Vabalt tehtud kunsti võlu ja valu

VILLU JÕGEVA

Malle on nüüd kolm päeva surnud. Loomulikult ei saa see kirjatükk olla vaba lähedase inimese kaotamise kibedusest. Ja mis siis. Jäägu emotsioonitu kunstist ja kunstnikest kirjutamine kunstiteadlaste osaks. Aga ka minul on ühte kui teist ütelda. Nii Mallest kui ka tema kunstist, nii tema kui eesti kunstist, nii eesti kui meie Ida-Euroopa kunstist, õige veidi ehk ka sellest igikestvast kunstist üldse.

Hiigelsuures Ida-Euroopas 40 rahuaastat kestnud, sotsialismiajaks nimetatud ajajärgu kunsti iseloomustas totaalne angažeeritus. Kunsti oli vaja. Kunsti vajasid võimukandjad riigisisese propaganda tegemiseks. Kunst oli relv lääne toetatud aktiivsete kommunistide vastu võitlejate käes. Neid viimaseid oli küll vähe, aga neid oli. Aga kõige rohkem oli kunsti, vabalt tehtud kunsti vaja üldrahvalikule résistance‘ile, passiivsele vastupanule kõike kontrollida püüdvale kommunistlikule diktatuurile. Selline kunst tunti ära, seda mindi näitustele vaatama, seda osteti jõudumööda ka koju.

Malle Leis oma ateljees 2000ndate algul.

Tanja Muravskaja

Malle kuulus viimati nimetatud kunsti eliidi hulka. Mitte ainult Eesti, vaid kogu Nõukogude Liidu kunstis, ehk mõjutas ta veidi isegi kogu Ida-Euroopa kunsti. Temast kirjutati Vene, Poola, Rumeenia, Ungari, Ida-Saksa ajakirjades, tema pildid olid väljas nende maade tihti mitteametlikel näitustel. Tema pildid valiti ainsatena Baltimaadest esimesele Nõukogude Liidu kaasaegse kunsti Sotheby’si oksjonile 1988. aastal. Sisuliselt oli tegemist mitteametliku kunsti oksjoniga. Norton Dodge ostis oma maailma suurimasse Nõukogude Liidu mitteametliku kunsti kogusse koguni nelikümmend neli Malle tööd.

Loomulikult ei meeldinud see kõik võimukandjatele, aga nad ei hakanud nii tühise asjaga tõsiselt võitlema. Kunstnike vaoshoidmine jäeti ministeeriumi- ja muuseumiametnike ning kunstiteadlaste asjaks, nemad jällegi tegid seda tööd ainult nii palju, et ise löögi alla ei satuks. Malle puhul jäid nende käed pealegi küllalt lühikeseks. Tänu meie siiditrükkidele ei sõltunud Malle riiklike tellimustööde rahast, ta tegi neid kogu elu jooksul ainult neli tükki. Loomulikult ei antud talle mitte mingeid aunimetusi, tema töödel ei olnud asja riigi esindusnäitustele välismaal, kui just korraldajamaa neid ei nõudnud. Õnneks ei takistanud riik tema tööde müüki välismaale.

Selliselt on Malle kunst vaba kunst selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ta sai maalida seda, mida ise õigeks pidas, ta nautis seda vabadust ning maalis palju. Ta jõudis maalida üle tuhande õlimaali ja suurema akvarelli, need viimased ei ole vähem tähtsad ega väiksema töömahuga kui esimesed. Me trükkisime üle kahe tuhande siiditrüki, kõik kümne kuni kuueteist värvi trükid.

Siis tuli vabadus ja kadus igasugune vajadus vabalt tehtud protestikunsti järele. Malle viimase kahekümne aasta loomingul ei olnud enam mingit kohta Eesti Vabariigi ametlikul kunstiväljal. Ma ei tea, kuidas see mõjutas tema loomingut. Aga ka tema ametlikult tunnustatud looming on teinud temast täiemõõdulise kunstiklassiku.

Puhka rahus, kallis Malle!

Mustamäel 12. augustil

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming