„Vähem on rohkem” kehtib ka klaasikunsti puhul

Liisi Napp

Klaasikunstinäitused „Tervitades, Teie ...” Pärnu uue kunsti muuseumis 29. IV – 30. V ja „Suur haprus” Tallinna Kunstihoones kuni 22. VI. Mõlema näituse kuraator Kati Kerstna. Eesti klaasikunsti igati väärika 75. sünnipäeva puhul toimub käesoleval aastal mitmeid näitusi ja üritusi, kus on võimalik saada ülevaade klaasikunstnike uuemast loomingust, aga vaadata ka retrospektiive. Kaks viimast klaasikunstinäitust on mastaapsed ja Eesti klaasikunstnikele väga olulised: aprilli lõpust mai lõpuni sai Pärnu uue kunsti muuseumis vaadata rahvusvahelist klaasikunstinäitust „Tervitades, Teie ...”; möödunud reedel, 8. juunil avati Tallinna Kunstihoones tähtpäevanäitus „Suur haprus”. Suur haprus Ootused seoses esindusliku näitusega olid suured: juba nii üleskutse näitusel osalemiseks kui näituse avamisele eelnenud pressiteated kerisid uudishimu lakke. Klaasikunsti on enamasti eksponeeritud väga traditsioonilisel moel: postamentidele asetatud punktvalgustusega klaasskulptuurid, -objektid, -taiesed. Seekord oli lootus näha midagi erakordset, suurt, installatiivset ja uut, seda lubasid nii näituse üleskutse kui pressiteated. Uudseid lahendusi tõotas ka see, et näitust oli kujundama kutsutud Hollandi kunstnik Jan Scheernhoorn, valgustuse on teinud Von Krahli teatri valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Kuna näitusel pidid osalema Eesti parimad klaasikunstnikud, olid suured ootused vägagi põhjendatud.

Klaas on väga eriline materjal, oma olemuselt ainulaadne ning kunstnikule, kes valdab klaasi töötlemistehnikaid, suurepärane väljendusvahend. Näituse pealkiri „Suur haprus” viitab väga otseselt klaasi ühele iseenesestmõistetavale omadusele, andes kunstnikele kätte suurepärase niidiotsa. Lõpptulemusena on näitus võimas: nii ulatuslikku klaasikunsti näitust pole Eestis varem korraldatud.

Näituse peamine kujunduselement on põrandale kleebitud valged ruudud, et määrata tööde asetus ning vaataja liikumistrajektoor. Ruudud tekitavad klaasobjektide ümber ka justkui kaitsetsooni, et hoida vaataja objektidest turvalises kauguses. Teiseks suunavaks kujunduselemendiks on laest alla rippuvad valged nöörid ruutude nurkade kohal. Nii tekib justkui läbipaistev labürint, mis juhatab näituse külastaja läbi saali. Arvan, et Scheernhoorni kujundajaks kutsumine on end igati ära tasunud, kuna publikule on pakutud uudne ja omapärane lahendus, mis seob kogu ekspositsiooni ning vihjab delikaatselt klaasi haprusele ning kergele purunemisele. Efektne on lahendus igal juhul, iseasi, kui palju on see kujundus aidanud kaasa teoste vaatamisele.

Järgmine üllatav moment on pimedus, millest tööd tõusevad esile mitmesuguse sagedusega pulseerivas valguses. Kord on saal peaaegu pime ja näha pole just palju, siis aga löövad tuled särama ja varjul olnud taiesed tõusevad esile, kuid mitte liiga kauaks. Valguskunstniku teatraalne lähenemine on kindlasti uudne, kuid kohati jäävad seetõttu mitmedki tööd liialt varju, mõned tulevad aga eriliselt hästi esile: näiteks IV saali „Klaasimaailma” pilliprojekt toimib tänu vahelduvale valgusele ja taustavideole suurepärase installatsioonina. Publikul on sellist vaatemängu kindlasti põnev jälgida.

Siinkohal pean märkima, et valguslahendus on võimendanud tööde vaadatavust just neis ruumides, kus taieseid on vähem, kuid suure saali labürindis eksponeeritud tööd ja miniinstallatsioonid on asetatud nii tihedalt, et üksiktöö ei tule küll esile. Pigem vastupidi: tööde rohkus ning pimeduse-valguse suhteliselt kiire vaheldumine hajutab tähelepanu ning mitmed tööd on muudetud sellega ühtlaseks massiks, millest on väga kahju. Mõned jõulisemad tööd tõusevad siiski esile: näiteks Kristiina Uslari ristteed seinal on väga võimsad ja kõnekad, pakkudes kindlasti palju samastumisvõimalusi ja mõtteainet neile, kes ise kunagi on seisnud ristteel ja pidanud vastu võtma tähtsaid otsuseid. Taganeda ja seda tööd kaugemalt vaadata aga ei saanud, sest selja taga on juba postamendid teiste töödega ja tööde turvalisuse tagamiseks tuleb püsida labürindi etteantud trajektooris.

Soov eksponeerida võimalikult laiapõhjaliselt ja mitmekesiselt Eesti klaasikunstnike tegemisi pole kahjuks aga näitusele kasuks tulnud. Mitmed näituse põnevamad tööd on kas surutud tagaplaanile või läinud tööde rohkuses kaduma, eriti eespool kirjeldatud suure saali labürindis. Tööde tihedus segab keskendumist töödele, mida oleks tahtnud rahulikult vaadelda.

Näituse pealkirja ja kontseptsiooniga suurest haprusest haakuvad suurepäraselt ka Eesti klaasi esileedi Mare Saare tundlikud taiesed. Tšernobõli ja Fukushima katastroofi käsitlevad tööd juhivad tähelepanu inimkonna sõltuvusele tuumaenergiast ja selle ohtlikkusele tervele inimkonnale. Kurbusega peab tõdema, et rahvusvaheliselt enim tunnustust leidnud Eesti klaasikunstniku loomingust on väljas vaid kaks tööd ning needki on eksponeeritud klaustrofoobilises videoruumis, kuhu mõni külastaja ei pruugigi sattuda. Suure saali töödest väärivad äramärkimist veel Rait Präätsa ilmekad portreede sarjad ja Ivo Lille installatsioon „Näiline võim”, mis on klaasi kui materjali efektsuse suurepärane näide: kaugelt vaadates sädelev ja habras, lähedalt aga viimistletud robustne materjalimass, mis on nii hoolikalt laotud.

Ootamatu on näha kõnealusel näitusel Rapla kaasaegse kunsti keskuses eksponeeritud lühtrinäituse paremikku. Tööd on huvitavad, kuid tekitavad küsimusi kontseptuaalse sobivuse osas. Sama küsimus kerkib ka pigem tarbekunsti valdkonda jäävate taieste puhul, nagu seda on Liisi Junolaineni graveeringuga piimapudelid („Seto”) või Maie Mikof-Liiviku lindusid meenutavad pokaalid („Tähtis pole võit …” ja „Kannatuste karikas”).

Kes hoolega otsib, võib leida Kunstihoone peasaali valgete ruutude vahelt midagi hoopis intrigeerivamat: Tiina Sarapu mõõdab kunsti ja vabadust Kunstihoone põrandal. Autori sõnul on kokkusattumusena vabaduse sammas just niisama kõrge, kui pikk on Kunstihoone peasaal – 23,5 meetrit. Tema mõõdupuu on vabaduse samba kontuur, mille ta on kandnud näitusesaali põrandale, tegeliku samba vahetusse lähedusse, tõstatades nii olulisi küsimusi sõnavabaduse ja riigipoolse rahva usaldamise teemal. Küsimusi, mis puudutavad absoluutselt kõiki tsiviliseeritud maailma inimesi. Poliitiliselt kriitilist, suurepärase kontseptsiooniga tööd on aga üliraske märgata, kuna see on kaetud eespool mainitud valge ruudustikuga. Kuid kes otsib, see kindlasti leiab. Omamoodi vihje on see ka aastate taha jäänud diskussioonile (õigemini selle toimetamata jäämisele) vabaduse samba ja selle kujunduse üle. Jõustruktuuride paika pandud sammas ei kaunista meie linnaruumi, kunstnike häält aga tookord kuulda ei võetud. Samamoodi ei leia Tiina Sarapu töö „Vabaduse mõõt, kunsti mõõt” piisavalt tähelepanu, vaid jääb muude, olulisemaks (?) peetud objektide varju.

Tundes klaasi tehnikate tagamaid, mõistan taieste valmistamise keerukust ja ajanõudlikkust. Nii pean tunnistama, et näitusel „Suur haprus” ongi väljas pigem materjali ja selle oskuslikku käsitlust kui läbimõeldud kontseptsioone ja kunsti. Kohati tundub, et ka klaasikunstnikud ise peavad end pigem tarbekunstnikeks, see lööb väga tugevalt välja tööde mõtestatuses või mõtestatuse pealiskaudsuses. Kindlasti oli kuraatoril ja teistel korraldajatel läbimõeldud ettekujutus näitusest, kuid arvan ja usun, et kontseptsioon „vähem on rohkem” oleks kindlasti tõstnud näituse üldist kunstilist taset, soodustades nende tööde vaatamist, millel on selge mõte ja tugev sõnum.

Samas on hea näha, et kolme põlvkonna klaasikunstnikud teevad õlg õla kõrval head ja viljakat koostööd, mille tulemust näitusel ka näha saab. Vanem põlvkond on andnud suure panuse nooremate õpetamiseks ning uusi klaasikunstnikke tuleb areenile pidevalt juurde. Ja selle üle on ainult hea meel. Uutel inimestel on omakorda uued mõtted ja ambitsioonid. Küllap saab ka selle vilju peagi nautida, kas just nii suurel näitusel, aga mõnel väiksemal kindlasti.

Tervitades, Teie …

Hea meel on tõdeda, et professionaalset klaasikunsti saab näha ka mujal kui ainult Tallinnas. Pärnu näitus oli traditsioonilise klaasikunsti väljapanek, mis tõi meieni juba väga palju tuntud/ nähtud töid nii Eesti klaasikunstnike loomingu paremikust kui ka välisesinejatelt.

Enim jäid sel unisel hommikul meelde Susanne Koskimäki poksiringis kaklevad värvilised naljakad mehikesed („Lucha Libre”), kes olid justkui mõnest jaapani animesarjast välja hüpanud ja üksteist tümitades publikule vahele jäänud. Vahvatele mehikestele täiesti vastupidiselt kohati nukrameelselt ja rahulikult kutsusid enda üle mõtisklema Bārbala Gulbe udused maastikud („Impression Flying Hot Air Balloon”), mis andsid mitmekihilisusega edasi melanhoolset tunnet ning sobisid tolle päevase sompus ilma ja õrnalt räämas Pärnu galerii olustikuga.

Kui imetleda tehnoloogilisi saavutusi, siis olid kindlasti põnevamateks töödeks külmtöötluse meisterlikkust suurepäraselt eksponeerivad Remigijus Kriukase ja Graham Muiri värvilised skulptuurid. Eesti kunstnikest toon välja Kai Kiudsoo-Värvi inglitega klaasimaalid („Jumal vaatab taevast, ta näeb iga inimlast”), mis olid igati mõjuvad oma selgelt eristuva lapsemeelse käekirjaga.

Näinud mitmeid klaasikunsti näitusi, pean kahjuks tõdema, et professionaalidele seal midagi uut ja rabavat ei olnud. Ekspositsioon oli ootuspärane. Küll oli aga ilmselt Pärnu näitusekülastajatele, kes võib-olla nii sagedasti klaasikunsti näitustele ei satu, seal uudistamist küllaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming