Vägivald

Andra Teede,Andres L?

Marko Mäetamm. See. 2005/2006. Õli, lõuend. Indrek Grigor

Elin Kardi, Marco Laimre, Marko Mäetamme ja Andres Tali näitus “Vägivald ja propaganda” Tallinna Kunstihoones kuni 28. V.

 

Meelevaldselt Ugandast, Zimbabwest ja doktor Mugabe prillidest

Väljend “dr. Mugabe prillid” pärineb paari aasta taguselt “Ööülikooli” salvestuselt Lõuna-Eestis, kus roheline võitleja Marek Strandberg kirjeldas ravimit mõttepeetuse vastu ehk vahendit, mille abil rumalad inimesed end targemana saaksid tunda. Tuleb vaid soetada dr Mugabe prillid kraadiga 0. Prillid teevad ju targemaks: asjaolu, millest entusiastlik Pol Poth palju ei pidanud. Mugabedeks kutsutakse Ankole kuningriigi kuningaid Ugandas. Samuti on praeguse Zimbabwe presidendi ja kuninga, natsionalisti ja diktaatori, Michigani ülikooli auprofessori ning TE Robert G nimi Mugabe. Ja prille kannab ta ka. Vägivallast ja propagandast teab Mugabe mõistagi nii mõndagi. Samuti nagu igasugused Karlid, Stalinid ja Leninid, perekond Põõsas, Miloševićid ja kes-teab-veel-kes.

Propagandast ja vägivallast on meie sootsiumis ehk niisama palju räägitud kui seksist. On sellised üsna leierdatud teemad.

Küllap on “Vägivalla ja propaganda” eesmärk vastupropaganda, mille tarvis Tallinna Kunstihoonel omast käest võtta meediakanalid ja kunstisaalid.  Antipropagandistideks on Elin Kard, Marco Laimre, Marko Mäetamm ja Andres Tali ehk parasjagu isenäoliste seltskond. Elin Kardi “midagi on viltu taanimaal” ja “olive greeni”, Laimre poliitkrüptilise megainstallatsiooni ning Andres Tali sotspropsete lõuendite kõrval astub Mäetamm selgelt sisepagulase rada. Pean silmas kunstniku näitusest näitusesse püsivat ning endassepööratud monoloogi. Oleneb muidugi, kuidas elule vaadata – seda, mis nukraks teeb, Marko Mäetamme töödes jätkub. Samas on Mäetamme iseenda vastu sihitud vimm alati koomiline ja musta huumori maiguline. Mind ajab küll naerma, Markost endast rääkimata…

 

Tee, mis propagandat teed, multiplatvormilises ja paljuarvamuslikus ühiskonnas nagu meil Euroopas ja mujalgi, annab vägivallale (mille tööriistaks propaganda on) ikka läbi huumori vaadata. Kuigi propvalla tont on suur ja kole ja teeb paha mitmel pool, silma peal tuleb kurivaimul hoida. Siiski, päris põnnama lüüa ka ei maksa, muidu ise samasuguseks moondume.

Kui “Vägivalla ja propaganda” eesmärk on vastupropaganda, on see siiski vaid propaganda. Nagu healoomuline propaganda või nii. Elada temaga ju annab.

 

Kord Ugandisse saabus propaganda

löödi riste, kasteti vette

keegi ei teadnud, et kunagi ta

tahab ka Ugandas möllata.

 

… ja mitte ainult!

 

ka muude mandrite mannerguisse

kurinahk

üha vägisi tahab pissida!

 

Tallinnas 9. V 2006

Andres Lõo

 

 

Külmemat maailma, kibedamat surma!

Igaüks teab, et meie planeet on kohutavalt kole koht. Vägivalda, millest kunsti teha, ei pea tikutulega otsima. Ehk ongi praegu probleem selles, et kurjust on liigagi palju, liiga laiali hajutatud. Raske on valida, kas olla vihane holokausti, individuaalsete kuritegude, terrorismi, naftasõdade või millegi muu pärast. Kõik on kohutavad asjad, mille vastu peab häält tõstma, aga pea võimatu on neist korraga kõikehõlmavat mõtet vormistada.

Näitusel “Vägivald ja propaganda” on palju häid ja valusaid töid. On ideid, mis võiksid hinge tükkideks rebida, ja teostusi, mis need tükid põrandale puruks tallaksid. Aga millegipärast nad seda ei tee.

Vaatamata hunnikule kurjusele, teadvustad endale, et oled ikkagi keset kevadist linna ega suuda tunda häbi, et oled inimene. Ja kuna see oli siiski ilmselgelt näituse mõte, siis hakkad paratamatult küsima: miks droog ei mõju?

Neljast kunstnikust on vähemalt tööde arvu poolest eelisseisus Marko Mäetamm: ta jätab oma vägivaldse energiaga teistele (kes samas ei ole nõrgemal tasemel) üpris vähe ruumi. Kuigi ka Mäetamm ise vajab rohkem ruumi, näiteks installatsioon “Liivakast” peaks seisma üksinda hiigelsuurel väljakul. Loodan, et ruum aitaks, sest isegi kui veri oleks reaalsem, tunduksid koleda rappimisfilmi “Purtsatus” oiged ikkagi poolnaeruväärsete-poolerootilistena – see ju ometi ütleb, et midagi on väga valesti.

“Ehk on viga tehtud tööde eksponeerimisel?” on esimene mõte. Teine mõte ei erine eriti esimesest: “Logisemine tuleneb vägivallarohkusest”. On Elin Kardi vihje usukonfliktidele, on Hitler, on poomist, propagandast mõjutatud tahtmatuid mõrvu, on Andres Tali lõputu klohmimisega “The Movie”. Hunnik liigset kirevust, mis üksteisest lahutatult märgatavalt kõrgemat hinnet vääriks. Praegu on kõike seda liiga palju ja siiski ka liiga vähe: mõtted ei haaku omavahel ja igaühte pole võimalik ka eraldi süüvida.  “Vägivald ja propaganda” niisuguses formaadis ei mõju!

Et saavutada soovitud tulemus, tuleb Kunstihoonest lahkudes suur osa tööst ise ära teha, oma peas nähtu mõjuvaks, valusaks, painavaks vormida, sest muidu jääb šokk saamata. Aga šokki me ju sellisest kunstist otsime?

Andra Teede

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming