Väike ilu võidab suure koleduse ehk 2008. aasta 25 kauneimat Eesti raamatut

Mart Anderson

Eesmärgiga vääristada raamatut kui vaimse kultuuri nähtust valisid kujundusgraafikute liidu, kirjastuste liidu, rahvusraamatukogu ja trükitööstuse esindajad hiljuti möödunud aasta kaunimad. Tuleb kohe lisada, et raamatu ilu ei seisne mitte ainult kujunduses: võrdväärselt tähtsad on valitud materjalid, trükk ja köide. Võib ju tunduda, et maitsekas kujundus on iseenesest silmale meeldiv vaadata ja mida siin veel arutada on?

Ometigi  on nii-öelda tootmisfaasis rida asjaolusid, mida on vaja arvestada ükskõik millise trükise kujundamisel. Raamatu ilu koosneb paljudest läbimõeldud ja koostööle optimeeritud pisiasjadest. Teatud mõttes on tegu protsendisooritusega, kus iga väiksemgi möödalaskmine terviku väärtust veidi kahandab. Mida rohkem pisieksimusi, seda nõrgemaks jääb tervik.

Seekordne žürii katsus aga nimelt tõsta esile raamatut, kui terviklikku kolmemõõtmelist  objekti. Konkursile esitatud raamatuid vaadati üle kahes etapis. Esimeses praagiti välja need, mis ei peaks kuuluma 25 kaunima hulka, millel poleks rahvusvahelistel iludusvõistlustel šansse, ja need, mille puhul oli eksitud mõne ilmselge kujundus- või tehnoloogilise nõude osas. Pidevaks komistuskiviks on paberikiu suund köites.

Paber võib olla piki- ja ristikiudu,  mis reaalselt tähendab, et ühte pidi paindub paber kergemini ning niipidi peab olema ka raamatuks köidetud: siis on teost mõnus lapata ja keeramisel ei punni lehed vastu. See ei puutu otseselt kujundusse, aga kujundaja peab teadlik olema, et vajadusel oma kujundatud raamatu eest seista. Rahvusvahelistel konkurssidel tõstetakse vale kiusuunaga teosed kohe valikust välja ning meie žürii talitas samuti, kuigi kujundusele ei olnud midagi  ette heita.

Järgmise asjana tuleb mainida köidet. Jälle justkui kujundusväline probleem, kuid kui raamat juba esimestel lehitsemistel lagunemise märke hakkab ilmutama, ei ole tema ilu kuigi kauaks. Kolmandaks tahan peatuda taandrea kasutamisel. Klassikaliselt on tegemist lõigu eristajaga. Kui kasutatakse lõikude vahel tühja rida, siis ei kasutata taanet. Samuti ei tarvitata seda pärast pealkirja, kuna põhiteksti esimene lõik eristub sellest juba kirjatüübi või suuruse poolest. Maitsekaks ei peeta ka liiga suuri või väikseid taandeid, kui see pole kuidagi stilistiliselt põhjendatud. Tavaliselt kasutatakse sisendit, mille laius võrdub kas kirjasuuruse või reavahega. Nimetatud punkti järgimisel ei olnud žürii liiga järjepidev ja pigistas mõne teose puhul ühe silma kinni. Hindamisele esitasid 67 kirjastajat 229  teost. Teise vooru said raamatud, millele otseselt midagi ette heita ei olnud võimalik või vajalik. Neile pandi juba hindeid vastavalt sellele, kas teos peaks olema 25 parema hulgas. Hinnete summeerimise tulemus vaadati veel kord üle ja valikus tehti pisikorrektuure. Siinkohal olen raamatud esitanud nimme autorite ja kujundajateta, sest näitusel, mis veel rahvusraamatukogu kuuenda korruse näitusesaalis avatud, on väljas täpse informatsiooniga  kataloogid. Klassikute kirjastamine on püsivalt päevakorras ning auhinnatud raamatute kujunduste hulgas on tavaliselt ikka arvestatavas koguses klassikalisi lahendusi. Tegijateks on enamasti teada ja tuntud kujundajad, kes järeleproovitud võtteid edukalt kasutavad.

„Mikk Mikiver. Teater” on üks hea klassika näide ja sellisena väärikas mälestusmärk eesti teatri suurkujule.  „Luule. Anna Haava” on samuti hea traditsiooniline raamatukujundus, mille puhul hinnati eelkõige sisu ja vormi ühtsust. Ka Eerik Haameri kunstnikualbumi puhul kiideti klassikalist, hea pieteeditundega lähenemist võrdlemisi mahukale materjalile ning teksti ja fotode vaheldusrikkust. Järjest rohkem rõhku on hakatud pöörama terviklikule kontseptsioonile, mis lubab värskemat lähenemist tüpograafiale ja materjalide  valikule. „Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985” on vaheldusrikka maketi, igati kooskõlas sisu ja vormi ning huvitava ümbrispaberiga ülevaateteos. Trükitehnilisi võimalusi kasutatakse aastaaastalt oskuslikumalt. „Mõisalegendid” mõjub must-kuldses värvilahenduses luksuslikuna. Ajastut on hästi tunnetatud ja materjaliga intelligentselt ümber käidud. Eritehnikate tundmine võimaldab teha lihtsa, kuid veenva lahenduse, mis ei jää mõjult alla kodukinole. „Su ööd on loetud” on üks konkursi üllatajaid. Kõige terviklikum raamat (seejuures ühe inimese koostatud), sealjuures väga hea tüpograafia ja trükitehnilise lahendusega. Õpikuid ja teatmeteoseid oli seekordsel konkursil kasinalt ja enamik neist ei läbinud esimest sõela. Pole ka imestada, sest tegemist on raskepoolse teemaga ja materjal on  tihti äärmiselt ebaühtlane.

Suuremahulistest entsüklopeedilistest väljaannetest tõstis žürii esile „Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud” tasakaaluka maketi, suure materjali mahu oskusliku liigendamise ja sisu selge esituse eest. Neljavärvitrükis pildialbumite puhul võiks ju arvata, et kui pildid on kenad ja hästi trükitud, näeb ka raamat ilus välja. Tegijad aga teavad, et piltide sobitamine, vajalike rõhuasetuste  leidmine ja lõplik värvikorrektsioon on kõik teemad, millega lihtne alt minna. Lisaks on vaja leida läbiv graafilis-sisuline selgroog, mis teost koos hoiab. „Alchimia” on hea tehnilise lahendusega ja huvitavalt köidetud kataloog, millel lisaks sisuga hästi haakuv huvitav kaas. „Raba” albumis imetleti fotode kvaliteeti, ajastutunnetust, materjali ja köite valikut. „Vanaemade kokaraamat” konkureerib küll oma kvaliteetsete fotodega, aga päris  teises kategoorias. Sisukujunduslikku head ajastutunnetust rõhutavad oskuslikult valitud köitematerjalid. „Tervitusi Kuressaarest” on armas nostalgiline pildiraamat, mille kujundus kannab hästi edasi ajastut ja selle meeleolu. Järjest aktuaalsemaks muutub tüpograafia teema. Kes teeb ise, kes leiab sobiliku kirja. „Eesti Vabariigi paberraha” kataloogis näeme Eesti originaalkirja väärikat kasutamist.  Sisu struktuur on lihtne ja haaratavus hea. „Meie inimesed” on hea formaadiga üllatuslik lahendus, mille omanäolisi illustratsioone ja ebatraditsioonilist värviskeemi pingestab pealkirjade käsikirjaline kalligraafia. „Vanem Edda” on hästi loetav, sobiva fondivaliku ning huvitavate ja jõuliste illustratsioonidega. Pildid saavad justkui osaks neist lauludest ja saluteerivad oma mustvalges vaikuses lihtsale ilule. 

Et kasina värviga ilusa asja saab teha, näitasid konkursil suurepäraselt veel mitmed raamatud. „Eesti mütoloogiad” on värske, õhulise kujundusega ja strateegiliselt maitsekas kahevärvilahendus. „Kuhu kadus kõik see armastus?” on hea formaadiga, väga lugejasõbralik, lehesuuruste meeleolukate mustvalgete fotode, huvitava ja värske tüpograafiaga raamat. „Hääl vabadusest” on küll lakooniline, kuid kujundusprintsiipidelt julge  ja hea tüpograafia ning sellisena nauditav tervik. „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Eesti riikluse alusdokumendid 1917–1920” on hea formaadi ja materjalikasutusega raamat, kus on ka juubeliaasta motiive maitsekalt kasutatud. Tervikuna tuleb esile tõsta meie lasteraamatuid, kus kujunduses ei domineeri enam ainult vahvad illustratsioonid, mille kõrval  on muu kujundus lihtsalt ära tehtud, vaid kujundajad oskavad luua stilistilise terviku, kus formaat, kasutatud materjalid, köide ja tüpograafia toimivad kõik ühtse eesmärgi nimel.

Meie illustraatorite tase on endiselt meeldivalt kõrge, aga illustratsioone on hakatud kujunduses ka huvitavamalt ja kontseptuaalsemalt kasutama. „Miia ja Friida” veetleb hea formaadi, üllatusliku kujunduse, ebatraditsioonilise  värvilahenduse ja omanäoliste illustratsioonidega ning on sellisena sobilik ka kunstigurmaanile. „Onu Eedi” puhul köitis kõigepealt hea trükitehniline teostus. Kirev pappraamat mõjus žüriile tõelise vitamiinina. „Väikesed võililled” võlus žüriid oma nostalgiliste, omanäoliste ja temaatilises värvigammas illustratsioonidega. „Ülemiste vanake” sai kiita virtuoossete illustratsioonide  ja graafika eest. Lasteraamatute illustratsioonide ja tõetruude fotode vahel on terve pikk maa käia ja tore, kui keegi marsruudi värske pilguga üle vaatab. „Seltsimees laps ja suured inimesed” mõjus nostalgilisena just omanäoliste illustratsioonide kasutamise poolest ilukirjanduses.

Kaunimate raamatute hulgas oli tervelt kolm luuleraamatut. Neist kahte ma juba mainisin. Kolmanda, „21. sajandi armastusluule.  Põdrapõmmutamine ja põnnitirtsuvada” juures peeti huvitavaks autori leidu kasutada kujunduses vanu illustratsioone. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum sarja „Tants Kalevipoja ümber: Helmi Tohvelmani päevaraamat. Tüdruk helesinises kleidis: valik Villem Kapi kirju” hinnati, kui lihtsat, pretensioonitut ja kokkuvõttes parimat pehmikut. Konkurss on selleks korraks läbi, kuid ilu ja inetuse vahel käib lakkamatu sõjategevus  edasi. Soovin, et asjasse pühendatud kasutaksid oma pead ja kujundusvahendeid järjest oskuslikumalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming