Vabadus võtta vabalt

Maria-Kristiina Soomre

Marko Mäetamme ja Kaido Ole videodokumentatsioon on sotsiaalne kunstiakt rula, tossude ja kunsti teemadel. Tanel Tepper Tänavakunstinäitus ?Paraad? Okupatsioonide muuseumis oktoobri lõpuni. Osalevad Aadam Kaarma, Anu Samarüütel, Tuukka & Kätlin Kaila (London), Tarrvi Laamann, Marko Mäetamm & Kaido Ole, Jani Tolin ? alfonshelsinki.com, Freeman (Helsingi), Lazer, Väike J, Veronika Valk, Vaughan Baker (London), DJ Critikal, JON, MADU, 53, TAIK, KUISE, SBOY, MAIK et W, Karel Kulbin, Tanel Tepper jt.

Kohalik grafitikunstnik Anton ütleb viimases kunst.ee-s (ilmselt noortest rääkides), et grafiti on paljude jaoks üks väheseid kunstiliike, millega üldse kokku puututakse, ja samas (ilmselt kunstimaailmale viidates), et grafitit vaadeldakse ühekülgselt vaid sotsiaalse fenomenina ja jäetakse kõrvale vormianalüüs. Nende juba algallikas kontekstist välja rebitud mõtetega tahaksin viidata üldisemale kommunikatsioonihäirele: ühelt poolt soovib kunstimaailm, õigemini ühiskond laiemalt, näha tänavakultuuri selgelt määratletava ja stiiliraamatu järgi paikapandava alternatiivse nähtusena, teiselt poolt üritab tänavakultuur kohati sobituda kummaliselt konservatiivsetesse ?aktsepteeritud? formaatidesse. Enamuse arvates on grafiti kuritegelik viis jätta segaseid spreisõnumeid linnaruumi, hiphop ameerikapärane muusikastiil, mis sisaldab ebatsensuurset teksti, ning rulasõit selge vandalism ehituskunsti suhtes. Kunstimaailm räägib siinkohal ? enamasti liigselt süvenemata ? eelkõige aktivismist ja sekkumisest, tegijad tõstavad aga esile viimaste aastate arenguhüpet, oma käekirja ja spetsiifilise heli- ning probleemiringi tekkimist, kohaliku tänavakultuuri ?rahvusliku identiteedi? kujunemist. Kui kahtlaselt ka avatud kultuuriruumis ei kõlaks selline ?rahvuslik? sopistumine ? midagi on tõepoolest toimumas ja tuima kopeerimisperioodi lõppu ning eesti tänavakultuuri esimest produktiivsemat identiteedikriisi ja ärkamisaega tahaks ainult tervitada.

 

Rulatoss kunstiteosena

?Paraad? on tänavakultuuri kontekstis pika traditsiooniga üritus, seekordsele väljamarsile Okupatsioonide muuseumis on kuuldavasti eelnenud kaks siseringi grafitiparaadi Tondi kasarmute territooriumil. Ilmselt just traditsioon on andnud korraldajatele tuge tulla seekord välja suure tänavakultuurilise üldistusega, koondada kokku grafititegijad, rulasõitjad, muusikud, disainerid ja subkultuuri suhtes ?väljaspoolsed? kunstitegelased, ning üritada avalikus rahvuslikust paatosest tihkes ruumis õiendada (?kohaspetsiifiliselt?) arveid nõukogude mineviku ja massikultuuriga. Kuivõrd retro ongi popp ja enamik näitusel osalejaid ei vaevle kunstitegemise krampides, on lõpptulemus väga vabastav. Okupatsioonide muuseumi galerii on ka arhitektuurselt pea ideaalne koht teostele, mis tavalises valges kuubis mõjuksid kontekstist väljarebitu ja ?kunstistatuna?.

Näituse ideelise põhitelje moodustavad kümnele kunstnikule jagatud rulatossudest tehtud teosed, lisaks tossuteostele on väljas ka rida rulalauadisaine ning paar installatsiooni. Rulatoss on tänavakultuuri kontekstis oluline sümbol, mis kontekstiväliselt just liiga kõnekas ei ole. Lisaks sportlikule funktsioonile kuulub rulatoss hiphopstiilis riietujate soovituslikku arsenali ka siis, kui kandja rulale astuda ei mõtlegi. Kasutatud, ?sõidetud? rulatoss on aga mõnes mõttes semiootiline tekst, mis räägib oma peremehest rohkem kui viimase peal stiilne riietus. Rulatossude roll subkultuuris, tootjafirmade staarimütoloogiad ja -hierarhiad võivad subkultuuri väljast vaatlejale ehk põneva antropoloogilise uurimismaterjalina tunduda, ?Paraadi? korraldajad on aga võtnud vabalt ja palunud kunstnikel kriitvalge tossuga ise ?midagi teha?. Enamik osalejaid on tegelenud kingadisaini või -kunstiga ehk siis elanud oma loovuse välja tossude peal, aga leidub ka tosse purgis (hiljutise reklaamiskandaali ilmne tsitaat), maalipinnal ja sulgedesse kastetult rulalaual lendlemas. Kõige kindlamalt on antud formaadi puhul omas elemendis loomulikult Tuukka Kaila, kes koos abikaasa Kätliniga on mänginud ümber oma juba ikooniliseks muutunud tossureklaame-natüürmorte: fotode musterkangas on leidnud koha tossu pinnal ning Tuukka fotod selle sees.

 

Teose vahetusväärtus ja võõrandunud kunstnik

Eeldatult eristub tänavakultuuriruumist nii probleemipüstituselt kui formaadivalikult kunstimaailma tuntud koomikute paar Marko ja Kaido, kes on näitusele esitanud dokumentaalse videoteose. Kunstiakadeemia staa?ikate õppejõududena ja staarkunstnikena lahendavad nad ?Paraadi? ülesande ja selle teatava kunstiteoreetilise ning eetilise vastuolu pedagoogiliselt, alustades videot küsimusega: ?Kui kunstnikule antakse tavaline tarbeese ja palutakse sellega midagi teha, siis millised võimalused on talle jäetud? Kas ?inimlik? lähenemine on üldse mõeldav või on kõik juba ette ?kunstlik?? Kas otsetee kahe punkti vahel on võimalik??. Algab tragikoomiline tuhkatriinumäng mööda Tallinna rulakohti: Marko, Kaido, karp nr 44 DC-tosse ja kaamera, eesmärk on leida rulaga poiss, kellele jalavarjud parajad oleksid. Protsessi saadab Marko ja Kaido kunstikriitiline loeng rulanoortele sellest, kuidas kunstnikult oodatakse objekti ?nihestamist?, lõhkumist ja purkipanemist, samas kui normaalne inimene eelistaks igal juhul objekti tarbeväärtust, mis võib välistada aga teose sünni. Et nii süda kui näitusekorraldajad rahul oleksid, on Marko ja Kaido lahendanud ülesande videodokumentatsiooniga sotsiaalsest kunstiaktist ? tossude omanikuvahetusest ? ja uue omanikuga läbi viidud põhjalikust intervjuust rula, tossude ja kunsti teemadel. Video õnneliku lõpu puhul rõõmustavad autorid ise, et seekord õnnestus ?paadunud kunstnikel peaaegu mitte kunsti teha? ja hüppavad rõõmust, et on teinud ühe hea asja. Paadunud kunstnikena on see tandem varemgi ?peaaegu mittekunsti? piire kombanud, nende videodebüüti võib aga tõepoolest esile tõsta ? selle teose väärtust on võimalik isegi konkreetse rahanumbriga (tossusponsori taskust) mõõta. Igal juhul tuleb antud näituse kontekstis Marko ja Kaido teost, kuigi kunstipositsioonilt võõrandunut, lugeda ainsaks võimalikuks eetiliseks lahenduseks. See on tõeline ökokunst, sõbrad!

 

Lilleline linnaruum ja külm sõda

Ökokunsti piire kompab ka teine näituse kontseptuaalsem teos, Veronika Valgu ?Urban Flora DJ?, mis ühendab rulapraktika ja odavad vene lilleseemned, soovitades rulanoortel erinevaid lillemegamikse tossupõhjas linna mööda laiali kanda. Karta võib, et asfaldil ei juurdu meie tingimustes küll ükski lill, tänavakultuuri viljastavasse mõjusse ei pea aga seepärast veel lõplikult usku kaotama. Seda kas või põhjusel, et näitusel osalevad ?tänavanoored? viljelevad kompleksivabalt installatsioonikunsti, mis näeb Eesti kontekstis välja peaaegu professionaalne. Näiteks võiks tuua Karel Kulbini teose ?Svits okupatsiooniline kruuks*?, mis mängib külma sõja retoorikaga, kujutades ?Ameerika Ühendriikide lennuväerula? ähvardavalt kruuksimas väikestest punastest näpuruladest koosneva ?NSVL punaarmee 4. ruladivisioni? poole. Külma sõja või nõukogude idülli lastena sooviks ilmselt enamik näitusel osalejaist tõepoolest siiralt oma tänavakunstikäsitlustes kaardistada nii sotsialistliku kui kapitalistliku massikultuuri mõjusid, kõige rohkem lootust sellest ülesandest puhtalt välja tulla on aga neil, kes on endale jätnud vabaduse võtta asju vabalt.

*Kruuks (crooked grind) on rulatrikk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming