Väärtused kunstis ja kunsti väärtus

Kunstil on läänemaises kultuuriruumis olnud alati tähenduslik funktsioon, mida on püütud tekstidega kinnistada ja vahendada.

KRISTA KODRES

Miks on kunst väärtuslik? Mis annab põhjust seda positiivselt hinnata?

XX sajandi suurimaks lääne kunstiteadlaseks peetud Erwin Panofsky on käsitlenud kunstiteost jäljena, tähistusena (record), mis koondab teose loomise ajale ja kohale olulised väärtused ja hoiakud.1 Seetõttu oligi ta vastu arusaamale, nagu oleksid kunst, aga ka ajalugu (jt humanitaarteadused) kasutud: me oleme neist huvitatud, sest oleme huvitatud reaalsusest; väärtuslikud on need sellepärast, et ütlevad meile midagi meie enda kohta. Panofsky hindas kunstis selle semiootilist, tähenduslikku potentsiaali. Ta oli veendunud, et kunstides kehastub ajastu vaimsus, pidades selle all silmas ajastu kultuurilist või ideelist üldkarakterit. Ühtlasi rõhutas ta humanitaari rolli ja vastutust kunstiteose taasloomise, s.t tõlgendamise protsessis, mis loob omakorda reaalsust: „Filosoofilised ja ajaloodoktriinid ja psühholoogiateooriad ning igasugused spekulatsioonid ja avastused on muutnud ja jäävad muutma miljonite inimeste elu.“2

Universaalsete väärtuste kandja. Lubatagu siinkohal teha ekskurss kaugemasse minevikku. Erwin Panofsky tekstist aimub tema ideede päritolu: need kajastavad mõtteviisi, mis leidis selgema sõnastuse valgustusajal. Saksa õpetlane Johann Joachim Winckelmann kirjutas siis Vana-Kreeka kunstist kui oma ühiskonna õilsate demokraatlike väärtuste kandjast.3 Kunst oli Winckelmanni tõlgenduses seega oluline, sest kandis teatud üldisi, universaalseid sotsiaalseid väärtusi, mis olid orgaanilises sümbioosis teose vormiga. Kultuuri ja vaimulaadi seostav kunstiajaloo konstruktsioon inspireeris omakorda Johann Gottlob Herderit, kes tuli välja mõttega, et kogu ajalugu kannavad rahvused ning selle ajaloo sisuks ongi kultuur, sealjuures mõistagi ka kunst.4

Winckelmanni käsitlusest tuletati suunised kunstiloomingu jaoks. Üsna ruttu sai sotsiaal-eetiliste väärtuste (ideede) edastamisest kunstide oluline kohustus ja mõõdupuu. Kuivõrd valgustajad tegelesid oma aja ühiskonna ja inimese parendamisega, pidid seda tegema ka kunstid. Neist sai uute kodanikuväärtuste edastamise vahend, kontseptsioon, mis leidis ehk kõige selgema väljenduse XIX sajandi alguse urbanismi- ja arhitektuuriutoopiates. Klassikaline näide samast ajast on muidugi ka Jacques-Louis Davidi maal „Horatiuste vanne“ (1784), mille sõnum on vapruse, vendluse ja patriotismi ülistamine.

XIX sajandi alguse urbanismi- ja arhitektuuriutoopiate klassikaline näide on Jacques-Louis Davidi maal „Horatiuste vanne“ (1784), mille sõnum on vaprus, vendlus ja patriotism.

Winckelmanni ja paljude teiste valgustusaja literaatide kunstile omistatud eetiline toime oli inspireeritud aruteludest seoses pseudo-Longinuse teosega „Ülevast (Subliimsest)“ (I saj eKr). Just need XVIII sajandi arutelud alles sõnastatava uue teaduse, esteetika üle teadvustasid, et kunst mõjutab meie tundeid ning on võimeline looma teatud meeleseisundeid, millest omakorda sünnib tegu. Ja kuigi näiteks Immanuel Kant defineeris kunsti olemusena „omakasupüüdmatu naudingu“ esilekutsumise, jäi peale eelkirjeldatud arusaam. Kunsti teovõime, selle agentsuse teadvustamine suunas omakorda otsima sisu väljendamiseks võimalikult efekt(iiv)set vormi. Vahemärkusena olgu mainitud, et nii saigi teoks ilu ja kunsti nii-öelda lahutamine: sealtpeale võis esteetiline (kunstiväärtuslik) olla ka teos, kus on esitletud väliselt koledat või õudset, sest just sellega põhjustatud visuaalne šokk raputab meeli kõige sügavamalt.

Tellijale positiivse kuvandi loomine. See kõik oli ilmalik, kodanlik samm edasi kunagi keskaegses teoloogias valitsenud arusaamast, mis määras pildid ja kujud üksnes illustreerima ja meelde jätma pühakirja, s.o täitma biblia pauperum’i ehk vaestepiibli rolli. Ühtlasi edastati kirikutesse tellitud pildilugudega muidugi ka arusaama kristlikus maailmas kehtivatest väärtustest. Piiblisündmusi ja pühakute elu kajastavate moraliseerivate lugude kõrval oli keskajal populaarne Aurelius Prudentiuse V sajandist pärit poeem „Psycomachia“, kus on kirjeldatud elu seitsme vooruse ja seitsme pahe võitlusena. Voorused tähistavad seal selliseid inimlikke väärtusi nagu õiglus, kindlameelsus, tarkus ja mõõdukus (sõnastatud juba antiigis, nn kardinaalvoorused) ning usku, lootust ning armastust (nn kristlikud voorused, mis tulenevad Pauluse kirjast korintlastele: 1 Kr 13: 13). Inimlikud voorused ja pahed on ka Dante „Põrgu“ kesksed teemad ning renessansiajal pandi kirja teoseid ka vürstlikest voorustest (nt suuremeelsus) ja tõsteti (linna)valitseja voorustena mõned eraldi esile.

XV sajandi keskel sõnastas Leon Battista Alberti5 uusajal esimesena (laenates omakorda antiigi retoorikaõpetusest) retoorilisuse kui kunstide üldomaduse. Varauusajal peetigi kunsti poeesiaga samaväärseks6 ning kogu Euroopa eliit asus piltide ja kujude omandamiseks raha kulutama. Kunsti peamine ülesanne oligi representeerida tellijale olulisi sotsiaalseid, kristlikke ja humanistlikke väärtusi ning kujutada teda ühtlasi nende eest seisjana. Ikonograafiliselt keeruliste historia’te7 konstrueerimiseks palkasid õukonnad spetsiaalsed kontseptsiooni-„teadlased“, kes mõtlesid välja valitseja isiku keskseid suurejoonelisi kompositsioone. Versaille’i ja Rooma Vatikani losside piltjutustuste teostamisel toetusid meistrid ikonograafilisele traditsioonile, kus teatud ideedele, näiteks ka eespool mainitud voorustele (neil teatavasti füüsiline vorm puudub), vastasid konkreetsed kujundlikud vasted, pildilised sümbolid ja allegooriad. Varauusajal, trükikunsti ajastul, koondati allegooriad ja sümbolid pildileksikonidesse, mis pidid aitama teoste tähendust ühtemoodi mõista. On selge, et kunstid toimisid toona (võimu)eliidile oluliste sotsiaalsete väärtuste representeerija ning reprodutseerijana. Literaadid kirjeldasidki pilte oma traktaatides just selles vaimus.

Kunstniku prestiiž ja kunsti hind. Eelöeldust saab loodetavasti selgeks, et kunstil on läänemaises kultuuriruumis alati olnud tähenduslik funktsioon – sealjuures sotsiaalse peegli roll –, mida on ka püütud tekstide kaudu kinnistada ja vahendada. On loomulik, et kunsti kui olulise representatsioonivahendi kuvandiga käsikäes tõusis ühiskonnas ka selle kui nähtuse väärtus. See omakorda tõstis peale kunstniku prestiiži ka kunstiteoste hinda, s.t rahalist väärtust. Mida aeg edasi, seda enam määras teose hinna asjatundjate konstrueeritud parim/õige kunstikaanon ja selle alusel kujunenud n-ö suurte kunstnike hierarhia.

Kunsti ja kunstnike järjestamisele aitasid XIX sajandist alates kaasa professionaalsed, nüüd juba ülikooli erialaharidusega kunstiajaloolased. Nende akadeemiline ja kunstikriitiline tegevus mõjutas nii ajaloolise kui ka kaasaegse kunsti turgu. Ja kuigi kapitalismiajastul laskus Merkuuri vari8 kunstide üle üha ulatuslikumalt, ei kustutanud see valdkonna varasemalt kogunenud sümboolset pagasit, veendumust, et kunst on väärtuslik. Selle traditsiooni toel on ka XX ja XXI sajandi avangardistid suutnud oma sotsiaalkriitilise sõnumi teha ühiskonnas kuuldavaks.

Missuguseid väärtusi konkreetsemalt kunstide kaudu edastatakse, on mõistagi ka tänapäeval sõltuvuses teose loomise reaalsusest, kui korrata Panofsky väljendust. Ainult et ainsuses pole sellest reaalsusest enam kohane rääkida. See toob meid lõpuks tagasi kunsti ja selle tõlgendajate kooseksistentsi probleemi juurde. Nagu olen püüdnud teemat arvestades õige punktiirselt näidata, on kunsti tõlgendajad läbi aegade olnud kunsti tähenduste ning kunsti ühiskondliku, s.o sotsiaalse, kultuurilise ja esteetilise väärtuse kaasloojad. Need väärtused on kujunenud aja jooksul ning lääne kultuuriruumis saab selles osas täheldada järjepidevust.

Tõlgendajate võim ja vastutus. Muidugi on tõlgendajad ka ise ajaloolised inimesed, omas ajas ja kohas toimivad ja mõtlevad sotsiaalsed ja distsiplinaarsed subjektid. See tähendab, et kui kunstiajaloolane kirjutab möödaniku teostest, siis imbuvad tema tõlgendusse ka tema kaasaja aktuaalsed probleemid ja väärtushinnangud. Need võivad suunata uurimisobjekti või -teema valikut ja tõlgenduslikke hoiakuid. Diktatuuride puhul on tõlgenduse suunitlus ette antud: pruugib vaid mõelda sellele, kuidas nõukogude kunstiteadlased pidid uurimustes kirjeldama kollektivistlikke ja kommunistlikke väärtusi, ükskõik mis ajastu kunsti parajasti ei vaadeldud.

Lääne demokraatlikes riikides on elu ja kunstiajalookirjutus põimunud pigem orgaaniliselt. Näiteks on ilmne, et kunstiajaloo uurimises suure pöörde kaasa toonud kriitilise ehk uue kunstiajaloo diskursuse, nagu ka feministliku diskursuse esiletõus oli seotud lääne ühiskonda 1960. aastatel haaranud demokraatia kriisiga: tegelikkus (sj ka avangardkunsti aktiivne praktika) suunas uurijate pilgu vormiküsimustega tegelnud stiiliajaloolt kunsti sotsiaalsetele ja ideoloogilistele funktsioonidele. Sellest ideepesast kasvas 1990. aastatel lõpuks välja visuaalkultuuri diskursus, mis demokratiseeris kunstiajaloo seni esteetilise kaanoniga määratletud välja. Globaliseerumine tõukas uurima ja ka väärtustama seni perifeersena tõlgendatud kunstimaailmu.

Ajastusõltuvuse tüüpnäide on pärast müüri langemist kirjutatud Ida-Euroopa maade, kaasa arvatud Eesti9 uued rahvuslikud kunstiajalood. Nende puhul on näha, kuidas 1990. aastatel tõepoolest ülimalt aktuaalne vajadus (taas) üles ehitada oma rahvusriik sisenes kunstipärandi tõlgendamisse. Kõikehaarav ülev rahvustunne võis viia kirjutajaid märkamatult ajaloolise konteksti eiramise ning vildakate tõlgendusteni. Sellise lähenemise karide äratundmine (näiteks, et ajaloo rahvuslik diskursus on nüansseerituma ja tõepärasema sotsiaalse või kultuuriajaloolise diskursuse ees privilegeeritud seisus) võttis aega nii mujal kui ka Eestis.10 Ma pole kindel, et see aeg päriselt veel möödas ongi. Kahtlemata peegeldab rahvusliku diskursuse kriitika ka ise muutusi Ida-Euroopa (humanitaarintellektuaalide) sotsiaalsetes ja kultuurilistes väärtushinnangutes.

Eelöelduga ei taha ma siiski väita, nagu oleks Zeitgeist, ühiskonnas valitsev aja vaim, tõlgenduse absoluutne määraja või selle tabamine tõlgenduse ainus eesmärk. Pealegi pole reaalsust teatavasti võimalik suruda ühe nimetaja alla. See oli ja on mitmekesine ja selles põimuvad sotsiaalsele aspektile lisaks ka kunsti-, kunstiteaduse, teiste humanitaarteaduste ja paljude teiste reaalsused/diskursused, koos nendega kaasnevate raamide, probleemide ja väärtushinnangutega. Seetõttu on kunsti(ajaloo) tõlgendaja elu küllaltki keeruline, täis sundi teha valik, sellega seotud kimbatusi ning – meenutagem veel kord Panofskyt – kirjutamisega seonduvat võimu ja vastutust.

1 Erwin Panofsky, The History of Art as a Humanistic Discipline. Rmt: Meaning in the Visual Arts. New York 1955, lk 14.

2 Op. cit., lk 23.

3 Winckelmanni „Gedanken über die Nachahmung der griechischen Werke in der Malerei und Bildhauerkunst“ ilmus 1755. ja „Geschichte der Kunst des Altertums“ 1764. aastal.

4 Johann Gottlob Herder, Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit. Zweiter Teil. 1785. http://www.zeno.org/Literatur/M/Herder,+Johann+Gottfried/Theoretische+Schriften/Ideen+zur+Philosophie+der+Geschichte+der+Menschheit/Zweiter+Teil

5 Alberti kirjutas traktaadi kõigist kunstidest: „Della pittura“ (1435), „De re edificatoria“ (1452), „De statua“ (1464).

6 Tegu on diskursusega, mis lähtub Horatiuse tõdemusest „ut pictura poesis“ ehk „nii nagu pilt nii ka poeesia“ (I saj eKr).

7 Historia’ks nimetab Alberti paljufiguurilist kompositsiooni, mis edastab mingi loo.

8 Merkuur on Antiik-Rooma kaubandus- ja turujumal. Vt Boris Berštein, Merkuuri vari: turusuhete sissetungist kunstiellu. – Kunst 1992, nr 2, lk 16–21.

9 Vt Jaak Kangilaski, Sirje Helme, Lühike Eesti kunsti ajalugu. Tallinn 1999; Juhan Maiste, Eesti kunsti lugu. Tallinn 2007. Rahvusliku sentimendi varju võib kohati näha ka 2005. aastast ilmunud „Eesti kunsti ajaloo“ köidete kunstitõlgendustes.

10 Esimene suurem debatt nende probleemide üle toimus Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastakonverentsil 2007. aastal. Vt Kunstiteaduslike Uurimuste erinumber „Kuhu lähed, eesti kunstiteadus?“ (2008 nr 3).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming