Vahefiniš distantsil 22+

Anneli Porri

Karin Laansoo tekstil on inimlik mõõde ja puude.

Karin Laansoo. 22+ NOORED EESTI KUNSTNIKUD. Kujundanud Indrek Sirkel. EKA, 2005, 408 lk.

Karin Laansoo on näib olevat sisse seadnud uue kunstikorraldussuuna. Ta on kureerinud raamatu “22+. Noored Eesti kunstnikud”. Just nimelt kureerinud, mitte koostanud ega toimetanud. See tunne, mille pinnalt ta on valinud noored kunstnikud raamatus osalema, on sarnane impulsiga, mis peaks eelnema näitusekomplekti kokkupanemisele. Ka see, et ühelgi leheküljel ei saa sõna kõrvalpilguga kunstiteadlane, kes teeks üldistusi ja avaks konteksti, teeb raamatu sarnaseks ekspositsiooniga, mis saab sõnastatud teooria ja hinnangu tagantjärele.

Karin Laansoo intervjueerib isiklikult kõiki 22 kunstnikku. Kusjuures küsimusedki on sellised, mida iga kuraator peaks esitama kas mõttes või valjusti oma kunstnikule: “Kuidas sa kirjeldad IDK perioodi?”, “Kelle idee see oli?”, “Maal sai ikka valmis?” (lk 168).

Raamatu ainult intervjuudest kokkupanemise mõte tundus mulle algul kummaline: noored kunstnikud, vähe otsese suhtlemise kogemust, võib-olla ei oska üldse oma loomeimpulsse sõnaliselt väljendada, mis sellest küll välja tuleb ja kas sellist ajakirjanduslikku formaati on mõtet raamatuna vormistada. No ilmselgelt on, ja just noore kunsti puhul. Tohutult raske on püüda teostada mingit ammendavat analüüsi piiratud või veel hullem, piiramata mahus, kunstniku kohta, kes alles hakkab aru saama, mida ja kuidas ta tahab öelda. Terviklikuks analüüsiks puudub distants ja materjal. Intervjueerijana on Karin Laansoo tänu tööle kunstiakadeemias, põlvkondlikele sidemetele ja noor-kultuur-ürituste korraldamisele ilmselt unikaalne. Ma ei kujuta ette ühtki teist inimest, kes kunstnikega intervjuu käigus suudaks nii usalduslikku suhet tekitada ja sellist materjali kätte saada. Kui küsija oleks olnud teine, poleks ka vastused needsamad. Praegusel tekstil on alles inimlik mõõde ja puude.

Raamatus ei ole ridagi teksti, mis üritaks teha kokkuvõtteid laadis: selline on noor kunst 2005. aastal. Iga manifesteerimine selles raamatus on kunstniku äärmiselt personaalne lausung. Keegi loomulikult ei välista, et osa neist äkitselt ootamatult tabavaiks ei osutu ning osava üleskorjamise ja viitamise tõttu üldkorratavaks klassikaks ei muutu. Ilmunud intervjuul on vahefiniši otstarve, millisele kohale tuleb võistleja lõpuks, selgub aja jooksul. Tänaseks on need kunstnikud läbinud oma distantsi juba teise tulemusega, kui kajastub kevadel räägitud jutus. Seepärast oleks võinud intervjuudele lisada ka täpse kuupäeva, lihtsalt konspekti täpsuse huvides. Konspekt on aga teatavasti selline kokkuvõtlik, ajutine ja meeleoluline materjal, mis aitab talletada nii infot kui kirjutamise hetkeolukorda. Konspekt ei taotle universaalsust ja objektiivsust.

Raamatu konspektiivsus algab juba pehmetelt väliskaantelt, kuhu on paigutatud ilma mingi pealkirja ja autori nimeta 22 kunstniku curriculum’it: nimi, sünniaeg, e-post, haridustee ja tähtsamad näitused. “Noored Eesti kunstnikud” paistab üldse silma väga hea kujunduse poolest, visuaalse külje on raamatule teinud Gerrit Rietveldi akadeemias õppiv Indrek Sirkel. Algul tundubki, et selle raamatu juures tuleb rääkida eraldi sisust ja graafilisest kujundusest, kuivõrd ka sellel on äärmiselt suur maht ja roll. Esimene punkt, sisu koostamine, peaks loogiliselt tegelema küsimustega “miks?” ja “mida?” ning kujundus lahendama probleemi “kuidas?”. Mõnda aega raamatut lehitsedes hakkab selgeks saama, et pilt või teksti paigutus on seesama, mis tekst. See annab samamoodi infot kunstniku ja intervjuu kohta, või õieti dubleerib intervjuu teksti visuaalsetesse kujunditesse. Verbaalne ja visuaalne väljendus sulab üheks. Tekib piltkiri. Nii et siiski me ei pea lugedes ainult lootma noore kunstniku eneseväljendusoskusele ning intervjueerija psühholoogiatundmisele ja kavalatele küsimustele.

Läbi raamatu jooksevad teksti ja mustvalgete portreede kõrval väikesed helesinised pildid, mille kohta puuduvad pildi juures igasugused andmed. Need kummitustena läbi jooksvad kujutised seostuvad alles intervjuud lugedes artikuleeritud tekstiks ja omamoodi mäluvaiadeks. Juba leheküljele peale vaadates tekib ettekujutus, millises suunas vestlus areneb. Eelhäälestavad pildid toimivad informatiivse isutekitajana, mis kutsub intervjuud lugema, mitte lõpupuändi ärarääkijana. (Kummituspiltide loendi ja allkirjad leiab siiski eest 25. leheküljelt, näiteks: “Ole, Kaido 81, 100, 125, 138, 292” või “Piimakombinaadi insener Kaatsi pere 281” või “The Field of Genius, 234, 235”.) Raamatu üldstruktuur muutub mingil kasutushetkel aga natuke hämaraks, kui ei suuda enam 400 lehekülje pealt üles leida õiget pilti või teksti, mis mingi sisemise loogikaga oli näiteks ühendatud hoopis teise intervjuuga või teiste piltidega. Kuna puudub ka sisukord selle klassikalises tähenduses, siis võtab raamatu kasutamine jube kaua aega. Nagu ka praegu – iga kord, kui kummardun mingit fakti kontrollima, tõstan pilgu alles veerand tunni pärast. Aga muretseda ei ole vaja, õiget kohta otsides võib leida kakskümmend valet, ent huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming