Vabadus, raskus, vabadus

Vappu Thurlow

Piret Valk. Infanta ultrida. Gobelään. Kohtusin vanalinnas sõbraga, kes ütles: „Tule, näitan sulle suurepärast kunstiteost!” Ta viis mind nõudekaupluse akna juurde, millel seisis hunnikutena valget kasutatud pakkimispaberit. „Need on jäämäed,” teatas ta mulle veendunult. „Kes neid pabereid küll oskas nii ühesuguselt hunnikutesse seada? Täpselt nii need põhja jäämäed omavahel põrkuvad, algul aeglaselt lähenedes, suure jõuga kokku sööstes või pigem vajudes; kuhjudes... ühtede uute kuhilate vette kadudes ja samas uute tekkima hakates.” Ta oli mõnda aega Põhjamere ääres elanud ja külma kliimavöötme loodusnähtusi jälginud. Assotsiatsioonid, mis minu vaimusilmas iial tekkida poleks saanud...

Ka kunstiteose vaatajale on antud võimalus näha maailma kellegi teise silmadega, täiesti ootamatust vaatenurgast, olgu see vaatenurk siis esteetiline, intellektuaalne, emotsionaalne. Teisel inimesel on omad põhjused, miks ta just selle teema või motiivi valis; miks ta ei näe, ei saagi näha nii nagu meie. Kunstist teeb kunsti subjektiivsete võimaluste lugematu rohkus. Kuna maailm areneb kiiresti, võib enam-vähem iga teose kohta öelda ka seda, et valmimise ajaks võib see vaatenurk juba oma aktuaalsuse kaotanud olla. Sama kiiresti aegub ka kriitiku arvamusavaldus. Ometi ei saa ühegi mõtte, nägemuse või arvamusavalduse kohta öelda, et kui on kord aegunud, siis see jääbki selliseks, et on igavesti aegunuks mõistetud. Maailm muutub kiiremini kui meie, homme, järgmisel kuul või aastal uute (või vanade uute) teemade aktualiseerimist pole võimalik ennustada. Ainus viis loomingus ajast ette jõuda on oma mõtted vabaks lasta – siis haaravad nad märkamatult seda, mida me oodatagi poleks osanud. Looming on kõige parem siis, kui see valminult loojale endalegi üllatuse suudab valmistada.

Tekstiilikunstirühmituse Vaba Tahe näitused väljendavad alati kodanikujulgust vabalt mõelda, sõltumata kellegi seatud (seega juba ajast maha jäänud) raamidest. Tänases maailmas on gobelään muutunud unikaalseks kunstialaks. Tegelikult on raske kujutleda, kust eesti kunstnikud selle tegemiseks aja võtavad. Samal ajal kui maalikunst areneb hallikate toonide ja tasaste taustade suunas, tundub, et kootud vaipade koloriiditundlikkus, ruumisügavus ja ka figuurikujutus ületab kõike, mis Eestis XX sajandil sellel kunstialal tehtud on. Gobeläänist kõneldes kaotab aeg üldse tähtsuse: kas on siis tähtsust keskajal tundmatute meistrite kootud vaipade vanusel, kui meil on juba kord võimalus neid vaadatav? Kas interjööre ehtivate vaipade juures on vahet, on seal tegemist originaali või koopiaga? Erinevust rõhutada võib vaid mõni andunud antiigi kollektsioneerija. Kas ehtsa rubiini või smaragdi vanusel on tähtsust?

Kui kodudes ringi vaadata, ei märka kuigi palju käsitsi tehtud asju. Discoverylt võime aeg-ajalt vaadata saadet, kus tutvustatakse tehasetoodangu protsessi ja asjade valmimist hulgi, kümnete tuhandete kaupa. Oma huvitavus ei puudu sellelgi. Samas oleme teadlikud sellest, et kõneleme eri kategooriatest: kas eseme pealispinda on silunud ja viimistlenud inimkäsi või rütmiliselt liikuv robot. Sellepärast ei viitsigi ma asetada küsimust nõnda: kas tekstiilikunstnike või keraamikute looming on kaasaegne. Iga ese üksikult võttes on haruldane. Seda võib lihtsalt mõista või mitte mõista. Kaasaegsusest rääkides satume valesse kategooriasse, valesse ajastusse, valede inimeste hulka. Käega tehtud töö on vaimselt ja füüsiliselt (nii kaua, kui ta olemas on) ajatu. Tekstiil, keraamika, graafika, maalikunst, üldse igasugune kunst lihtsalt on. Kes vähegi kunsti olemust mõistab, see teab, et hierarhiaid ei ole, on ainult unikaalsus.

Ei psühholoogid ega teisedki ole andeka inimese eneseväljendusprotsessi materjalis veel ammendavalt ära seletanud. Ka tekstiilikunstnik paneb oma töösse seda, mis tal mõttes, mida hiljuti mõistnud, mida välja ütlemata edasi ei saa minna. Ei ole midagi inimlikumat kui Erika Tampere vaip „Per aspera ad astra” ehk „Läbi raskuste tähtede poole”, mis peegeldab võitlust iseendaga, pürgimist eesmärgi poole suurtest takistustest hoolimata. Ülespoole suunatud redelid kalduvad ühtelugu kõrvale, neid peab aina otseks seadma, ometi lahutab maapinda taevastest kõrgustest ikka tohutu vahemaa. Kõrvalekaldumisest kõneleb tabavalt ka sama autori „Errare humanum est” ehk „Eksimine on inimlik”, mille salapärased värvid on korrastatud sirgeseinalisteks vormideks: kui oleme distsiplineeritud vormis, võime eksida sisus, või vastupidi… Mäletan oma üllatust 2002. aasta paiku, kui nägin esimest korda Tampere „Tulehoidjat”, veel üks unikaalne teos eesti vaipade seas.

Tarbekunstimuuseumi kahest võlvitud ruumist esimeses on geomeetriliselt korrastatud vaipade kooslus: Peeter Kuutma (kes on ka Vaba Tahte näituste mootor ja hing) reipad, sangviinilised; Kersti Puki lüürilised, rahutud; Lea Valteri korrektsed, vormipuhtad; Tiiu Lauri sumedad ning lõpuks Helen Kauksile ainuomased värvikad, kordumatud kompositsioonid. Vaibad on paigutatud kokkukuuluvalt keraamiliste vormidega, mis lisavad kombatava mõõtme, annavad võimaluse tunnetada maa lähedust. Külli Kõiv, Rutt Treimuth, Mare Vichmann ja mitmed teised kasutavad töömahukat puupõletustehnikat, saavutamaks ehedust, mis annab vaatajale seletamatu turvatunde. Kes oskaks öelda, miks me üheksal juhul kümnest eelistame keraamikat portselanile?

Merike Halliku suured valged ja Anne Türmi värvikad taldrikud lisavad ruumilist elevust Erika Tampere vaipade selgetele värvidele. Aigi Orava Tatlini torn „Ühe lille vaas” arendab edasi Kuutma vormiutoopiaid. Kui Aet Ollisaare glamuurne „Esietendus” on kohe ukse kõrval välismaailma ja näituseruumi ühendav lüli, siis Merike Männi „Tähetolm” koos Kadri Pärnametsa sürrealistlike vormidega valmistavad vaatajat ette astumaks järgmisse, maastike ja lennukate fantaasiate saali. Maastikud eesti vaipadel meenutavad mulle juba Pallase koolkonna traditsioone. Mariann Kallase „Põhjavälja” sinised värvid kumaksid otsekui klaaskuuli seest, Heli Keldi imelised „Rohelised niidud” ja „Lavendel” helisevad, rääkimata Maasike Maasiku toredusest. „Hommikuvalgus” meenutas mulle kuusemetsa niisket hämarust, silmipimestavaid heledaid kilde, mis tungivad läbi pimedate okste. Ka Sigrid Huigi „Päikesetõusus” on kirjeldamatut rõõmu ja kirkust. Anu Rank-Soansi, Ingrid Alliku ja Helle Videviku keraamika kannab oma sügavuses maastikke, olgu siis vaevuaimatavas pilliroomotiivis või maa värvides, mille kasvamine mullapinnast on haarav protsess, mis lausa kutsub muuseumireegleid rikkuma ja puudutama  (Helle Videviku „Janune maa”, šamott, kivinõumass, 1280 C, puupõletus).

Eestis on haruldasi gobeläänitalente nagu Siiri Minka, Piret Valk ja Mari Haavel, keda XVII sajandi kuningakodades oleks eriti austatud. Laps täpilise palliga Siiri Minka „Kujutluste maal” on erakordne saavutus figuuri- ja ruumikujutuses, samuti Piret Valgu vana fotot jäljendav vaip. Sealsamas katsetab Kertu Sillaste kangale trükitud digitaaltrükiga, mis ribadeks lõigatuna ja linase lõimega kootuna annab kordumatu tulemuse, mis ei jää eheduselt alla Helen Kauksi mõnusalt vaibakeselt talutoa tagakambrist. Rahvuslik motiiv tekstiilikunstis on palju räägitud teema, mis muidugi ei taanda Ehalill Halliste meeleolukat „Kiilikest”, samuti Einike Soosaare ja Merle Suurkase loomingut vaibakunsti kullafondist. Ka mitte Kaire Tali visuaalseid kapriise ning Kadi Pajupuu loomingulisi üleannetusi, Kersti Puki ja Haja Eisti õilsat ning värvikat materialiseerunud mõttelendu. Fantaasiarohkeid katsetusi ja loovaid jänesehaake on palju keraamikute kogu väljapanekus. Figuuriga tegelevad omal kombel Urmas Puhkan, Reeli Haamer, Mare Vichmann; skulptoriks koolitatud Leena Kuutma. Tema šamott „Katusepanijad” meenutab mulle tõesti seda hunnitut seltskonda, kes varahommikul naabermaja katusele koguneb ja kelle raadiost kostvat muusikat vahel veel õhtupimedaski kuulen. Põnevalt ja professionaalselt eksperimenteerivad Kersti Pukk, Sirje Kuuskmann, Kersti Karu, Kärt Seppel, Annika Teder, Annika Vilippus.

Tarbekunstimuuseumi teise korruse näitusesaalis on austusavaldus Ellen Hansenile väikese väljapaneku „Kavandist vaibani” näol. Kavandeil võib ära tunda 97aastase kunstniku mitmete vaipade algse mõtte, nägemuse, mis aastate eest meelde jäänud, näiteks „Mustad linnud” ja „Täht”. Näitus pandi välja samal ajal, kui valmis Kadi Alatalu tehtud film Ellen Hansenist.

Olla kunstnik on üks paljudest olemistest. Nii, nagu elamine nõuab julgust, nõuab seda ka looming, ja endaksjäämine. Vabadus võtta endale vabadus on raske, kuid võimalik. Looming on raskuste ületamine, vabaduse võtmine, pole tähtis, mis vormis. Oma mõtte äratundmine, tuttava näojoone märkamine kunstiteoses, heastab eelnenud nukrad hetked, annab jõudu alustada algusest, uue teosega täna, homme või ülehomme. Vabadus, raskus, vabadus, raskus…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming