Vabariigi kunst

Estonia teatri Eesti peo järelmõju lahtus juba järgmisel päeval, ent NO99 teekond ERMis kütab kirgi veel pikka aega. Ka juubeli kunstiprogramm annab hulganisti ainet, et mõelda kunsti, riigi ja kunstniku vabaduse üle.

JAAN ELKEN

Kontsertlavastus „Eesti pidu“ Estonias 15. II. Wimbergi libreto, lavastaja Marko Matvere. 

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva NO99 kontsertetendus „Teekond“ presidendi vastuvõtul ERMis 24. II. Autorid ja lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Tallinna Kunstihoone projekt „Riik ei ole kunstiteos“ Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis kuni 29. IV. Kuraator Katerina Gregos, kujundanud arhitektuuribüroo b210 (Aet Ader, Mari Hunt, Zane Kalniņa, Kadri Klementi ja Karin Tõugu).

Eesti riikluse 100. aastapäevale reageerisid ja reageerivad veel terve aasta kõik olulised kunstiinstitutsioonid. Sihtrahastamise programm andis vähemalt kunstiväljale võimsa motivatsiooni, sest nimetage üks Eesti näitusemaja või kunstimuuseum, kes lisaraha ei vaja? Etendusasutuste loosi tahtel paariheitmistest ja nii-öelda riigi tellimusel valminud Eesti ajaloo kümnendite illustratsioonid ulatuvad teemast kõrvale vingerdamisest (ja oma asja ajamisest) panoraamsete oopusteni, ajaloolise kulissi bukvalistliku rekonstrueerimiseni. Huvi pakub siin kunstiliikide erinev positsioneerumine sellises vaat et riigitruudust kompavas olukorras. Siiski ei saa rääkida kunstiliikide või isegi kunstnike võimekusest ja tahtest, vaid enamasti sellest, kuivõrd lavastajate, loominguliste direktorite, otsustuskogude, ministeeriuminõunike ja kuraatorite strateegia on vastanud (või ei ole) avalikkuse soovidele ning kõnetanud eriilmelisi huvirühmi. Professionaalses kultuuris teevad kõik strateegilised otsused taustajõud, mitte üksik ooperilaulja, balletitantsija, näitleja või kunstnik. Toon selle banaalase tõdemuse välja seetõttu, et näiteks Vabaduse galeriis on Tallinna Kunstihoone suurnäituse „Riik ei ole kunstitöö“ alaprojektis sattunud viisteist Eesti kunstnikku peaaegu et oma tahte vastaselt manipuleeriva kuraatoritöö tõttu etturi rolli (sellest edaspidi).

Teekond ERMi

NO99-lt multimeediaprogrammi tellimine ERMi presidendi vastuvõtu tarvis on igati loogiline, kuna ruumi transformeerivaid visuaalseid jutustusi on Eesti teatritest kõige võimsamalt rakendanud just NO99. Mõelgem kas või lavastusele „Pööriöö uni“ ja Estonia kontserdisaali totaalsele muutumisele.

Pidagem ka silmas, et mitte kunagi varem pole eeskavale ja selle lavastajatele osutatud meedias eelnevalt sellist tähelepanu ning et surveõhkkonnas loodud kunst ei pruugi alati õnnestuda. NO99 oli oma tavapärasel tasemel, ka kasutatud tehnilised võtted olid tuttavad (käsikaamera ja selfipulgaga reportaažid, mis küll ainult simuleerisid on-line’i). Kui eesmärk oleks olnud tulevikku vaadata (seda mõned intervjuukatked autoritega lubasid), eeldanuks see võimsamalt nüüdisaegsete multimeediavahendite kasutamist. Arusaadavalt ei eelda keegi Pyeongchangi lõputseremoonia-laadset tehnilist keerukust, laserprompterid presidendikõne näiliselt peast etlemiseks on meil USA presidentide kasutatuga juba samal tasemel.

NO99 kontsertetenduse „Teekond“ multimeedia vahendite kõrval oli suur pluss ka sümbolite ja märgiliste vihjetega jutustuse sisse pikitud hea eesti muusika.

Māris Pilāts

Isegi kui kunstnikutöö on täpne (ja selles pole põhjust kahelda), kaadris vaid valitud detailid (mis on aga nii hüperrealistlikud, et vaataja kunstnikukätt ei taju), ei vaimustu keskmine televaataja realismist olme tasandil. Heade näitlejate Rea Lesta ja Jörgen Liigi ülisuured kaameraplaanid võivad olla youtuber’ite põlvkonnale OK, kuid keskmisele eestlasele vaevalt, kui NO99 fännitsoon välja arvata, sügavamat karakteriloomet ei võimaldanud napid minutid nii ehk teisiti.

„Teekonna“ pluss oli, et sümbolite ja märgiliste vihjetega jutustuse sisse oli pikitud palju head eesti muusikat. Süvamuusikal on võime luua võimas imaginaarne ruum, meie ajaloost saab rääkida ka abstraktse(ma)l tasandil kui telenovela laguneva filmi läbi. Muidugi olid In Spe aegse Erkki-Sven Tüüri „Isamaa“ ja Sven Grünbergi „Ball“ kava muusikalised kõrghetked, rääkimata Arvo Pärdist ja Heino Ellerist.

Süvamuusika suurvorm elavas ettekandes oleks olnud kindla peale minek, sihttellimus lühiooperi näol mõnele meie heliloojale ei oleks tõenäoliselt nii palju sappi ja soppa pinnale toonud, risk oleks olnud aga enam-vähem sama, kui mitte suuremgi (võrdluseks: Tallinna Kunstihoone projekti „Riik ei ole kunstiteos“ põhinäitusel on mitu Eesti kunstnikelt tellitud uudistööd, aga kunstisaalides eksponeeritav pole eales avaliku arutelu teemaks tõusnud).

Tandemis Semper-Ojasoo on ühendatud kahe kunstiala, teatri ja visuaalkunsti rahvusvaheline kogemus, aga seekordset kava vaadates jäi tunne, justkui oleks rakendatud enesetsensuuri. Kunstilaad, mille teater on valinud, ei kannata institutsionaalseid piiranguid ja sisulisi kompromisse. Oli küll NO99, aga ei mindud lõpuni.

Ainult häid sõnu võib telepildi põhjal öelda üldkujunduse kohta – millised droonipildid! Vastuvõtu korporatiivne identiteet oli hillitsetult minimalistlik: algas see juba väljaspool maja (rahvuslipu dekonstruktsioonist tulenev katkematu lipusinine, perforibana tellistega ääred pluss sada elavat lõket), lumivalge kätlemisruumi kirevavärviline etnograafiline õlekaunistus oli digitaalse signatuuriga logoks tõstetud ja antud senisele „EV 100-le“ uus värvitõlgendus. Pärast ERMi peokogemust on raske ette kujutada tagasiteed Estonia teatri eklektilise ruumimõjuga, kuid armsasse teatrisaali.

Eesti pidu süldiga

Estonia teater tähistas juubelit nostalgiahõngulise kontsertetendusega „Eesti pidu“, mis andis 15. II sajaeurose pileti ostnutele suurepärase võimaluse kogeda vastuvõtu ammu sisse töötatud formaati, puudus vaid president oma kõne ja kätlemisega ning julgestuspolitsei kontroll garderoobis. Õhtu pidulik kontsertosa oli Marko Matvere lavastatud: alustati hümniga ja lõpetati „Mu isamaa on minu arm“ ühislaulmisega, programmi mahtus suurepärane valik eesti muusikateatri kullafondist, solistideks Ain Anger, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov jpt. Just ooperi- ja balletifragmentide sujuv kompilatsioon ning kohati maitsetuse piiril, aga siiski kordagi libastumata sepistatud Wimbergi sketšid olid lubanud moodustada ajastuteülese panoraami, alustades Eugen Kapi rahvusromantilisest balletist „Kalevipoeg“ ja lõpetades Raimond Valgre „Muinasloo muusikas“ hollywoodliku muretuseni. Arvan, et kui Estonia ja ERMi programm rahvahääletusele panna, võidaks ülivõimasalt Estonia. Mina valiksin mõlemad teineteist täiendama. Kui mõnusa Eesti peo järelmõju oli juba järgmisel päeval lahtunud, siis ERMi vastuvõtt kütab kirgi veel pikka aega. Vaidlus kirjeldab ilmekalt ka vaidluspooli: filmiinimesed räägivad eelkõige rahast, koode mõistvad kultuuriinimesed loevad etendusest tähendusi välja jne.

Riik on kunstiteos

Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis avatud „Riik ei ole kunstiteos“ on enamjaolt kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi rahastatud Eesti Vabariigi juubeliks kavandatud läbivalt kaasaegse kunsti näitus. Tõenäoliselt on esmakordselt sedavõrd suures mahus projekti kutsutud dirigeerima väliskuraator, Brüsselis elav kreeklanna Katerina Gregos. Rahvusluse ja rahvuslikkuse teemat on eelkõige eestluse vaatepunktist nüüdisaegses võtmes lahatud meil juba 1980ndate lõpus rahvuslikule motiivile pühendatud Tallinna Kunstihoone näitusest peale, ka Ants Juske 1996. aasta kuraatoriprojekt „Eesti kui märk“ riivas seda ainevaldkonda. Praegune näitus on terav, kaasaegses kunstis levinud kõnepruugiga, didaktilise suunitlusega ja problemaatiline 100 aasta juubelit tähistavale väikeriigile nagu Eesti. Kaasaegse kunsti mõttes on teemad iseenesest üpris tavalised: arenenud lääneriikide kodanikud lavastatakse vähemalt vastutajateks (kui mitte otsesteks süüdlaseks) kogu maailma vaesuse, rassilise diskrimineerimise ja ebaõigluse pärast.

Põhjalik kataloog on sisukas, Hegeli õigusfilosoofiast inspireeritud dialoogidest järeldub näituse mõneti paradoksaalne pealkiri „Riik ei ole kunstiteos“. Nüüdseks teame, et kumbki ei ole täiuslik, vähe sellest, kunsti kui sellise mõiste ei taha enam üldse mingigi definitsiooni alla mahtuda. Näitusel on kord mahedama, kord raevukama analüüsi objektiks rahvus- või siis süvariik oma repressiivaparaadiga.

Mahedamate väljendusvahenditega ja leebe huumoriga on tehtud Szabolcs KissPáli uuring-projekt, Ungari XX sajandi ajaloo mõnekümneminutine kokkuvõte, kus tegelike ja imaginaarsete sümbolite, faktide ja pseudodokumentaalsete, ometi reaalsete esemete kaudu rekonstrueeritakse iha fašismi ja tugeva riigi järele.

Damir Muratovi fiktiivse Siberi Ühendriikide (USS) logod ja maalid ei hoia üleval kõrgepinget, mis näitusel kohati valitseb. Need on näituse ainukesed maalid, mis tähendab, et näitusega suhestumiseks vajalikud meeled ei pea olema esteetilisele häälestatud. Näituse tegijad on vaadanud esteetilisest mõõtmest üle, rakendanud selle nii-öelda tööriistakasti tasandil. Esteetilise mõõtme ignoreerimine ei saa pikemas perspektiivis edukas olla, kui just ei väideta, et XX sajandi lõpus on õnnestunud kunst senisest teisiti defineerida. Võrdlusena võib tuua Katja Novitskova äsja Kumus avatud – suurepäraselt kujundatud, sest ruumipuudust, nagu oli Veneetsias, ei ole – suure isikunäituse, kus esteetiline on lahutamatus rakendis sisuga.

Eesti kunstnikest on Tallinna Kunstihoones väljas Flo Kasearu absoluutselt sõbralik markomäetammelike kartulimängude seeria, mis on pärit otsekui Priit Pärna Kilplast. Kunstihoone galerii ekspositsioonis võib tuvastada esteetilise universumi jätkuva kehtimise: mahapõletatud pagulaskeskustest tehtud Thomas Kilpperi söejoonistused on head.

Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Linnagaleriis domineeriv näpuga osundav lineaarne kriitika on rikka põhja suunal või suuresti suurkorporatsioonide kontrolli all globaalse maailmamajanduse silmakirjalik needmine. Ka lääne-ida teljel väärtuspõhiselt jagunenud maailma kui realiteediga mittearvestamine või põhja-lõuna suunal religioossest lõhest üha enam tuure koguv vastasseis on antiglobalistide lemmikteemad, muidugi omal kombel tõlgendatuna, ja suure osa nüüdiskunsti tarvis peaaegu kohustuslikud jutupunktid.

Riigipiiride kaotamise nõudmine ja kodakondsusest sõltumatu valimisõiguse kinkimine kõigile ei ohusta pappkastidele kleebituna või agressiivse supergraafika võimendusena otseselt kedagi, John Lennonile need 1960ndate kontekstis isegi istusid, kuid praegu ma ei usu selliseid loosungeid tootvate kunstnike siirusse. Harjumist nõuab ka Tallinna Kunstihoone fassaadile paigutatud suur oranži värvi plagu, mis on likvideerinud paljude kunstnike tööruumidest loomuliku valguse kaheks kuuks. Facebookis on banaalse sõnumiga, R-kioski ja Mehukatti aja disainiks ristitud plakatid kõvasti kriitikat saanud. Aga arvestades, millise rahvusliku koostisega linn Tallinn on, siis las olla.

Ivar Saki vappide, märksüsteemide ja logode uurimustöö, mis tehtud hoopis teisel eesmärgil, on sattunud sedavõrd angažeeritud ja politiseeritud ümbruses kummalisse konteksti: loomulikult laenasime meid koloniseerinud rahvastelt toitude ja laulupeotraditsiooni kõrval ka vapilõvid, aga mis siis?

Kellelegi pole uudiseks svastika kasutamine Indias või et viisnurgad-ristid ei kuulu tegelikult kellelegi: neid on Ameerika Ühendriikide, Hiina Rahvavabariigi ja veel kümnete riikide vapil ja lipul. Tõenäoliselt elab viisnurk üle veel mitme seda ekspluateerinud impeeriumi huku.

Kui tulin möödunud laupäeval Vabaduse väljakul kaitseväe ja liitlaste relvajõudude paraadilt, mõjus Tanja Muravskaja fotosari „Omad“ palju pehmemalt kui paar päeva varem. Sõbralikest Ameerika sõduritest tehtud fotode jada läheb üle Eesti kodutütarde vormis varateismeliste tüdrukute portreede sarjaks. Minu meelest balansseerib sari hea maitse piiril. Tasub meelde tuletada fakti, et rõhuv enamus venekeelseid tallinlasi peab NATOt rahu ohustuvaks organisatsiooniks.

Kristina Normani „Jumalad, andke tuli tagasi“ on 12minutiline video, kus Inglise-Buuri sõdadest inspireeritud vene rahvalaulu „Transvaal“ laulab vaheldumisi eesti- ja venekeelsete stroofidega Etioopia päritolu Rootsi lauljatar Sofia Jernberg. Laul ja laulja on rabavalt ilusad, video semiootiline strateegia meenutab Shirin Neshati (Iraan/USA) mitmeid töid, kus etnolaulu lummus on keskseks lavastatud. Tuleriituse paigaks Tallinna lauluväljaku valimine näitab nutikust ja kavalust. Norman oskab hinnata provokatiivse ja eestlaste rahvuslikke tundeid riivava materjali potentsiaali, valides filmimispaigaks suurele osale eestlastele peaaegu sakraalse paiga, laulukaarealuse osa lauluväljakust. Saatetekstides soovib ta oma teosega sekkuda diskussiooni venekeelse laulu võimalikkusest laulupeol. Normani metafoorid on täpsed: lauljatar nõuab lõpustroofides tuld tagasi ja teeb seda tulevaagna kohal, mis on igavese tule kombel maapinnale asetatud. Üpris sõjakate stroofide mõte jääb hämaraks, kuid maale ennustatakse kadu ja hävingut. „Transvaal“ on teatavasti eesti keeles juba ammu käibel kakluse või vastasseisu metafoorina. Normani teost võib vaadata „Kuldsõdur 2“, ta jätkab pronkssõduri retoorikat. Selliste kunstitööde tellimine Eesti riigi poolt, arvestades veel konteksti, millal ja kus neid eksponeeritakse, näitab vaieldamatut moraalset üleolekut. Kui see on integratsiooni hind, siis minugipoolest. Relvatäristamine idapiiri taga, lennuohutuse eiramine ja provokatsioonid meid kaitsvate liitlaste lennuväe vastu Venemaa poolelt tuletavad aga jätkuvalt meelde, et oleme propagandasõjas.

Sõjas ja sõjajärgselt (või ka -eelselt) on monumentidel jätkuvalt oluline roll. Riigina toimimine tähendab ka rituaalide teatrit ning monumendid on üks osa sellest. Meil on üpris hästi tähistatud oluliste kirjanike ja heliloojate tipp, hoopis halvemini aga omariikluse sünni juures olnud riigitegelaste saatus. Kui ei ole matmiskohta ega hauakääbastki, on vaid teada ligilähedased surma-aastad Siberi või Kaug-Põhja vangilaagris, siis olgu monument.

Kunstihoone näituse väikevend

Vabaduse galeriis eksponeeritud installatsiooni „Monumendivõistlus“ tarbeks on näituseruum kujundatud burleskiteatri-taoliseks, asiaatlikule luksusele ja totalitaarsetele režiimidele viitavaks sametiseks poliitpesaks (meenub, et Vabaduse galeriid on valimiste eel mitmete trikkidega endale staabiruumiks üritanud rentida mitu parteid, senini õnneks tagajärjetult). Lainetava punase lipusametiga pole kokku hoitud, võika kujundusega kleebiskirjaga aknad toovad meelde olümpiaregati-aegse supergraafika, mis on ringiga jälle aktuaalseks tõusnud.

Näituse kolme kuraatori Paolo Codeluppi, Kristina Solomoukha ja Elfi Turpini korraldatud võistlusel, kus osales kolmkümmend Eesti kunstnikku ja arhitekti, valiti välja viisteist tööd, mida on installatsioonis väljas. Päris monumente loonud skulptoreid nende seas napib.

Astmikpüramiidi või Paabeli torni meenutaval alusel on viieteistkümnest kavandist (trofeest, sest libakonkursil osalejad polnud kõik teadlikud näitusekontekstist) koostatud komplekt piisavalt koomiline, isegi naeruväärne. Jüri Ojaver on vabateemalisele konkursile esitanud uuesti modelleerituna viimase Vabadussõja monumendi võistluse kavandi „Heinategijad“. Paul Rodgersi „Viimne kui kalts“ on permanentses muutumises täituru metafoor. Taaskasutusest pärit riietega vooderdatud katuseta minimalistlik hiigelkuup on täiesti realiseeritav, kuigi samasuguste vormivõtetega on loonud oma holokaustile pühendatud memento-installatsioone ka Christian Boltanski. On veel paar rohkem või vähem tõsiseltvõetavamat mõtteuperpalli, nagu Raul Kelleri hambad ja komm, kuid enamikul kavanditel oleks vähe šansse klassifitseeruda auhinnalisele kohale kas Lääne-Euroopa või Põhjamaade avalikku ruumi rajatavate protsendikunsti teoste konkurssidel.

Näituse pimendatud osas jookseb aga enam kui 500 ühikuga slaidi-show, süstematiseeritud pildijada kõikvõimalikest monumentidest, mis pärit maailma eri nurkadest. Isegi kui näidatakse Luxori Karnaki templit, Sibeliuse monumenti ja Oslo Vigelandi skulptuuriparki, on see vaid näiliselt justkui objektiivne kultuuriantropoloogiline jaotus. Tulemuseks on totaalne kaos, esteetiline kõrb: pärast selle programmi vaatamist ei taha monumentidest (ja skulptuuridestki) mitte midagi teada. See tundub olevat ka korraldava kuraatoritiimi eesmärk.

Justkui eksikombel on programmi mahutatud ka mitu head protsendikunsti seaduse raames Hollandis rajatud dekoratiivskulptuuri kõrvuti lugematu arvu diktaatoreid ja üliinimesi ülistava kraamiga. Vaatajal peab Vabaduse galerii näitusel navigeerimiseks olema tugev esteetiline või eetiline selgroog.

Aktivapoolele võib Vabaduse galerii ekspositsiooniga seoses kirjutada aga bartertehingu Tallinna Kunstihoonega, kes maksab kinni arhitektuuri- ja disainigaleriisse tõstetud Vabaduse galerii programmi kuuluva kolme väljapaneku üüri. Nii näebki seal Tarrvi Laamanni värvikirevat, globaalkultuurist energiat ja elujanu ammutavat maalinäitust. Laamannil on vedanud, sest väike Vabaduse galerii ei oleks sellist lopsakust ja lärmi välja kannatanud. Laamanni emotsionaalne kunst lammutab barjääre, on elamuslik ja vahenditu, toob võõrapäraselt eksootilise-esteetilise mõõtme koju kätte.

Ja kui meenutada, et Eesti Vabariigi eesistumise ja vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks õnnestus taltsutada ja riigi teenistusse rakendada tänavakunstnik Edward von Lõngus, siis võib kokkuvõttes öelda, et vabariigi kunstiprogramm pakub hulganisti ainet kunsti, riigi ja kunstniku vabaduse üle mõtlemiseks.

Estonia teatri „Eesti pidu“ oli Marko Matvere lavastatud: seal alustati hümniga ja lõpetati „Mu isamaa on minu arm“ ühislaulmisega.

Rünno Lahesoo

Tallinna Kunstihoone suurprojekti „Riik ei ole kunstiteos“ Paolo Codeluppi, Kristina Solomoukha ja Elfi Turpini installatsiooni „Monumendi-võistlus“ tarbeks on Vabaduse galerii kujundatud burleskiteatri-taoliseks, asiaatlikule luksusele ja totalitaarsetele režiimidele viitavaks sametiseks poliitpesaks.

Karel Koplimets

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming