Uut tüüpi konverents

Karin Laansoo, Maria Arusoo

Konverentsi kuraatorid Karin Laansoo ja Maria Arusoo, kellest üks elab New Yorgis ja teine Londonis, avavad konverentsi teema ja tööde valiku. Meilivestlust alustati pühapäeval, 24. jaanuaril ning see lõpetati esmaspäeval, 8. veebruaril.      18. ja 19. veebruaril peetakse Rüütelkonna  hoones Eesti Kunstiakadeemia juubelit tähistav konverents „Kunst, kujutis ja ekspluateerimine”. Keskendudes ekspluateerimisele kunstis, kunsti abil ja kunsti ümber, analüüsitakse võimusuhete poleemilist kuvandit tänapäeva maailmas. Traditsiooniliste ettekannete asemel on tegemist pooleldi filmifestivaliga, sest teema avatakse videote ning dokumentaal- ja mängufilmide vormis.

Karin Laansoo: Meil on üle poole aasta konverentsi  ettevalmistamist seljataga. Mõtlesin korraks tagasi vaadata ja arutada, kuidas selline teema ja osalejad valitud said. Kui ma eelmisel suvel korraldajatega liitusin, oli kaks dokfilmi juba programmi pandud: Renzo Martensi „Episode III ” („Episood III ”, 2008) ja Alina Rudnitskaja „Bitch Academy” („Mõrra-akadeemia”, 2008). Kuidas sa need leidsid?

Maria Arusoo: 2008. aasta kevadel mõlgutasin mõtteid ühe kuraatoriprojekti üle, mille  kontseptsioon oli sotsiaalne prostitutsioon ja ekspluateerimine, teatava tarbijaliku bitch attitude’i (mõrrahoiaku) kultus ja kõige konverteerimine tarbeväärtuseks. Tekkis huvi vene uuema põlvkonna dokumentalistide vastu ja nii jõudsin Alina Rudnitskajani. „Bitch Academy’t” nägin Londoni filmifestivalil. Umbes pool aastat hiljem sattusin Londonis galeriituuri tehes Wilkinsoni, kus näidati hollandi kunstniku Renzo Martensi „Episode III ”,  millest sain esiti šoki, kuna tavaliselt Londoni galeriides nii tugeva seisukohavõtuga töid ei näe. Kohtusin Martensiga Londonis ja hiljem Veneetsia biennaalil ning tema töötamismeetodite selgitus avas teost veelgi rohkem. Nii hakkasid tasapisi ideekillud koonduma ja ideaalne võimalus nende realiseerimiseks tekkis, kui hakati EKA juubelikonverentsi korraldama. Mul on väga hea meel, et sattusime koos töötama, sest on ülimalt huvitav näha, kuidas  teemat on edasi arendatud ja millised kunstnikud kokku toodud. Mis oli su esialgne reaktsioon, kui nägid teemapüstitust ja juba olemas töid? Millest sõltus su edasine kunstnike valik?

K. L.: Ekspluateerimise mõiste seostub valusate sotsiaalsete teemadega nagu inimkaubandus, lapstöölised, kaasaegne orjandus. Mingit osa neist puudutavad ka lõppvalikusse jäänud filmid. Katusteemat edasi arendades üritasin keskenduda  pisut vähem ebaõiglasele maailmale ja vaadata ekspluateerimise mõistet vahetusväärtuse kontekstis. Ükskõik, kas tegemist on psühholoogilise, majandusliku või sotsiaalse ekspluateerimisega, see on ebaõiglane, kui vahetatav ei ole võrdse väärtusega. Tegemist ei ole alati negatiivse või ühepoolselt kasuliku suhtega: ekspluateeritav võib olla igati nõus teda ärakasutava suhtega. Ja siin lähevad asjad huvitavaks. Üks esimesi töid, mis programmi  lisandus, oli briti kunstniku Phil Collinsi „The Return of the Real” („Tõelise tagasitulek”), mahukas projekt tõsielusarjades osalenutest. Sellega alustati 2006. aastal kunstniku Turneri preemia nominendiks määramise järel. Turneri näituse kulminatsiooniks oli Victoria Miro galeriis filmitud pressikonverents, kus said sõna kõik üheksa sarjades osalenut, kes jagasid pressiga oma negatiivseid kogemusi. Kunstniku motiivid pole aga nii altruistlikud, kui  alguses võib tunduda: „kannatanutele” hääletoru pakkumisega samaaegselt rakendab ta oma projekti filmimisel samu meetodeid, mida produtsendid kasutavad sarjades osalejate reaktsioonide provotseerimisel. Samasugune reaalsuse „tekitamine”, mida sarjades tehakse puhtalt meelelahutuse nimel, teenib Phil Collinsi huve, kuigi kaamerad on suunda muutnud. Film tõstatab terve rea representatsioonikeskseid probleeme nii televisiooni,  filmi kui kunsti kontekstis. Just selle töö põhjal hakkas mind huvitama ka kunstnikupoolne ekspluateerimine ning eetilised valikud, mis on seotud inimeste kaasamisega. Kui veel programmist näiteid tuua, siis Laurel Nakadate ja Jannicke Låker on jäädvustanud emotsionaalselt teravat materjali psühholoogiliselt keerulistes või ebaselgetes olukordades, kuid teinud seda väga erineva meetodiga. Mõlemad on saanud paraja doosi süüdistusi osalejate  ekspluateerimise kohta ning mõlemad rõhutavad, et osalemine on olnud vabatahtlik, mis ei tähenda, et poleks tekkinud ootamatuid eetilisi sõlmpuntraid.

M. A.: Konverentsil osalevate kunstnike enamik tegeleb ühel või teisel viisil piiride kompamise ja kunstniku vastutuse teemaga. Arvan, et on väga oluline olla teadlik kunsti ja kunstniku võimu piiridest: millisel hetkel ja kuidas tuleb sisse ekspluateerimise mõiste ja kas see  on alati ühepoolne? Kui kunstnik kaasab oma projekti inimesi, siis milline on tema vastutus? Nii Nakadate kui ka Martensi dokumentaalis kerkivad need dilemmad teravalt esile. Eriti Martensi töö puhul tuleb sisse topelt ebamugavustunne ja ka publikuga manipuleerimine, siit jõuame teatava representatsioonikriitilise lähenemiseni.

K. L.: Just. Ma tahtsin veel lisada, et kindlasti pole ka kunstnikupoolne ekspluateerimine  ainult ühepoolne. Nii näiteks laseb Laurel Nakadate tihti ennast ära kasutada, pakkudes tänavalt leitud üksikutele meestele ennast kui omamoodi „inimsavi”, et mehed saaksid fantaasia välja elada. Teadlik emotsionaalse ebamugavuse otsimine paneb kunstniku proovima vahendina ka iseennast – see on omamoodi eksperimentaalne inimkatsete labor. Kunstnikul on unikaalne positsioon vältida eetilisi piiranguid ning katsetada, mida kunst  võib ja ei või teha. Me küll ei näita seda videot, aga näiteks Artur Žmijevski „Kordus” (2005) põhineb kurikuulsal Stanfordi vanglaeksperimendil (1971), mida tavaolukorras ei oleks lubatud korrata. Küll aga on kordus võimalik kunstiprojekti kontekstis. Samas on nende katsete tulemuste kasutamine elus küsitav või problemaatiline. Kunstniku vastutuse küsimus on see, mis kindlasti seob kokku konverentsi alateemad ja tööd, sellest sai ka neljapäevase  konverentsipäeva diskussiooni lõputeema.

M. A.: Kogu kuus kuud kestnud protsess on väga huvitav olnud, päev-päevalt jõudsime aina loogilisemate lahendusteni. See programm moodustus kui kollaaž: esiti tundus mõni tükk justkui liiga eraldiseisev ja sobimatu, kuid siis, kui paar teist tükki asetati ümber, moodustus vastastikku toetav tervik. Nagu viimasel ajal paljusid asju (olgu siis H. U. Obristi intervjuu kui kunstivorm), võiks ka  seda konverentsi nimetada kunstivormiks. Me mõlema jaoks oli algusest peale selge, et me ei soovi näha tüüpilist rääkivate peade jada. Läbi käis ka mobiilse akadeemia formaat, kuid lõplik vorm sündis kontseptsiooni ümber koondunud teoste, videote ja filmide põhjal. Konverentsimõiste on kuidagi piirav, pigem on meie ürituse puhul tegemist intensiivse ühepäevase näitusega või siis teose endaga. Eesmärk oli ja on see kontseptsioon elama  panna, et tekiks mõttevahetus ja ka teatav transformatsioon, et kaotada ära ühepoolse suhestumisega formaat, kus publiku osaks on vaid informatsioon vastu võtta. Tahame tekitada diskussiooni ja ideaaljuhul eeldame, et osalejad mõtestavad enda jaoks mõned teemad ümber, hakkavad nägema ekspluateerimise ebakonventsionaalseid aspekte. Mis sa arvad, kuivõrd on võimalik konverentsil luua transformeerivat keskkonda? 

K. L.: Konverentsi formaadiga annab kindlasti mängida. Kui juba Obristist juttu tuli, siis üks minu lemmikprojekte on tema ebakonverents „Bridge the Gap” („Sild üle tühemiku”) Pariisi moodsa kunsti muuseumis. Sellel kunstnikke ja teadlasi kokku toonud üritusel olid kõik konverentsi tunnused: programm, rinnamärgid, särgid, kotid ning buss, mis korjas osalejad lennujaamast peale ja viis hotelli ning hommikul esinemispaika, kuid konverentsi ennast ei  toimunud. Selle asemel oli üks pikk kohvipaus, sest kõige huvitavamad asjad juhtuvad vaheajal. Tallinnas tahtsin eelkõige vältida ettevalmistatud ettekannete ettelugemist ja kuna olime mõned videod juba programmi pannud, siis tuligi idee leida inimesed, kes analüüsivad konkreetseid teoseid. Igale tööle õige analüüsija leidmine võttiski kõige kauem aega. Tulemust ei tea ette, seda näeb kohapeal. Mina ka ei tea, mida arvab välisministeeriumi  diplomaat Priit Turk Renzo Martensi dokist või kuidas tõsielusarjade produtsent Hille Hanso vaatab Phil Collinsi filmi. Eesmärk oli jagada vaatamiskogemust ning luua midagi elusat ja kohapeal. Kontseptsioon pakub ainult üldise raami.

M. A.: Me kumbki ei ela praegu Eestis ja seetõttu on iseäranis huvitav teha seda üritust Tallinnas. Kuidas sulle tundub, kuivõrd aktuaalne see teema praegu on? 

K. L.: Teema aktuaalsus pole üldiselt mulle kunsti kontekstis kunagi eriti imponeerinud. Olen kursis sellega, mis toimub, ja mõtlen ise edasi, kuid lasen end vähe mõjutada kõigest „hooajalisest”. Kunsti abil ekspluateerimise üle arutamine osutus väga huvitavaks. Algselt ehk pisut rusuvana tundunud teemapüstitusest, millele ka mitu kunstnikku oma tööde puhul kirglikult vastu sõdis, sai lõpuks toimiv mõttekark. Teema ei ole minu jaoks veel  ammendunud, jätkan performance’ite seeria kureerimisega Berliinis kohe pärast Tallinna konverentsi. Tahan vabatahtlike abiga teostada linnaruumis väikseid „ekspluateerivaid sekkumisi”. Mis puutub eemalt korraldamisse, siis selle peale olen palju mõelnud. Ilmselgete logistiliste „peavalude” kõrval sunnib see ka valikut selgemalt läbi mõtlema. Kahepaiksus on paratamatu, kuid see tuleb ainult kasuks. Ja nii ei lähe liiga mugavaks. 

M. A.: Kahepaiksus annab vajaliku distantsi ja loob pideva ümbermõtestamise situatsiooni, mille puhul ei teki võimalust stagneeruda.

K. L.: Mulle tuli meelde, et tegelikult ei ole me kunagi kohtunud.

M. A.: Skype’i vestlused tekitasid tunde, nagu näeksime iga nädal. See n-ö konverents ei too kokku kunstnikke Norrast, Venemaalt, Ameerika Ühendriikidest, Inglismaalt ja Belgiast, vaid ka eestlasi, oma maa inimesi. Paistab, et  kohtume ajalehe veerul enne kui tegelikult.

18. II :
Kl 10.15 Phil Collinsi video „The Return of the Real” („Tõelise tagasitulek”, 2006). analüüsib Hille Hanso.
Kl 11.30 Alina Rudnitskaja video „Bitch Academy” („Mõrra-akadeemia”, 2008), analüüsib Helsingi kunsti- ja disaini ülikooli professor Teemu Mäki.
Kl 12.15 Renzo Martensi video „Episode III ” („Episood”, 2008), analüüsib Priit Turk.
KL 15.30 Jannicke Låkeri videod „Sketch for a Rape Scene” („Vägistamisstseeni sketš”, 2003), „Running Woman with Lore” („Jooksev naine, pärimusega”), „Calvies” (2006), analüüsib Laurel Nakadate.
Kl 16 Laurel Nakadate videod „Good Morning Sunshine” („Tere hommikust, päikesepaiste”, 2009), „Beg for Your Life” („Anu oma elu pärast”, 2006), analüüsib Karin Laansoo.
Kl 16.45 Alex Rivera video „Sleepdealer” („Unevahendaja”, 2008), analüüsib Airi Triisberg.
Kl 18. 30 ümarlaud, juhib Airi Triisberg, osalevad Laurel Nakadate, Jannicke Låker, Renzo Martens ja Teemu Mäki.
19. II :
Kl 11–12.30 Teemu Mäki töötuba.
Kl 12.30–14 Jannicke Låkeri töötuba.
Kl 15.30–17 Laurel Nakadate vestlus.
Kl 17–18.30 Renzo Martensi vestlus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming