid ja muuseume. Kui aga vaatajal pole võimalik  seda teha, siis Internet kui globaalne võrk (inglise keeles levinud termin Global Net) on siiski reaalne asendusvõimalus.  Võrgukunstist kui iseseisvast kunstinähtusest sai laiem avalikkus teada 1995. aasta „Ars Electronica” festivalil. Võrgukunst omakorda on andnud kunsti digitaliseerimise võimaluse. Londoni rahvusgalerii juurde loodi 1991. aastal spetsiaalne allüksus Micro galerii, mis kujutab endast enam kui 2200 maali, 1000 illustratsiooni ning sadade animatsioonidega digitaliseeritud fondi. Lisaks andmebaasile võib nüüd rahvusgaleriid külastada võrgukeskkonnas virtuaalselt. Külastajad saavad tutvuda andmebaasiga galerii kõigil korrustel, kuhu on paigutatud spetsiaalsed arvutiekraanid (touchscreens).

Ka Eestis tegutsetakse selles suunas, et  muuseumide ja galeriide kogud oleksid võrgus kõigile kätte saadavad, nagu  seda on praegu Eesti kunstimuuseumi teosed. Ei saa väita, et Eestis  on meediakunst jäänud täiesti tagaplaanile. Tegelikult, kui lähemalt vaadata, siis on kasutatud enamiku nüüdiskunsti taieste puhul digitaalset tehnoloogiat. Kunstnikud on loonud heli- ja interaktiivseid installatsioone. Üks huvitavamaid viimase aja meediakunsti näiteid oli möödunud aasta lõpul Vaala galerii näitus „Läbipaistev põlvkond”. Olnud ise selle väljapaneku loomise juures, võin täie kindlusega väita, et kunsti kaudu (ja abil) on võimalik ühiskonda adekvaatselt analüüsida ning leida vastuseid isegi fenomenoloogilistele küsimustele. Kindlasti, nii nagu muutub aeg, nii muutub inimene ja koos temaga ka kultuur. Kultuurimälu seisukohalt on ülioluline, et meediakunst ei oleks ühepäevaliblikas, vaid et see säiliks ja et seda hinnataks võrdselt traditsioonilisemate kunstiliikidega. 

 

Alfredo Consalez Nunez. Simuleeritud kujutised virtuaalgaleriis. Vt  www.art.net.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming