Vaata, kuhu kurat sa astud!*

Sandrine Schaefer

Eesti performance’i-kunsti rühmitust Non Grata nägin esmakordselt 2005. aastal Saksamaal Münsteris. Tegu oli vaatemänguga, mis balansseeris organiseeritud kaose, loova impulsi ja kunstimaailma kriitika vahel. Järgmisel aastal nägin Non Grata USA etendusi. Mind jahmatas, kui hästi sobis nende töö minu oma maa kapitalistlikku labürinti. Non Grata performance’id on anonüümsed, seda juba rohkem kui kaksteist aastat: kunstnikud vahetavad rolle, kustutades isikulist identiteeti grupi enese sees. Selline anonüümsuse strateegiline kasutamine on aidanud Non Gratal kultiveerida oma esitusviisi ja maine: kõikjal, kus nad esinevad, ühineb nendega üha uusi inimesi. Nad on andunud kõige absurdsemate, tihtipeale ohtlike tegevuste esitamisele. Suurejooneliste aktsioonide juures on peaaegu võimatu kogeda Non Grata etteastumisi teatava mürgituse või joovastuse seisundisse langemata. Non Grata imbub totaalselt kõikjale, kus (ja mille kallal) nad parajasti tegutsevad.

Igal sammul peab nende performance’ite tunnistaja olema valmis põrkuma kehadega peadpööritavates aktsioonides. Vaataja tähelepanu võib olla kinnistunud ruumi ühes nurgas seisvale kahele skulpturaalselt liikumatule alasti kehale, keda just aerosoolidega pritsitakse, kui samaaegselt aktiviseerib tema selja taga maskeeritud kuju heli, mis tuleneb ketaslõikuri kohtumisest gaasiballoonidest torniga. Silmanurgast võib näha, kuidas teises nurgas kargab hularõngast keerutades välja põleva küünlaga tipnevas pealuumaskis naine. Kogemuse kõikehaarav loomus ning šokeerivad aktsioonid vallandavad vaatajas empaatilise reaktsiooni, mis loovad kunstniku ja publiku sideme. Hiljem on vaataja sunnitud tunnistama n-ö mäluauke, kui üritab taastada sündmuse üksikasju. Unustamise toime on esitusse teadlikult sisestatud ja seetõttu saavad osalejad – nii kunstnikud kui ka vaatajad – vabaneda oma reservatsioonidest. Non Grata kogemus olla eikeegi, on andnud neile võimaluse kehastuda ümber ükskõik kelleks või milleks.

Kunstiinstitutsioonides on viidud läbi uuringuid, kui palju aega kulutab keskmine külastaja ekspositsiooni vaatamiseks. See on umbes viis kuni seitseteist sekundit. Tegevuskunsti vastuvõtmine nõuab aega. 2012. aasta oktoobris tuli Non Grata Bostonisse, et juhatada workshop’i kunstimuuseumi koolis, see lõppes tegevuskunsti aktsiooniga Anthony Greany galeriis. Publik sattus juba sisenemisel ukseavas vastamisi 0,72 ruutmeetrise plaguga, kuhu oli spreiga lastud „Watch your Fucking Step!” ehk („Vaata ette, kuhu kurat sa astud!”). Igaüks, kes soovis performance’it näha, pidi esmalt sellest takistusest üle astuma. Selline kunstiline võte hoiatas publikut, et ruumi sisenemise korral nõutakse neilt kaasamõtlemist, et tegu ei ole kunsti vaatamise tavalise kogemusega. Siin ei kehti viis kuni seitseteist sekundit.

Kummalise sarnasuse tõttu Non Grata ühe liikme Anonymous Bohiga, anti 2005. aastal mu kauaaegsele kolleegile ühes nende Montreali performance’is Pisimina (Mini Me) roll. Performance’i käigus pidi ta käima Anonymous Bohi kannul, olema tema lühem ja naeratav vari. Navigeerides Anthony Greany suitsu täis ruumis, valges kuubis, ei suutnud ma valida tähelepanu objekti. Boh alustas loenguga, mida täiendas visualiseeringuga grafoprojektori toel. Megafoni vahendatud häälega seletas ta: „Teie peate looma selle performance’i energia!” („You have to make the energy of the performance!”). Ta joonistas energeetilise tsükli skeemi, kuidas performance’it tuleb aduda kogu oma kehaga: orgaaniline tsükkel suust tagumikuni, silmast ajju ja et lõpuks tunnetatakse seda ka oma urruauguga. Samal ajal vingerdasid galerii teises otsas seinale naelutatud androgüünsed ja eksperimentaalsed dräägid. Üks pikas mustas rüüs naine kõndis mööda ruumi, puudutades pepsilt igaüht, kellest möödus. Keegi pahupidi pööratud halloween’i-maskis tüüp tekitas lennukimootori müra, mis summutas Anonymous Bohi haukuvalt ette kantud manifesti. Ümbritsetuna nii paljudest mõjufaktoritest nii väikeses ruumis, leidsin lohutust Pisimina järjepidevast kordamisest. Ta oli Anonymous Bohi peegel, mis ühtlasi tegi viimase veidigi inimlikuks. Tema hääl liikus helimaastikul sisse-välja, läbi häälevõimendite oli raske täielikult mõista, mida Anonymous Boh räägib. Ma naersin, kui aimasin teda lausuvat: „Kus on teie energia, sitapead?!” („Where’s your energy, Assholes?!”). Selline on Bostoni tegevuskunsti väli, mida tunnen ja armastan: nii läbi imbunud teooriast ja kannatlikkuse tavast, publiku vastureaktsioon on nii aeglane, et olukorda on kerge vääriti mõista ja tundub, nagu püüaksid suhelda surnud kaladega.

Kui Non Grata toob kokku nii suure hulga rahvast, lõhub ta traditsioonilise tegevuskunsti ruumi. Ohtlike materjalide tõttu on publik sunnitud pidevalt oma isiklikku mugavustsooni taasavastama ja valvama. Non Grata performance’ist saadud kogemus teeb osaliseks, tunnistajaks. Nagu Anonymous Boh oli ette näinud, nii loome meie –, vaataja ja kunstnikud, koos selle performance’i energia.

Toimides alaliselt muutuva kollektiivina, pettes publikut osalema, küsitledes, mida tähendab olla hõivatud ning teha kunsti, on Non Grata loonud uue, omaenda kultuuri. Võttes ära nime, identiteedi, näo, pakuvad nad vabaduse, mis toob esile ühise kogemuse, mis on sügavalt juurdunud inimlik iha aina uut avastada. Non Grata performance’i tunnistajaks olles või ise esinedes saate olla jünger, jumalanna, jänku, Paul McCartney ammu kadunud onupoeg, sportlane, õpetlane, seksisümbol, üheaegselt igaüks ja eikeegi.

Tõlkinud Aulis Leif Erikson

* Lühendatud variant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming