Vahuriisuja Kadi Estland

Teet Veispak

Tulemus sõltus suuresti küsitletavate empaatilisusest ning kvaasi-talk-show’s osalemise soovist.  

“Happy Art’i” talk-show’ juht Kadi Estland Jaanus Heinla

Kadi Estland “Happy Art” Tallinna Linnagaleriis 24. XI – 11. XII.

Kas kunstist või ka kunstielust rääkimine on ka ise kunst? Nii võiks ehk küsida, kui poleks vaikides kokku lepitud, et see, mis jõuab galeriide seinte vahele, on kunst juba ad ipso.

Kadi Estland eksponeerib Linnagaleriis mitmeid intervjuusid nii kunstnike kui kriitikute ja kuraatoritega, mõttega saada selgust selles, mida arvavad kunstitegemisest, kunstipoliitikast kunstitegijad ise. Need on omamoodi talk-show’d, mille formaat on televaatajatele tuttav Urmas Oti vestlussaatest “Happy Hour”. (Paralleelile viitab otseselt ju ka näituse pealkiri “Happy Art”.) Selle kõrval võib vaataja aduda ka sarnasuse sisulist pretensiooni, millest võiksid tunnistust anda provokatiivsed küsimused. Estlandi intervjuude põhiaktsent on välisel, natukene skandaalsel, kunstitegemise vahusel ümbrusel, mis võiks pakkuda laiemat huvi kui lihtsalt kunst ise.

Näituse üksipulgi vaatamiseks läheb vaatajal tublisti üle kolme tunni! Seda, andke andeks, on siiski natuke liiga palju. Külastaja hoidmise huvides saanuks seda (musta) materjali tublisti kokku suruda, eriti kui arvestada seda, et tihti läheb jutt sinna, kuhu seda intervjueeritav lükkab, aga mitte vastupidi, nagu eeldaks.

Mis on siis need akuutsed teemad, mis tänast kunstielu ilmestavad? Esiteks, Estlandi arvates on meie kunstiinstitutsioonid, sh ka valminud Kumu tugevasti mõjustatud Reformierakonna ideoloogiast. Isegi siis, kui mõni kõrge kunstiametnik sellesse erakonda kuulub või tal on sellele erakonnale lähedane maailmavaade, on väga raske uskuda, et Kumu näitusepoliitika saab kunagi sõltuma ühegi erakonna huvidest. Kunstnikud ja ka kunstiametnikud on liiga suured individualistid ja egotsentrikud, et see ühel või teisel moel võiks läbi minna. Seetõttu ei andnud intervjuude need osad, kus küsitletavatelt päriti midagi päevapoliitika kohta, suurt midagi. See oli justkui intriigi küpsetamine seal, kus midagi küpsetada pole.  Teiseks, suured ja väikesed skandaalid. Ega neistki pole suurt midagi uut rääkida, sest suurematest on päevalehtedes juba küll ja küll kirjutatud, aga väiksemad nagu praeguse Tallinna Kunstihoone juhataja võimalik väljavahetamine uue vastu pole jälle seda väärt, et sellest midagi pikemalt rääkida. Selge on see, et igasuguse eluvaldkonna juurde kuuluvad paratamatult ka intriigid, mistõttu pole põhjust arvata, et kunstimaailm mingil moel teistsugune oleks. Estlandi tahtmine näha võimalikus konkursis Kunstihoone juhataja kohale mingit eriti komplitseeritud ja salakavalat alatust on natuke ülepingutatud ja erapoolik. Muidugi on erinevad huvid ja tahtmised (tahtmine on taevariik!), aga kui teraselt kuulata, kuidas praegune juhataja Estlandi tüütuseni korduvale küsimusele, kes ja miks temast lahti tahtis saada, diplomaatiliselt ja väljapeetult vastab, siis pole kahtlust, et ta on täna sellesse ametisse kõige sobivam. Ja siis võim, kõrgete kunstiametnike võim. Nendega ei õnnestunud Estlandil üldse vahetut kontakti saada (kui jätta kõrvale piisavalt koomiline telefonivestlus Johannese Saarega), mistõttu kunstnikul tuli piirduda vaid küsimuste esitamisega, ilma et neile keegi (Johannes Saar, Jaan Elken, Harry Liivrand, Sirje Helme) oleks midagi vastanud.  Küsimused olid  tihti päris vaimukad ja tabavadki, aga kindlasti oleksid olnud need teistsugused, kui kunstnik poleks lähtunud eeldusest, et võim kuulub inimesele, vaid sellest, et inimene kuulub võimule. (See on küsimus, mille üle võiksid muidugi ka kõrged ametnikud ise juurelda.)

Nii intervjuud kui ka  terve näitus olnuks kindlasti terviklikum, kui kunstnik oleks neid veidi põhjalikumalt ette valmistatud (kes on kelle abikaasa või elukaaslane, kes kelle praegune või eelmine abikaasa).  Selle ettevalmistamise suhtes oli väga õpetlik vestlus Kai Kaljoga, kelle video “Das Wichtigste” jookseb Kunstihoones. Tegelikult sõltus praegusel juhul tulemus suuresti küsitletavate empaatilisusest ning otsusest, millisel määral selles kvaasi-talk-show’s osaleda või mitte (intervjuu Marco Laimrega on vastastikuse empaatia parim näide).

See kõik on kunstielu liikumisest pinnale kerkinud vaht, mida Estland selliste küsimusepüstitustega riisus ja galeriisse näha tõi. Aga sellised need talk-show’d juba kord on: palju tühjast-tähjast, asjast ei midagi, ehkki ka siin on piisavalt ajastudokumentatsiooni, mille väärtuse üle otsustavad kord need, kellel on sootumaks teistsugused küsimused kui meil.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming