Vaatamisharjutused

Näitus, mis muudab taas küsitavaks TÜ maaliosakonna sulgemise.

BRITA KARIN ARNOVER

Elo-Mai Mikelsaare ja Maarja Nõmmiku näitus „Elu per se“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 5. III.

Maarja Nõmmiku tööd on jäänud endiselt realistlikuks, üllatab aga väike formaat. Varasemast tuttav silmamotiiv kuulub seeriasse „Juhtumisi“ (2016–2017).

Indrek Grigor

Tartu ülikooli maaliosakonna pulss lööb nõrgalt, sest osakonna sulgemine on otsustatud ja olukorraga on näiliselt lepitud (vastuväiteid on küll olnud loomeinimestelt, kuid introvertsed maalitudengid ise ei ole kõige kirglikumad protestijad), kõrvalt vaadatakse aga ikka huviga, millega maaliosakonnas lõpusirgel tegeletakse: kes veel lõpetavad, missuguse käekirja ja perspektiiviga.

Maalihariduse piirajad peaksid arvestama, et maalikunsti kasuks otsustamine on raske ja kaalutletud valik, mitte lihtsama vastupanu tee ühiskonnas, kus võhikutele luuakse aina lühemaid IT-kursusi, et nad kiiresti perspektiivikale programmeerimistööle upitada. Miks aga vaid rahalistel kaalutlustel survestada professionaalset loomingut, eriti kui maalikunsti puhul erinevalt paljudest pehmetest teooria­ainetest pole vaja dubleerimist karta? Tundub, et ülikoolis kardetakse juba ette lõpetajate tuleviku pärast.

Aga, võta näpust, TÜ maaliosakonna lõpetajad saavad hakkama! Eelkõige just sellepärast, et alma mater’is on õnnestunud saada korralik haridus. Tartu maaliosakonna tugevus on tehnilistele oskustele rõhumine ja teoreetiline baas. EKAga võrreldes on seal vähem näitlemist, unikaalse eneseväljenduse otsimist, aga rohkem akadeemilist süvenemist, mõõdukat vaoshoitust, laiapõhjalist lähenemist ja tehnilist küpsust. Selliselt saavutatud ekspressiivne usutavus, kus ei püüta teemavalikuga tingimata intrigeerida, peegeldub näiteks tapvalt igava motiivistikuga, kuid ometi nii paeluvas Tanel Tolstingu (lõpetanud 2013) või liikumist meisterlikult maalile püüdva Siiri Jürise (lõpetab sel kevadel) loomingus. Seega ei saa väita, et maaliosakonna tase oleks viimasel ajal kuidagi alla käinud. Seda tõestab ka äsja Tartu Kunstimajas avatud „Elu per se“.

Näitus „Elu per se“ on Maarja Nõmmiku ja Elo-Mai Mikelsaare, kahe 2016. aasta kevadel maaliosakonna magistrantuuri lõpetanu esimene päris-kunstielu-kogemus ja tõestus, et püütakse kaugeneda end defineerivast taustast, olla ise ja päriselt, kuigi hoitakse veel kokku, et ikka julgem oleks. Näitus peegeldab tugevat tehnilist pinnast, millele annab särtsu hoogne pintslilöök ja mahe värvigamma. Ei ole üleliia ponnistatud, tööd ei ole ka liiga viimistletud. Mikelsaare teostes kumab tema semiootikataust (millises ülikoolis avaneks veel võimalus ühendada maaliõpingud märgiteadusega). Indrek Grigor leiaks seal ilmselt üles viited skisofreenilisele maalilaadile.

Tartu Kunstimaja monumentaal­galerii on töid tuubil täis ja seetõttu mõjub ruum väiksemalt kui varem. Nõmmiku robustsem, ekspressiivsem laad on lähenenud Mikelsaare maalilisemale käekirjale ja fotolikule kaadrile. Võimalik muidugi, et see tuleneb ateljee jagamisest ja pidevast koos töötamisest (kõik näitusel esitatud tööd kannavad daatumit 2016 ja/või 2017 ja on valminud just selleks väljapanekuks). Tundub, et sarnasust pole peljatud, aga vaataja võib see ikka parajalt segadusse ajada küll. Kuigi tegemist on uue algusega, ei ole loobutud varem kasutatud motiividest: korduvad (rohelised) silmad ja maskid, anatoomiline uurimuslikkus. Püüdes ületada maalikunstniku-mugavust, on liigutud nüüdisaegsuse suunas: sisse on toodud ka veidi vähem harjumuspäraseid meediume nagu skulptuur, videoinstallatsioon („(i)se“ ja „Momendismomentmomendis“) või familiaarsed siia-sinna peidetud heliturtsatused – tuleb vaid kuulatada. Suurimaks üllatajaks – ilmselt ka kunstnikele endile – on maalide väike formaat, mis mõjub piiravalt, kui arvestada, et väikesele lõuendile pole maalitud samavõrra vähendatud mõõtskaalal. Harjumuspärasest mugavusest soovitatakse välja tulla ka näitust tutvustavas tekstis ja on igati loomulik, et kunstnikud ise otsa lahti teevad.

Näitusega manifesteeritakse empii­rilist argisuse poeesiat, kutsutakse üles „vaatamisharjutustele“. Inimkesksete detailide väga-väga lähedalt jälgimise abil saab kogeda uusi tundmusi, mis muidu kogemata jääksid. Elo-Mai Mikelsaar suhtub eluproosasse romantiseerivalt, Nõmmiku tööd jäävad rea­listlikuks, tekitavad isegi õõva (kangesti tahaks teha nalja, et Nõmmik kasutab väljapaneku pealkirjas sidekriipsu). Suurem süvenemine eeldab vaatajalt avatud meelt ja aega.

Omamoodi värskendav on seegi, et kaks noort naist on läinud mööda naiseteemast. Ühte ruumi mahuvad maaliline hommikuse ärkamise seeria „Vaikust ei ole“, ebamugavust tekitavad installatsioonid ja ka nahka imi­teerivad kokku õmmeldud jupid (Nõmmiku „Kogum“). Tööd astuvad küll ühte sammu, seda oleks võinud ka vähem olla, kuigi kihilise terviku meisterdamine annab kinnitust kunstnike tõsidusest. Näitus on saanud täpselt nii kõhe või helge, nagu vaataja seda näeb. Väljapanekuga peaks selge olema, kes maaliosakonna sulgemisel kaotajana finišeerib.

Brita Karin Arnover on Tartu ülikooli kunstiajaloo magistrant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming