Vägi valla vasakvägivalla vastu?

Peeter Helme

Näitus pakub nõukogude ajast tuttavat agitstiili segamini moodsa reklaami nõudega alati ja kõiki šokeerida. Goethe instituudi plakatinäitus “Vägi valla paremvägivalla vastu” rahvusraamatukogu VI korruse galeriis kuni 29. X.

Plakatikunst kui oluline poliitiline ja uudismeedium on tänaseks oma keskse koha minetanud. Eestis võib küll käia äge vaidlus erakondade valimisplakatite üle, kuid pahatihti on plakat siiski ainult suurema kampaania tugi. Plakatid peavad rääkima võrdlemisi lihtsat keelt, ent püüdma samal ajal võimalikult laia hulga tähelepanu. Keeruline ülesanne, mis lahendataksegi enamasti ootamatute graafiliste lahendite ja mõtteseoste pakkumisega. Selliseid plakatid on praegu väljas Goethe instituudi korraldatud plakatinäitusel “Vägi valla paremvägivalla vastu” rahvusraamatukogus.

Intrigeeriva pealkirja all demonstreeritakse viitekümmet plakatit, mis on valminud Alliance Graphique Internationali saksa liikmete poolt sügissemestril 2000-2001 korraldatud kõrgkoolidevahelise võistluse raames. Iseenesest on mõte põnev, näha, kuidas tehakse sotsiaalreklaami väljaspool Eestit, riikides, kus peaks olema kõrgelt arenenud kodanikukultuur ja pikk demokraatiakogemus. Paraku tekitab näitus vaatajas pettumust või siis äraspidist jällenägemisrõõmu – olenevalt sellest, kas näituse külastaja on üles kasvanud enne või pärast 1991. aastat.

Sest paraku koosneb näitus peamiselt võrdlemisi klišeelikest üleskutsetest, mis mõjuvad kaasaegses Eestis, kus ei esine Saksamaal tuttavaid probleeme sõjakate vasak- (kelle kohta näitus ega seda saatvad tekstid paraku ei maini) ega paremradikaalidega.

Kuidas suhtuda Eesti kontekstis näitusele kommentaari kirjutanud poliitikateadlase Claus Leggewie avaldusse, et näitusel välja pandud kuulutuste sõnum on suunatud “parempoolsuse vastu”? Oleks huvitav kuulda Eesti parempoolsete poliitikute arvamust selle kohta… Aga hea küll, teine maa, teised kombed.

Seda enam tekitabki üllatust sinisilmsus või jultumus importida Eestisse sakslaste poliitilise kultuuri arusaama näitusena, millega püütakse küll avada Saksa ühiskonna haavu, tehakse seda aga paraku vaid meetoditega, mida ei saa kirjeldada teisiti kui kummalise seguna meile nõukogude ajast tuttavast agit-stiilist ja moodsa reklaami igavatele kaanonitele vastavast nõudest alati ja kõiki šokeerida. Vähemalt Eestist nähtuna on selline arusaam poliitikast kui avaliku vaidluse kohast ühele poole ohtlikult kaldu: näituse töödest, mis Leggewie sõnutsi on väidetavalt sündinud “raevust, häbist ja meeleheitest”, kõmiseb paraku vaid õõnsalt vastu üha uusi mõõtmeid võttev PC-kultus ja endeemiline hirm kõige ees, mida võiks käsitleda kui tsentrist paremale jäävat.

Jah, välismaalasteviha on põhjendamatu, kindlasti taunimisväärne. Ent kas saksa vorstikeste söömine teeb inimesest kohemaid haakristlase? Täpselt sellist sõnumit kannab üks näitusel välja pandud plakat, millel kujutatud kõigile tuntud saksa vorstikesi, neist üks kandmas punast NSDAPkäesidet.

Ning kas tõepoolest tuleb igavesti elada üleskutse järgi: “Zum Thema Rechtsradikalismus ist bereits alles gesagt… Sag’s nochmal!” (“Paremäärmusluse teema kohta on juba kõik öeldud… Ütle veel üks kord!”). Kui sellega tahetakse meid hoiatada juutide ja mustlaste vastu suunatud massimõrva kordumise eest, siis on tegu tõepoolest brisantse olukorraga, sest kui inimene ei saa aru ühest korrast ütlemisest, et tapmine on vale, siis ei aita ka ükskõik milline valgustustegevus… Õnneks suudab tänapäeva Saksamaa jätta endast ka igasuguste plakatiteta teistsuguse pildi: ei tapeta seal kedagi ei rahvuse, usutunnistuse ega – seni veel mitte – poliitiliste tõekspidamiste pärast. Plakatinäitus “Vägi valla paremvägivalla vastu” näib paraku küll just viimasele üles kutsuvat…

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming