Vaataja valgustamine

Rühmituse Laik olemus peitub kaasosa rajamises ja laiendamises.

KATARIINA MÕÕR

Kunstirühmitus Laik näitus „Valgustung“ Haapsalu Linnagaleriis kuni 1. III. Rühmitusse kuuluvad Anu Vask, Gerhard Lock, Jekaterina Kultajeva, Kaspar Aus, Kristino Rav ja Juhan Vihterpal.

Harjumuspärane Haapsalu Linnagalerii oli läind, mis läind, ruum oli tundmatuseni teistsugune. Olen seal varem käinud kümmekond korda, aga valge risttahuka oli Laiki punt seekord ära lahendanud. Nad ise nimetasid seda labürindiks, aga labürint see ei olnud, koridor ka mitte. Sisenedes ei osanud ette aimata, kuhu välja jõuab. Selline seiklemine on üsna tavaline trikk, kui laes ei oleks mattklaasist aknaruute – Laik oli need kujundanud käikudele rütmi andvateks valguskaevudeks. See oli omaette (p)ala, pani peatuma ja end helendavas laigus tunnetama.

Käik päädis pöördega, mis kandis kulgeja pimedasse ruumi. Tagaseinal video: sammuvad laigid veavad mööda rabametsa ebamääraseid, kobakaid keraamilisi vorme, katmata ihu nende all lookas. Kunst on kuradi raske kanda! Ent ei, siin ei ole rüütatud sõnumit – sõnumi võisin soovi korral oma rõõmuks välja lugeda, kui muudmoodi kuidagi ei osanud Laiki tegevusele paremini pihta saada. Laik on hetkes olija, kes mitte ei pillu märke kirjaoskajatele, vaid jagab oma koostegutsemise kogemust.

Hämarasse ruumi olid ehitatud sügavad sopid, mis olid kui vuajeristidele loodud pesad: sinna pimedusse oli mugav peituda. Piilusingi seinale kuvatud Laiki porgandeid. Piiluda oli mõnus: vaat siis, Katja on paljalt hoopis teistsugune, kui ette võinuks kujutada, aga … ahvatlev! Ma töötan temaga koos, kuid õpetajana on ta alati siivsalt musta riietunud. Aga juba ongi meelitlev ihu seinalt kadunud ja teised asemele tulnud. Kihk tunda värinat, mis erutava kuju ilmumisel kehast läbi käib, ei kao. Oodates ta seinale naasmist, tegin tiiru ruumi teise otsa: seal hulpis Laik – ikka paljalt – merevees ja kaameraga vete all. Milline lõbu on neil suvesoojas supelda, kui õues tuleb lörtsi!

Haapsalu Linnagalerii ei olnud Laikile uus paik, nad visklesid seal juba keraamikute näituse avamisel hiiglaslikus zorb-pallis: alasti kehad põrkumas ja liibumas vastu üksteist ja palli higist-hingeaurust niisket kummi. Olen isegi korra sellises keras tiirelnud, tean, kui kiiresti kattub kõik märja pärlendusega ja õhk saab otsa. Kui veel mitmekesi niimoodi tasakaalu otsides libiseda … juba sellele mõeldes haarab mind pööritus.

Seekord oli kogu galerii jagatud rangelt kaheks: valguse ja pimeduse alaks. Kuigi selgelt struktureeritud käik, mis juhtis dionüüsoslike videoteni, võis paista konstrueeritud vastandusena Laiki looduses hullamistele, ei tasu näitusel ruumi mõtestusega liigselt pead murda. Pigem lasta end kanda keskkonnal, mille nad olid tulijale loonud. Unustada näituselt objektide otsimine ja lubada endale kunstisubjektiks olemist. Muidugi saab Laiki valgetele seinapindadele projitseeritud kehasid nautida kui representatsioone – üsna samamoodi kui Bouguereau’ nõtkeid lõuendile sirutatud nümfe või Weizenbergi kumendava marmorihuga „Hämarikku“. Laiki metsas kulgevaid ja vees õõtsuvaid kehasid võib vaadata ka tegevuskunstnike instrumentidena. Ent Laiki näitusejuhend kõlas mulle hoopis nii: kalluta oma tunnetuskese Laikilt endasse ja koge! Kogu riistaga ja kohe.

Labürindis, mis oli kui näituse võti või kood, olid loodud kõik tingimused, et käivitada täistuuril vaataja teadlik keha. Richard Shusterman on nimetanud seesugust somaesteetika tuumaks olevat keha soma’ks: elavaks, tundvaks, dünaamiliseks, tajuvaks, tahtlikuks kehaks*, mis John Dewey jälgedes ei tunnista objekti ja subjekti vastandust, vaid vastasmõju. Laik keskenduski enda ja keskkonna võnkeid kogevale kehale: nii külastaja kehale galeriisse ehitatud ruumis kui ka Laiki kehale looduses jäädvustatud videotes. Laiki mitmekülg­­ne keha sünnib enamasti – kuigi mitte alati – looduses ja see on teadlik valik. Ja põhjuseks ei ole kultuuri-natuuri vastandus, vaid lihtsalt täielikuks kohal­olekuks sobivaim keskkond.

Mina kohtusin Laikiga poolteist aastat tagasi Okasroosikese lossis ühel nende esimestest avalikest ilmumistest, sügisõhtusel publikut kaasaval seansil. William Gordon Lawrence’i social dreaming, mida Laiki puhul sobib tõlkida ulmagrupikaks, on Laiki üks töömeetoditest. Ulmagrupikas aitab vabade assotsiatsioonide kaudu õngitseda iga osaleja aja jooksul kogunenud unenägudepagasist grupi moodustamiseks ühisosa. Kuna rühmituse liikmed ei tegutse üksnes eri valdkondades – tantsu-, heli- ja visuaalkunstis –, vaid on ka isiksuslikult erinevad, siis on ühise platvormi leidmine neile nii eesmärk iseeneses kui ka kooshoidev tegur. Rühmituse olemus ongi kaasosa rajamise ja laiendamise protsess, mis jätkub Laiki igal kokkusaamisel: kohalolu ja läbirääkimised on teoste tekkimise tingimus.

Mõttevahetuse tähtsust sain minagi tunda, kui avamisürituse vestluses kasutatud sõnapaar „juhuslik ja kontrollimatu“ viis Gerhard Lockimmingusse ja vallandas elava diskussiooni autori ja publiku positsioonide määratlemiseks: millises ulatuses on näituse keskkond kavatsuslik, täpselt planeeritud ja kas teosesse sattumisel on kogemuslik ala ka juba paika pandud?

* Richard Shusterman, Thinking through the body. Cambridge University Press, New York 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming