Vaba emotsioon või aja surve?

Reet Varblane

Karin Lutsu näitus „Ühe lehe lugu” Tartu kunstimuuseumi näitusemajas kuni 7. IV, kuraator Reet Mark. Karin Lutsu peamiselt graafika näitus on märksa sümptomaatilisem, kui see esimesel pilgu paistab. Väljapanek on korraldatud, nagu seisab ka Reet Margi kuraatoritekstis, Karin Lutsu (1904–1993) 2001. aastal Tartu kunstimuuseumi jõudnud pärandi põhjal: kunstiteosed (kokku üle 3000 teose) ja -kirjandus, sest kirjad, päevikud, fotod ja märkmed on hoiul kirjandusmuuseumis. 2004. aastal oli Tartu kunstimuuseumis küll kunstniku loomingu ülevaatenäitus, kuid kuigi graafikat oli seal väljas vaata et korruse jagu, jäi siiski palju näitamata. Selle puudujäägi tahab praegune väljapanek korvata. Õigemini mitte niivõrd silmas pidades tollal välja jäänud töid (näitusega kaasnenud monograafilises kataloogis on toodud ära 188 graafilist lehte, esimene 1924. aastast, viimane 1981. aastast), kuivõrd just valmis teosele, lõpptulemusele eelnenud eskiise ehk siis kunstniku mõtte arengut, töö valmimise protsessi. Alguses oli mõttes keskenduda kahele-kolmele tööle, praegu on vaataja ette jõudnud kümmekond tööd, sealhulgas kolm maali. Karin Lutsu pärand pakub harva võimalust piiluda kunstniku n-ö kööki. Tartu kunstimuuseumi kogu põhjal saab jälgida kogu protsessi esimesest pliiatsijoonest, mõtte ning tehniliste vahendite sõnalisest kirjeldusest värvilise vaheetapi, akvarellide ja kollaažide kaudu mitmevärvilise graafilise leheni. Enamgi veel, sest ühest lehest, lõpptulemusest on peaaegu alati kolm-neli varianti, kõik kunstniku enda trükitud. Karin Luts on üks neid väheseid graafikuid, kes trükkis oma lehed ise, nii et tulemus ei saanud kunagi täpselt ühesugune. Nii tuleb tema graafikat käsitleda maali, unikaalteose põhimõtete järgi, mis aga graafikasse kui paljundatavasse meediumisse suhtumise tõttu tõi kunstnikule mõnigi kord kaasa ebamugavaid situatsioone. Karin Luts kurdab oma päevikus 1969. aasta kevadel, et Liljevalchsi kunstihoone intendant Folke Holmér tahtis galerii kogusse ostetud graafilises lehes näha just samasuguseid toone, nagu oli näitusel väljas olnud tööl, aga see polnud võimalik, sest „ma ei ole professionaalne trükkija, vaid kunstnik: mind huvitavad uute ideede väljatoomine, tehnilised leiutised plaaditrükkimise juures.”.

See väljapanek peegeldab üllatavalt täpselt kunstniku tollast – näitusel on keskendutud 1960ndate lõpu ja 1970ndate töödele – minapilti, tema enesehinnangut, hirme ja pettumusi, seisundit. Enamgi veel, selle väljapanekuga tuuakse esile midagi väga sümptomaatilist eksiilkunsti kohta üldisemalt: vähemalt, mis puutub meie tollasesse Rootsi eksiilikunsti. Nii saabki (tuleb) seda väljapanekut vaadata nii isiklikus (isikupära, vanus, sugu) kui sotsiaalpoliitilises (immigrant suletud heaoluühiskonnas), aga ka kunstilises, esteetilises (kujundiloome) raamistikus.

Karin Luts hakkas eksiilis graafikat tegema 1950ndate keskel (nii seisab ta märkmetes), kuid pühendumisest sellele alale saab kõnelda kümmekond aastat hiljem: 1960. aastal õppis ta küll Stockholmi rahvaülikooli graafikakursustel, kuid alles 1966. aasta Strindbergi galerii isikunäitusel oli tal väljas ainult graafika, 1969. aastal osales ta esimest korda oma tollase suure eeskuju Johnny Friedländeri suveakadeemias Salzburgis. 1960ndate lõpul ja 1970ndate algul saab rääkida keerulistest, vaeva- ja aeganõudvatest tehnilistest eksperimentidest. Karin Luts oli siis jõudnud juba üle 60. eluaasta künnise: kunstniku puhul võis täheldada sisemist küpsust, selget teadmist, kuidas ja millega edasi minna. 1960ndate tormilistel lõpuaastatel oodati aga kunstilt kõike muud kui selgust ja rahunemist. Karin Luts oli elanud küll juba üle kahekümne aasta Rootsis, teda oli tunnustatud Rootsi Eesti kogukonnas, ta osales Stockholmi kunstnike kevad- ja sügisnäitustel, oli mitmete organisatsioonide liige, tal oli olnud isikunäitusi, ta oli ka majanduslikult kindlustatud eelkõige tänu abikaasa Peeter Arumaa professori positsioonile Stockholmi ülikoolis, aga ta oli võõras. Ta vajas midagi muud: Pariisi, Roomat, Veneetsiat, Milanot. Ta külastas oma unistuste paiku, aga ei läinud sinna elama. See ääretult ambivalentne suhe tuleb hästi välja, kui vaadata monograafilise kataloogi „Konfliktid ja pihtimused” eluloolist osa. Pealispinnal jookseb ka seal läbi n-ö õnneliku naiskunstniku elu (oluliste kunstisündmuste külastamine, näitused siin ja seal, ostud ja tunnustused, abikaasaga puhkusereisid Rootsis ja Itaalias). Sisselõigetes tema isiklikesse märkmetesse (päevikutesse, kirjamustanditesse), aga eelkõige, kui lugeda päevikuid, vaadata kirjavahetuse mustandeid (kirjandusmuuseumi fondis), avaneb sootuks teine pilt: õhina ja entusiasmi alt õhkub üksildust, kõrvalejäetust, oskamatust suhelda, soovi olla veetlev ning ihatud naine, olla nähtav ja mõistetud, ent säilitada kiivalt privaatsus.

Seejuures pole Luts alles hoidnud mitte ainult teoste eeltööd, vaid ka oma biograafiat puudutavad ülestähendused, nii lõplikud variandid kui ka eeltööd: tema korteris oli kirjade, artiklite, eluloovariantide mustandeid ja mustandite mustandeid. See ei hõlmanud mitte ainult tema elu viimaseid aastaid, vaid peaaegu kogu tema eksiilielu või vähemalt 1952. aastast peale, kui ta kolis Stockholmi uusrajooni Blackebergi. Tundub, et ta polnud raatsinud mitte midagi ära visata. Seda võib vaadata kui soovi talletada oma elu kõik killukesed ja nende killukeste salvestamisprotsessi iga lüli, ning ka kui kiivat soovi oma kontrolli all hoida, mis sellest võib ja mis ei tohi avalikkuse ette jõuda.

Põhimõtteliselt samasugust protsessi näeme ka kunstniku eeltööde ja lõpptulemuse juures. Graafilise lehe „Näen linde pagemas” (1969) käega joonistatud eskiisil (värviline pliiats, kriit, akvarell) on linnud asetatud suunaga vasakult paremale, nii et vaataja saab mõtteliselt jälgida nende teekonda pildiruumist välja. Linnud ei ole paigutatud selge rühmana, neid on mitmel pool üle pildipinna, ka keskne inimfiguur ei eristu vaataja (jälgijana), vaid on pigem üks neist. Sellise võttestikuga on tekitatud emotsionaalne, ekspressiivne, isegi kergelt depressiivne atmosfäär. Värvilises sügavtrükivariandis on vasak ja parem pool vahetatud: linnud vaatavad paremale, kuid nende asend on märksa staatilisem ning nad on koondatud selgepiirilisse gruppi, mis tekitab pigem lõksuaetuse kui vabadusse pürgimise tunde.

Kui „Joonase pao” (1970, värviline söövitus) eskiisides, nii esimestes kavandites kui ka söövitatud detailides, on kunstnik keskendunud Joonasele, vastu oma tahtmist pakku sattunud indiviidile, tema keha fragmentide abil rõhutanud indiviidi emotsionaalset seisundit, siis lõpptulemuses on Joonas loovutanud oma keskse koha paopaigale, vaalale, intensiivse, kuigi kergelt läbipaistva värvikihiga on kaetud iseseisva tähendusega detailid (ja detailikesed). Veelgi enam on näha sellist arengut „Ulgumere. Mere ja päikese” (1969, värviline söövitus) puhul: materjalitundlikult üles ehitatud kollaaživariandis ei markeeri erinevad materjalid (plastik, võrk, puuvillane riie, tükikesi koos hoidvad nööpnõelad) mitte ainult kompositsiooni, värvi ja vormi vahekorda, rütmi, vaid nende abil luuakse kunstnikuga juhtunud, tema mälus siiani püsiva situatsiooni illusioon. Eeltööde kompositsioon ei ole allutatud alt üles kulgevale liikumisillusioonile, kõike katvale valgusallika (päike) poole suunduvale keerisele, nagu see on valmisvariandis, vaid kaasa hakkavad mängima pildiruumi erineva tähendusvälja ja intensiivsusega osised. Sama kehtib ka „Orpheuse ja Eurydike” (1970) jt puhul.

Kunstnik ise on tollase graafika kohta kirjutanud: „Intuitiivse suhte abil saan otsemata kasu, aga iga tööga ei teki sellist kontakti. Kontakt iseendaga, enda minaga, ja selle kujundus igas aspektis, intuitsiooni ja intellektiga kujundavad üheskoos idee välja. Mitte ainult vormitu sensibiilsus ei ole kunst [—], vaid aja tung, mis peab võtma kuju, seotud olema ideega” (25. III 1968).

Detailirikkus ning selle värviga katmine, avamine ja peitmine ei iseloomusta ainult Karin Lutsu tollast graafikat. Seda võib näha Ruth Tulvingu tollastes töödes, see ilmus ka Vive Tolli graafikasse, iseäranis pärast tema Kanadas käiku. Liina Siib, kellega juhtusime Karin Lutsu näitust koos vaatama, mäletab oma kunstiakadeemia õpingute ajast Vive Tollit sõnamas, et nüüd tuleb töö ära trükkida ehk trükimeediumi abil kihte peale tekitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming