Vaatamisharjutused

Alice Kase näitusel panevad avatud, hääbuvad, fragmentaarsed pildid sada korda nähtud EKKMi ruumi uuesti kõnelema, teevad selle nähtavaks.

ANU ALLAS

Alice Kase näitus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis kuni 24. VII. Kujundaja Tõnis Saadoja ja graafiline kujundaja Mikk Heinsoo.

Mul – nagu ka paarikümnel teisel inimesel – paluti hiljuti kirjutada väike subjektiivne arvamusavaldus raamatusse, mis kaasneb Alice Kase näitusega EKKMis. Olin hiljuti käinud teatris NO99 vaatamas Ene-Liis Semperi lavastust „El Dorado. Klounide hävitusretk“. Eneselegi ootamatult tundus mulle, et neil kahel üksteisest näiliselt valgusaastate kaugusel nähtusel – Alice Kase maalidel ja joonistustel ning „El Doradol“ – on midagi ühist, niisiis alustasin oma kirjatööd nende põgusa võrdlusega. Võimalik, et vaatasin mõnda aega kõike läbi „El Dorado“ prisma, võib-olla oli selles mõttelises seoses ka midagi enamat. Kui aga kavatsesin selle paralleeli juurde siinses artiklis tagasi tulla, lõi mu mõttekonstruktsioon väliste sündmuste ajel mõnevõrra kõikuma ja nõudis ülevaatamist.

Nii „El Dorado“ kui ka Alice Kase pildid olid mu viinud tundeni, et mõningad kohmakad ja anakronistlikud kunstivormid nagu teater või maalimine ja joonistamine ei sure tõenäoliselt kunagi päriselt välja (ehkki seda väljasuremist on oodatud ja ennustatud), sest mõlemad meediumid kannavad ühtlasi teatavat sisu, mis ei lase ennast tõlkida, moderniseerida, ümber öelda. „El Dorado“ puhul on tarvis, et ühed paneksid selga tobedad kostüümid, läheksid lavale ja ajaksid seal oma imelikke asju ning teised istuksid pimedas saalis ja vaataksid seda kõike mitu tundi pealt. Alice Kase maalid ja joonistused omakorda teevad nähtavaks selle paratamatuse, mis viib lõputute ja lohutute katseteni jäädvustada liikuv ja kolmemõõtmeline maailm paberitükil või lõuendil, ehkki iga katse näitab, et see ei mahu sinna, ta on seal kinni ja kitsikuses. Vaevalt tuleb nende meediumide, s.o teatri või piltide tõlkimatu sisu mingist kõrgemast või sügavamast antusest, pigem ikka sellest, mis on selle meediumi kaudu läbi aegade kajastunud – kujutamistahe, etendamise tung, pealtvaatamise kihk – või mis on tema toel sündinud ja juhtunud. Ehkki pildi- ja spektaaklikultuur on ammu ületanud oma esialgsed vormid, käib minevik kummitades ringi ega lase end unustada.

Teatri ja piltide anakronistlikkus ja kohmakus pole siiski päris ühesugused ning teatril on märgatavalt rohkem võimu, võimalust, potentsiaali selles maailmas kaasa rääkida. Mitte ainuüksi võimu selles mõttes, et teatril on ehk vitaalsemad vahendid teatavate teemade torkimiseks ja sellega silmapaistmiseks, vaid võimu selle kaudu, et teater leiab ikka ja jälle ühiskonnas resonantsi, haarab massid kaasa ja kütab üles viisil, mida liikumatute piltide kultuur ei suuda. Või kui suudab, siis ehk teatud spetsiifiliste pildivormide abil, nagu näiteks karikatuurid, aga isegi karikatuuri vastu protesteerimiseks ei tee keegi uut pilti, vaid reageerib pigem mingil muul moel. Kui spektaakel häirib, saab selle üle mängida, vastata veel võimsama, veel dramaatilisema spektaakliga, mis võib omakorda teatrit uutele tegudele inspireerida jne. Kui pilt häirib, kaetakse see kinni või tehakse maha, pildi vastas on tegu või sõna, mitte uus pilt. Või kui ka pilt meeldib ja köidab, siis suheldakse sellega ikkagi pigem sõna, tõlgendusaparaadi kaudu, et aru saada, mida on pildil öelda. Nii on pilt alati veidi üksildane ja valesti mõistetud, mida teater ei ole peaaegu kunagi.

Pildi ja ruumi piir

Sel taustal on Alice Kase töödest nii tulenevalt meediumist kui ka sisust (ja nende kahe kokkukuulumisest) üsna keeruline kirjutada. Esiteks on tegemist ainult piltidega, teiseks on neil piltidel vähe sellist, mis laseks end siduda praeguse maailma, konkreetse aja või kohaga, midagi, millest kinni hoida (kõige selgem side konkreetse aja ja kohaga on ehk ühe maali meesfiguuri tänapäevased dressid, ülejäänud tegelased kalduvad olema ajatutes ülikondades või alasti). Need pildid ei loo ega paku aga ka mingit teistsugust tegelikkust, fantaasiamaailma, mida saaks meile tuntuga võrrelda ja teha sellest oma järeldused. Muidugi saab kujundeid ja kompositsioone tõlgendada, otsida nende taga tähendusi ja mõtet, aga vahel tundub, et kõik need tõlgendused kipuvad piltidest veidi mööda minema.

EKKMis on väljas Alice Kase maalid ja joonistused 1990. aastate lõpust viimase ajani. Tööd on organiseeritud kronoloogiliselt: allkorrusel vanemad, üleval uuemad. Neis võib märgata ajaga toimunud muutusi, aga huvitavam on siiski see, mis pole muutunud. Enamik pilte on fragmentaarsed, kujundid on katkestatud või läbi lõigatud; maalidel ja joonistustel on enamasti figuurid või kehaosad (pead, käed, jalad, silmad, kõrvad, suud jm), mõnikord ka mõni objekt; figuurid on peaaegu alati mehed, riides või alasti, kas igapäevastes või kummastavates või oma igapäevasuses kummastavates poosides (nad seisavad, istuvad, lamavad, väänavad või pööravad ennast); kehaosad on n-ö sürrealistlikes kombinatsioonides, omanikust eraldatud ja elavad iseseisvat elu.

Seda laadi kunst, mis koosneb üldistatud, oma keskkonnast välja puhastatud, tihendatud kujunditest, ärgitab kõnelema poeetilisusest, kujundipoeesiast jms, eriti kui tegemist on naiskunstnikuga, kelle looming justkui ei lase end päriselt siduda praeguse maailmaga. Kindlasti on Alice Kase maalid ja joonistused (eriti varasemad) omal moel poeetilised. EKKMi rohmakas ja industriaalne keskkond tundub aga olevat neile piltidele palju kohasem kui valged ja puhtad ruumid ning see koht paneb ka pilte teise pilguga vaatama: need on väga konkreetsed füüsilised objektid, mis ei loo mingit omailma ega akent teistsugusesse tegelikkusse; nende kohati karmid, kohati naljakad, mõnikord eksinud ja pidetud kujundid kuuluvad kokku siinse maailmaga. Need ei ole pildid, mis seisvad tervikliku, petliku ja suveräänsena oma eluruumi vastas või sees, piir piltide ja ruumi vahel on siin väga habras ja libisev. Eelkõige varasemate, põlenud vineeri peale tehtud maalide puhul on tunne, et pilt laguneb kohe koost, mõningate hilisemate tööde puhul on jälle osa pildi pinnast justkui looriga kaetud (nagu üleminekutsoonina ruumi ja pildi vahel) ning välja on maalitud vaid üks osa tervikust, kellegi käed, suu vm.

EKKMi ruum on muidugi alati kõnekas, aga selle näituse puhul – võib-olla ka tulenevalt materjali eripärast – on sellest eriti keeruline mööda saada. Kui tuttav see ruum ka poleks, tekitab see näitus ometi teatava tajusegaduse ja küsimuse, mis oli enne ja mis tuli pärast, mis on selles ruumis alati olnud ja mis on näituse jaoks tehtud. Siinkohal ei saa mööda paralleelist juunis Hobusepea ja Draakoni galeriis vaadata olnud Anu Vahtra näitusega „Fakt ruumis. Näituste järel“, mis seisnes selles, et esimene galeriiruum oli tühjaks tehtud, paljastatud, allkorrusele viiv trepikäik kinni kaetud ning trepikäsipuu teisaldatud teise galeriisse. Vaevalt on keegi varem tähele pannud, kui palju on täiesti tühjas galeriiruumis igasugu asju (radiaatoreid, pistikupesi, torusid, nuppe jm), mida märkab alles siis, kui kõik muu on ära viidud. Alice Kase näitusel panevad tema avatud, hääbuvad, fragmentaarsed pildid selle sada korda nähtud ruumi uuesti kõnelema, teevad selle nähtavaks.

Kinnijooksmised ja lahtiminekud

Siiski: miks on neist piltidest keeruline kirjutada? Kunst kipub nõudma selgitusi ja ehkki Alice Kase pilte saab selgitada mitmeti, ei ole päris kindel, kas see selgitamine neile head teeb. Teiselt poolt – ja see on olulisemgi – teeb neile piltidele veel vähem head nende romantiseerimine ja sõnastamatu valda tõukamine, mis sageli tähendab ja õigustab neist möödavaatamist. Üks võimalus on öelda, et need maalid ja joonistused edastavad nn üldinimlikku või ajatut, annavad avarama perspektiivi elule ja maailmale vaatamiseks. Kõigis neis poosides, väänetes, momentvõtetes ja fragmentides võib näha ka midagi iseloomulikku inimese enesetunnetusele ja kokkupuudetele oma elukeskkonnaga. Saab osutada asjaolule, et tegemist on peaaegu eranditult meesfiguuridega, mis pööravad ümber kaua aega kunstiajalugu vorminud meeskunstniku ja naismodelli suhte. Võib kõnelda sürrealismi traditsiooni edasikestmisest ja uutest eneseleidmistest. Võib imetleda kunstniku tehnilist võimekust, fantaasiat jm. Kõik see pole vale ja kindlasti on Alice Kase loomingul lisaks muule Eesti kunstimaailmas ka teatav lepitav funktsioon: seda on valmis aktsepteerima väga erinevatel positsioonidel ja arusaamadega seltskonnad.

Ometi sunnib miski edasi küsima, milleks on neid pilte ikkagi tarvis – väljaspool kunstitegemise turvalist raamistikku, väljaspool asjaolu, et maalitud ja joonistatud on juba väga ammusest ajast ja seda tehakse tõenäoliselt ka edaspidi? Milleks peaks neid pilte vaatama, uskudes, et nende järgi on vajadus, et neil on konkreetne, praktiline, tegelik funktsioon, et nende väärtus on midagi rohkemat kui fakt, et nad on olemas asjana iseeneses, n-ö kunstina kunsti pärast? Tuleb öelda, et ennekõike toimivad need pildid vaatamisharjutustena: need pakuvad visuaalseid paradokse, näitavad kujundite lahtiminekuid ja kinnijooksmisi, mitmekordistatud, katki läinud, ümber pööratud kujundeid, näitavad seda, mida ei saa öelda, ilma pretensioonita esitada seda ütlematajätmist millegi õilsama, targema või sügavamana kui ütlemine – need on lihtsalt teistsugused.

Pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna, ta ei ütle üldse midagi, ta ei tahagi midagi öelda. Kunstnik ei mõtle kujundites, see ei ole mõtlemine, mis pildi kaudu avaneb. Alice Kase maale ja joonistusi vaadates on selge, et need kujundid ei ole välja mõeldud, need on ammu olemas ja elavad oma sündmusterohket elu; need ei ole uued ja huvitavad kujundid või kujuteldavad maailmad, vaid kõige tavalisemad ja igapäevasemad. Võib-olla on see mingi alatine luhtumine, mis sunnib maalimise ja joonistamise – või teatri või mõne muu kunstiliigi – juurde tagasi pöörduma, mingi algne ebaõnnestumise trauma maailma kokkuvõtmise ja läbinägemise katsetes, mis paneb ikka ja jälle pilte tegema või lavale minema, ikka uuesti proovima ning selle proovimise käigus oma luhtumisest kõnelema või seda näitama. Neist kujunditest ei saa lahti ja neid ei saa maha jätta, samamoodi nagu ei saa astuda väljapoole sõnu, mis nõuavad, et neid kasutataks, või nagu ei saa jätta tegemata – kui tulla tagasi „El Dorado“ juurde – kõiki neid žeste, pöördeid, hüppeid ja reveransse, mida siis teised jällegi pealt vaatavad.