Vaatenurk hobuse ja piibuga

Eugen Kask on isenäolisemaid ja stiiliajatumaid, vaba käe ja sügava pilguga meister.

ENN LILLEMETS

Eugen Kase maalid ja joonistused aastaist 1945–1984 Tartu linnamuuseumis kuni 22. X.

Eugen Kask. Autoportree piibuga. 1984, pastell, akvarell. Erakogu.

Eugen Kask. Autoportree piibuga. 1984, pastell, akvarell. Erakogu.

Malev Toom

Juhtusin hiljaaegu rahvusringhäälingust kuulama uue sarja „Tõlkes leitud” esimest annet. Lootustandvalt hariv saade, mida suunas Peeter Helme ning kus soome kirjandusest ja selle vahendamisest kõneles Piret Saluri, targalt ja tundlikult. Mika Waltarist Joel Haahtelani. Tuli jutuks, et Eestis ei ole ühtegi võrreldavat kirjanikku, kes nii vabalt ja julgelt maailma ajaloos ringi liiguks nagu Waltari. Kerge võpatus käis läbi. Liiga iseenesestmõistetavalt jäi Karl Ristikivi mainimata. Seletamatu sein, mis kerkib ikka veel kuskilt, eneselegi aru andmata, eraldades meid siin ja neid sääl. Veel tükk maad on minna kõrvutusliku ja sujuva tervikvaatluse ja mõtestuseni, et on üks eesti kirjandus ja üks eesti kunst, paguluses ja Eestis.

Kujutava kunsti vaatevinklist teeb Jaak Kangilaski „Eesti kunsti ajaloo” läinud aastal ilmunud VI köites ettevaatlikke katseid luua siinse ja säälse sidusus. Tal on seejuures olulist abi suurest pagulaskunsti ülevaatenäitusest, mis sai teoks Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja kunstiühingu Pallas ühise tööna 2010. aastal Tallinnas ja 2011. aastal Tartus. Ometigi tasub endale aru anda, et näitus ja kopsakas kataloog polnud mitte teema lõpetus, vaid värava tublisti hilinenud avamine, esimene vahekokkuvõte. Ikka väga palju on nägemata ja tundma õppimata. Liiati, kui kunstnikud ise pole olnud mingid reklaamigurud ega enesepaljastajad, vaid anded jumala armust.

Eugen Kask, kelle 25 teost näeme praegu Tartu linnamuuseumis, oli tagasihoidlik mees, kelle elust pole palju teada. Kunstnikuna on ta isenäolisemaid ja stiiliajatumaid meie pagulaskunstnike seas, vaba käe ja sügava pilguga meister nii joonistuses kui maalis. Ta on tarvitanud õli, akrüüli, temperat, akvarelli, pastelli, sütt ja tušši, aga teinud ka linoollõiget ning skulptuuri ja hõbesepist. Suurema tähelepanu keskmesse tõusis ta looming 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses, eriti 1980. aasta ESTO päevade näitusil Stockholmis. Pagulaskriitik Eevi End on tema loomuse teraselt kokku võtnud: „Eugen Kask on ülekaalukalt figuurimaalija, olgu kujutusobjektiks inimene või loom. Tal on psühholoogilist silma ja individuaalset väljendusjõudu, mille abil ta toob välja asjaomase karakteri. Ta töödele on omane eriline maalilisus: värvide pehmus ja vormide sujuvus, mis nagu märkamatult voolab kujutatavast üle fooniks ja vastupidigi.”

Pime loosimüüja Hispaanias. 1994. aastal koostas Tiina Abel esimese pagulaskunsti näituse Rüütelkonna hoones. Sääl oli väljas Eugen Kase lummav maal „Pime loosimüüja Hispaanias”, tolle väljapaneku vapustus. Nagu haige tiivaga lind oma tähenduslikkuses, et mitte öelda saatuslikkuses. Lakoonilise arhitektoonika ja tugeva toonimõjuga teos. Vaatasime toda pilti koos Valve Janoviga, kes teatas rõõmsalt, et see on ju „pan Kask”, keda ta Pallase ajast hästi mäletab. Eugen Kask ristiti Pallases pan Kaseks, sest temas olla olnud poola verd. Säält sai alguse praeguse näituse mõte, tahtmine rohkem näha ja teada.

1954. aastal sooritas Eugen Kask õppereisi Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Võib üksnes oletada, et siis talle mainitud motiiv mällu sööbis. 1962. aasta eesti kunsti esindusnäitusel Stockholmis Svea galeriis on ta näidanud maali „Hispaania motiiv”, laiahõlmne naisefiguur istumas, peakattega, ülal vasemal mingi tiibadega olevus. Aastate pärast pöördus ta sama motiivi juurde tagasi. Praegu on väljas väike kahevärviline tindipliiatsikavand samasuguse figuuriga (1969), mille manu autor on kirjutanud: „Visand maalile „Pime loteriisedelite müüja. Hispaania motiiv”. Aga ülal vasemal on hoopis linnupuur! Nagu nii 1994. kui ka 2010. ja 2011. aasta pagulaskunsti näitusel eksponeeritud dateerimata õlimaalil, mis asub Stockholmi erakogus.

Ka „Pimedas loosimüüjas” on näha, et oluline käivitaja Eugen Kase seadeis, olgu siis tegemist loomade või inimestega, akti või portreega, on sageli vaatenurk, rakurss, pööre, mis lisab sügavusmõõdet ja püüab kinni siseliigutuse, elustab pildi. Üldistus võib olla ühtaegu napp, jõuline ja tundlik. Figuur jääb sääljuures silmatavaks ja ese tabatavaks. Ka söega Eugen Kask pigem maalib kui joonistab. Joone või paariga, mõnikord alt laienevaga, haarab ta asja olemuse. Lisab kaks-kolm sooja värvilaiku õli, pastelli või guašiga ning pisut külma rõhutuseks. Kujustab valguse ja varju justkui libisemisi, aga tundetäpselt. Saatuse puudutust nagu „Pimedas loosimüüjas” võib tajuda ka „Autoportrees piibuga” (1984).

Vimmerby – Stockholm – Tartu. Eugen Kask sündis 1918. aastal Kiievis ja suri 1998. aastal Rootsis Vimmerbys, kus ta elas suure osa oma elust. Ta lõpetas Tallinna Inglise kolledži ja õppis Varssavi polütehnikumis arhitektuuri. 1940. aastal tuli Eugen Kask aga Tartusse, teise ilmasõja ajal eri nimede all töötanud Pallasesse, kus ta sai õpetust Elmar Kitselt, Aleksander Vardilt, Johannes Võerahansult ja Anton Starkopfilt. 1942. aastal, kui Pallas oli suletud, õppis ta lühemat aega Voldemar Melliku juhendamisel Tallinna kujutava ja rakenduskunsti koolis. 1943. aastal läks ta Pallasest soomepoisina sõtta. 1948. aastal abiellus Eugen Kask rootslanna Inger Stenströmiga. Tal on poeg Sven ja tütar Karin. Pojast sai samuti kunstnik, kes on koos isaga ka näitusi teinud.

Näitustel esinemist alustas Eugen Kask pääle pagemist Rootsi 1944. aastal. Tema isikunäitusi on olnud Ulricehamnis, Boråsis, Uppsalas, Vimmerbys, Stockholmis, Västervikis, Kalmaris ja Vestlandas. Suur osa tema loomingust on laiali mitmes Rootsi muuseumis, paljudes erakogudes Stockholmis, mujal Rootsis ja Eestis. Peamiselt Endel Kõksi eestvedamisel koondati Stockholmis ühise nimetaja „Kunst paberil” all üle maailma meie pagulaskunstnike väikseformaadilisi teoseid. Tänu Alur Reinansi hoolele on see kogu jõudnud Eesti Kunstimuuseumi. Suure pagulaskunsti näituse koostamise käigus vaatasin vaimustusega sääl sisalduvat Eugen Kase loomingut ja veendusin, et patt oleks lasta sel ainesel niisama seista, ilma et keegi seda näeks. Lisaks kunstimuuseumi graafika abikogule on praeguse näituse pildid kirjandusmuuseumist ning mõnest erakogust Tallinnast ja Tartust.

Sürrealistlik luuletaja ja esseist Ilmar Laaban pidas 1989. aasta sügisel Tartus ettekande pallaslasist paguluses, konverentsil, mis oli pühendatud kõrgema kunstikooli Pallas 70. aastapäevale. Ta rääkis Rootsi kunstiõhkkonnast üldiselt ja pagulaste kohanemisraskusist säälhulgas: „Ja mõningatel puhkudel on olnud siiski kohanemine õnnelik ja siin ma mainiksin selle viimase kategooria esindajana ühte meest, kes ei ole siin, ka Rootsis üldiselt mitte tuntud, kuna ta elab väikelinnas. Ja Eestis eriti mitte. See on Eugen Kask. Eugen Kask on praktiliselt kogu oma Rootsi aja veetnud ühes väikeses linnas Vimmerbys ja seal näib tal olevat päris kena tunnustatud positsioon. Tema kunst jätab väga harmoonilise mulje oma arengus – see on kunst, mis töötab diskreetsete vihjetega, aimata antud vormidega. Võiksin öelda, see on nagu allusioonirealism. Mõnikord esineb seal elemente näiteks kiviaja kunstist. Kas on need kuulsad Altamira koopa seinajoonised, kustki sealt tuleneb see kõige vanem kunstitraditsioon, millesse tema lülitub suure peenusega. Ja ma loodan, et tema kunstiga varsti siin kodumaal saadakse tutvuda.”

Laabani „varsti” on paisunud kahekümne viieks aastaks. Eugen Kase esimene näitus Eestimaal märgib nüüd Pallase 95. aastapäeva. Sissejuhatus Eugen Kase tundmisse tõestab, et ta väärib tõsist süvenemist ja mahukat välja­panekut.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming