Vabaduse ilmingud

Nicolas Boldych

Näitus „Vabadus” („Liberté”) Pariisi château d’Asnières’s 19. XI – 4. XII . Kuraator Kaia Kiik, kunstnikud Czeka, Louis Dandrel, Viiviann Jõemets, Kirke Kangro, Flo Kasearu, Jass Kaselaan, Kaia Kiik, Kiwa, Einike Leppik, Ly Lestberg, Elo Liiv, Mayumi, Marko Mäetamm, Stefan Nikolaev, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Jaanika Peerna, Villu Plink, Terje Toomistu, Aili Vahtrapuu, Veronika Valk ja Jevgeni Zolotko. Euroopa on nagu ebakorrapärase kujuga pärl, portugali keeles barroco, mille iga omanäoline külg meenutab üht selle liikmesriiki. Eesti on üks neist prantsuse publikule tundmatutest külgedest, mida Eesti kultuuri festivaliga „Estonie Tonique” on püütud laiemalt tutvustada. Mis võikski paremini seda ülesannet täita kui üks dünaamiline festival, mille paljutahulisus on aidanud publikul luua tervikliku pildi eesti kultuurist? Näitustelt ja etendustelt on jäänud korduvate teemadena kõlama „ajalooline seotus Põhjamaadega”, „tihe side veega”, millele viitas „viikingilaev”, „ühtekuuluvustunne”, mida toonitasid setu laul ja Arvo Pärdi koorilooming, ning „metsa hingus”, millest kõneldi Soome instituudis jutuvestmisõhtul. Lisaks on esile tõstetud kodu (näitusel Ensa Paris-Belleville’i 500 elamu väljapanek), otsitud harmooniat ja puhtust (Kristiina Ehini luule, Kaia Kiige maalide näitus).

Nimetatud teemasid leidis ka d’Asnières’ lossi näitusel „Vabadus” („Liberté”). Liina Keevalliku lippude all, mis läbivad kogu näituseruumi, astub vabaduse mõiste dialoogi XVIII sajandi rokokooarhitektuuriga. Sel revolutsioonieelsel sajandil oli vabadus filosoofide ja kunstnike meelisteema, millest sai revolutsiooni käigus juriidiline ja poliitiline põhimõte. Baroksest vabadusest sai rangema joonega klassitsistlik vabadus. Kuigi vabadus poliitilise põhimõttena, mis on saavutanud globaalse „religiooni” tähenduse, on kahtlemata prantsuse väljamõeldis, peab siiski tõdema, et kunst on selle inspiratsiooniallika juba mõnda aega tagasi hüljanud.

Seda üllatavam on eesti kunstnike taotlus/võime tõlkida abstraktne vabaduse mõiste tunnete, aistingute, füüsiliste nähtuste ja inimfiguuride keelde.

Töödest kumab läbi selgelt tajutav mälestus okupatsioonist, võttes selget keelt kõneleva raskepärase vormi, mille pelk kohalolek muudab ruumi steriilseks. Kuid mälestuste kurblikku, sünget aurat leevendab klaverimotiiv. Kirke Kangro painajalik klavertank või tankklaver („Must objekt”) juhatab näituse sisse pingeliste vastuolude märgi all. Ülakorruse saalis saadavad kummalised grammofonid – roostes raudkastid, mida täiendavad suured metall-lehtrid, ühtaegu nii kõrvad kui ruuporid – järjepanu piiratud ruumi inimeste hääli prantsuse ja eesti keeles. Kuigi üksteisele vastates, jäävad hääled eraldatuks, üksi. Aili Vahtrapuu, Louis Dandreli ja Viivian Jõemetsa koostöös sündinud interaktiivne heliinstallatsioon mängib esmalt keelebarjääriga. Prantslase kõrv püüab kinni sõna „liberté”, mis kordub Eluard’i luuletuses kui mantra, hägustades poliitika ja poeetika piire. Voogavale ja selgele sõnumile sekundeerivad teised hääled eesti keeles, raadiosignaalide raginast kostavad läbi raadio Vaba Euroopa halvasti eristatavad kõnekatked, mida katab Nõukogude lainesegajate müra. Kuuleme variatsioone, virvendusi, võitlust tähenduste ja müra vahel. Näitusekülastaja pingutab koos eesti rahvaga, et mürast läbi kuulda. Tajutav pinge teravdab tähelepanu ning muudab sõnumi kõnekakas. Eestlased kõnelevad eestlastega, aga „ühed” on muutunud „teiseks” (väliseestlased on teistmoodi!), rääkides seal teiselpool eraldavat eesriiet, nende kuulamiseks tuleb (eriti) kõrva teritada. Tehnika saab maagilise jõu. Nõiduslik hääl kordab Eluard’i mantrat eestikeelses tõlkes. Koduseinte piiratud ruumi kostub kutse, millest tehnika jätab alles vaid müra. Tehnilised, ruumilised ja keelelised piirid kaovad.

Terje Ojaveri installatsioon viib vaataja pingeväljast vihjete ja iroonia valda. Rahvaste poliitilist vabadust sümboliseerivad lipud varjavad enda alla vabadusejärgse ajastu näota ja eluta inimese. Tuul, mis sümboliseerib stiihilist jõudu, kergitab riikide seelikuäärt ja paljastab kunstniku iroonilise sobingu loodusega.

Iroonilise leppe teemaga mängib ka Jüri Ojaver oma töös meesfiguuri ja selle kormorani sulestikku meenutava musta gabardiiniga. Kuigi mees ei saa lennata, jääb talle siiski võimalus matkida ja teeselda, loitsida keset lainete müha. Oma peaaegu nähtavast kohalolust annab teada see silmapilku jälgiv kunstiteos, kus käokella numbrilaua asemel näeb vaataja alasti meest velotrenažööril väntamas. Püüdes vabaneda mehaanilise ajaarvaja vääramatusest, teeb Jüri Ojaveri alasti mees vaatajale kelmikalt silma ja võimaldab meil naerda oma salajaste kapriiside üle.

Nende kahe kunstniku töödes ilmneb juba kogu näitust läbiv heitlus kahe inspiratsiooniteema vahel: nimelt loodus inimese olemuse kaudu ning isiklik ruum.

Marko Mäetamme töödega jõuame tagasi globaalse linna juurde. Lapsepõlves kuuldud lugudest, nõukogudeaegsetest multikatest ei jää muud kui rütm, värsikatked ja muusika, mis on pandud saatma hoopis teistlaadset narratiivi, nimelt perekondliku draama lugu. Lugu ise leiab aset läbipaistmatus ja fragmentaarses suurlinnamiljöös, vabalt ja takistamatult. Ühtede vabadus jääb teiste silme eest nähtamatuks.

Ly Lestbergi tööde seeriaga „Eesti” muutub vabadus käegakatsutavaks, füüsiliselt tajutavaks. Kunstnik toob vaataja ette vahetud maainimesed, kes anduvad siirale rõõmule liikumisest ja energiast ning keda ei piira suurlinna masside pilgud. Realistliku faktuuriga fotodel kujutatakse paradoksaalsel kombel müütilisi hiiglasi. Vaatajat üllatab taaskohtumine „maakate” vabaduse kui nähtusega.

Einike Leppiku installatsioon avab meile oma lõpetatuses põhjaliku sissevaate heli ja valguse modelleeritud ruumi. Kohtame kujundit, mis viib meid spiraalina tüvele lähemale: sisemine vabadus on kooslus juhusliku valguse liikumise nüansirikka muutumisega ruumis, kus tühjus lubab teosel end avada ja kehtestada.

Sama teema jätkub Jaanika Peerna installatsioonis „Suitsu langemine”, milles ka lihtne füüsiline nähtus nagu sigaretisuits võib viidata vabadusele. Suitsu vaba tantsisklev langemine toob esile kaarduvate joonte matemaatilise täpsuse. Vabadus oma puhtuses seguneb sellega.

Kuid keha vaba trajektoori, mille loob liikumine ruumis, võib häirida väline segaja, nagu näitab väga konkreetselt Kaia Kiige installatsioon „No Name” („Nimeta”). Nimetatud töö kujundiks on kunstnik valinud hauakivi, mis jutustab abordi tõttu tulemata jäänud loote vabadusest. Lihtne nägemus kivist paneb esitama sügavalt isiklikke küsimusi.

Vabadus vajab ka tühjust, et ilmuda tuntava ja käegakatsutavana ning saada nähtuseks, nagu seda on Flo Kasearu taltsutamatut vaimu sümboliseeriv kuuhobune, mis astub võitlusse linna mootorsõidukitega. Samas võib tühjus tulla ka teispoolsusest, just sellest räägivad Jass Kaselaane nägemushingede rändamisest kokku sulandunud kristlikud ja šamanistlikud tõekspidamised.

Hingede tantsule kajab vastu Veronika Valgu neuronite ja rakkude võrgustik otsekui vaimu teaduslik vaste. Näitusel esitatud viited ulatuvad animismist geneetikani, sidudes kolm lähenemist ühte konkreetsuse ja maagilisuse kaudu.

Näitusekülastaja ees ei avanenud mitte ainult abstraktne vabaduse teema läbi interaktiivsete ja uusi nähtusi loovate tööde, vaid eestlaslik maailmapilt laiemalt. Vabaduse mõiste ja emotsionaalne side, mida viimane endas peidab, toob vaatajani killukesi ühest kultuurist, ühest jagatud tunnetusest ning kutsub üles mõistma selle rahva elunägemist, eesti rahva arusaama maailmast. D’Asnières’ lossi näitust võib vaadelda kui kultuurifestivali kontrapunkti, mis muutis väikeste tabavate pintslitõmmetega vaataja jaoks tegelikkuses hoomatavaks Eesti külje sellest ebakorrapärasest pärlist, milleks on Euroopa.

Tõlkinud Viiviann Jõemets

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming