Vaataja rambivalguses

Hanno Soans

Gabrānsi varjatud sõnum: maailma keskpunkt asub vaataja peas, mitte kunstniku südames.

Gints Gabrāns. Starix. 2003.

Gints Gabrānsi näitus ?Nähtav/nähtamatu. Tajumise saar? kuni 3. IV.

Mida siis kirjutada Gints Gabrānsi, 34aastase läti kunstniku kohta, kel on rahvusvahelist haaret ja põhitöö teatrikunstnikuna nagu Ene-Liis Semperil? Et tal on parasjagu näitus Rotermanni soolalaos? Tõsi ta on. Aga kas tuleks kirjutada ka sellest, et siinsamas on ta paar korda varemgi esinenud, teinud läti kunsti tutvustaval ?Grammatikal? koos Monika Pormalega ?Riia kohtinguagentuuri? ja eksponeerinud ?Kohanemisel? värvipurkide õhkimisel sündinud abstraktseid maale, pangakunsti paroodiaid? Kuid pangakunst on Eestis viimase viie aasta jooksul konventsionaalsest esinduslikkusest valgusaasta võrra kaugenenud ega erine sugugi biennaalikunstist ? ei produktsioonikulude ega ambitsioonikuse poolest. Kas siis kirjutada, et ka Gabrāns on viimase viie aasta jooksul enamasti töötanud konkreetsete inimestega, nagu ka viimati Hansapanga preemia võitnud leedulane Artūras Raila? See omakorda tõstatab küsimuse, miks on tänapäeva kunstis nii oluline töö ?teenindussektoris?. Kuid kõik see tundub näituse taustal ülearune. Seosed kunstniku varasemate töödega on ilmselt nähtamatut laadi ? nendega tuleks ettevaatlik olla. Saatetekstis mainib kriitik Māra Traumane, et kunstnik olla talle andnud lugeda Castaneda ?Teekonda Ixtlani?. Sealt meenuvad Don Juani sõnad, kuis nõiduse õpilasel tuleks öelda lahti oma mälestustest, oma eilsest päevast. Ja seda on Gabrāns tõepoolest praeguse näitusega ka teinud, ilmselgelt tüdinuna valmis mõeldud vormelitest, mittemidagiütlevast mulinast, millesse kriitika sotsiaalset kunsti varmas on mässima. Lobiseva kunstikriitikaga pole siin midagi peale hakata. Näitus ise, vähemalt oma parimas osas, milleks on kileseintega eraldatud pentagonaalne ruum lae alla viiva trepi ning harjumuspärast kunstisaalikogemust nihestava valgus- ja suitsuvaibaga, on kõike muud kui lobe.

?Ülespoole viib meid alumiiniumist taevatrepp, tuttav motiiv Gabrānsi varasemast kunstist,? kirjutab Johannes Saar Eesti Päevalehes. Saar viitab kunstniku kunagisele tööle, escherlikus stiilis joonistusega flaierile, millel kujuteldav külastaja saab näitusesaali trepil oma pead uudishimulikult lakke tehtud auku pistes kelleltki kolaka ja seisab seejärel löögist uimasena teisele korrusele tuterdades omakorda valiku ees, kas vastata samasuguse matsuva jalahoobiga järgmisele näitusekülastajale, kes pea tema ees põrandal august välja pistab. Vaatamata sellele, et Gabrāns on seekord otsustanud vältida talle nii omaseid groteskeid lahendusi, julgen pakkuda, et ta valiks ikkagi külastaja, kes on valmis tundmatus kohas vette hüppama. Võib-olla kehastubki idealism, mida nii Māra Traumane kui Johannes Saar Gabrānsi puhul mainivad, kunstniku kõrgendatud ootustes vaataja suhtes. Gabrānsi praegused tööd e pole idealistlikud, vaid kehalised, täpsemalt taju-fenomenoloogilised. Paralleel ?Taevatrepiga? toimib vaid kujundi tasandil. Ruumiliste operatsioonidega katsub kunstnik meid juhtida kujundiloogikast kaugemale, sinna, kus kaotame oma silmanägemise ja kompimismeelega usaldusliku suhte, adudes hetkeks oma tajude orkestreeritud illusoorsust, nende sõltuvust harjumuspärastest kogemus- ja kirjeldusraamidest. Seistes soolalao laerestide all trepil, jalad kadumas allpool laiuvasse heledasse suitsupilve, võite rahulikult Gabrānsi silmist lasta. Vähemalt korraks mõtlete oma tavatule asukohale selles kummalises ruumis, mingil kõrgel poodiumil ? ja mõistate, et teid on talutatud otse lavale. Vaataja on siin rambivalguses ka teiste, võib-olla vähem kaalukate tööde puhul ? põrandale tekitatud valgusringis, milles teie vari jaguneb kolmeks värviliseks tegelaseks, politseifilmidest tuntud, vaid ühes suunas läbi paistvate klaasidega vastandamiskambrites, kus teie vastas istuvate tegelaste kujud järk-järgult teie peegelpildiga asenduvad ning väikestes camera obscura?na töötavais aukudes galerii kinnikaetud akendel, kust tahtmise korral võib leida ruumis punkti, kuhu koondub välismaailma pea peale pööratud peegelpilt. Gabrāns kõnetab meid valgusmängude ja illusionismi kaudu: tema varasema loomingu viited sotsiaalsete konventsioonide illusoorsusele on asendunud tõdemusega meie tajude ja meie mina illusoorsusest.

Vaatamata sellele, et mul pole põhjust kahtlustada Gabrānsit intellektualismis, viib ta meid otsejoones ühe XX sajandi teise poole kunsti otsustavama teoreetilise vaidluse lätteile. Toona Michael Friedile, kes modernistlikult kunstiliikide puhtuse positsioonilt süüdistas minimaliste teatraalsuses, oponeerinud Rosalind Krauss osutas, et isikupärasest käekirjast võõrutatud tähendusetuid objekte luues andsid minimalistlikud kunstnikud teatepulga üle vaatajale, kelle liikumisest galeriiruumis ja enesele esitatud küsimustest sai uues kunstis tähenduste põhiline generaator. Kunstniku distantseeritum, neutraalsem suhe ainesega ja konteksti primaarsus said installatsioonikunsti põhiprintsiibiks. Gabrāns, kellele galeriist on saanud eksperimentaalne pimekamber paralleelsete reaalsuste elustamiseks dialoogis vaatajaga, hoidub instinktiivselt oma mina ületähtsustamisest, hüpertrofeerunud ego suurtest ?estidest. Omamütoloogiaisse klammerduvaile eesti kunstnikele saadab Gabrāns varjatud sõnumi: maailma keskpunkt asub vaataja peas, mitte kunstniku südames.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming