Väike, paindlik ja mobiilne

Tartu Kõrgema Kunstikooli töötajad on väga rahul.

REET VARBLANE

Eestis saab kõrgemat kunsti- ja disainiharidust omandada Eesti kunstiakadeemias (EKA) ja Tallinna ülikooli kunstiosakonnas, Tartu kõrgemas kunstikoolis (TKK) ja Tartu ülikooli maaliosakonnas ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias Viljandis rahvusliku käsitöö suunal, lisaks ka mõnes erakõrgkoolis. EKA ja TKK on ainukesed kunstikõrgkoolid. EKA on pidevalt olnud avalikkuse tähelepanu all, küll heade, küll kurbade sõnumitega. TKKst on kuulda olnud märksa vähem, mis aga ei tähenda, et TKK ise oleks kuidagi varjus olnud. Ikka võib tõdeda, et küll TKK mööbli-, tekstiili-, naha-, skulptuuri- või veel mõne osakonna tudengid on pälvinud auhinna kas Eestis või ka kaugemal.

Vallo Nuust, Peeter Linnap ja Jaanus Eensalu (tagaplaanil).

Vallo Nuust, Peeter Linnap ja Jaanus Eensalu (tagaplaanil).

Piia Ruber

TKK rektor Vallo Nuust, õppeprorektor Marleen Viidul, arendusprorektor Maarja Aeltermann, tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar, fotoosakonna juhataja professor Peeter Linnap ning meedia- ja reklaamiosakonna juhataja Jaanus Eensalu kõnelevad oma koolist.

Millist laadi kunstikõrgkool on TKK? Kas tegemist on nii-öelda peamiselt Lõuna-Eestile mõeldud väikese kunstiakadeemiaga, EKA dublant­asutusega, kus saadakse vaid esmane kunstikõrgharidus, sest magistri- või doktorikraad tuleb omandada kuskil mujal? Või on tegemist täiesti omalaadse kunsti­kõrgkooliga?

Vallo Nuust: Meie õppeasutus on õnnelik, sest meil rakenduskõrgkoolina on säilinud nelja-aastane õppimisaeg. Bologna süsteemi kolmeaastase õppimisaja nõrkustest on palju räägitud. Kolme aastaga ei saa omandada sellist taset, et tööturul kaasa rääkida. Nelja aasta jooksul saab õppida teooriat, aga ka praktilisi aineid, sinna mahub ka praktikaaeg. Me anname oma lõpetajale sellised oskused, et ta saab kohe oma erialal tööle asuda, kui ta ei otsusta minna edasi õppima. Umbes kolmandik meie lõpetajatest on läinud magistriõppesse, mitte ainult Eestisse, vaid üsna suures osas ka välismaale. Meie lõpetajaid on EKA magistrantuuris, nad on „löönud täis” ka Tartu ülikooli maaliosakonna magistriõppe.

Oma tugeva küljena rõhutate praktilisi oskusi. See on oluline eelkõige disainierialadel nagu mööbel või tekstiil või nahk, aga kui mõelda visuaalkunsti erialade nagu foto- või meediakunsti peale, siis seal ei löö tugeva teoreetilise baasita küll läbi.

Nuust: Praktiline pool on meie hariduse lisaväärtus. Meil antav haridus koosneb kolmest komponendist: klassikaline põhi, kuhu kuuluvad joonistamine, maalimine, kunstiajalugu, filosoofia jne, siis erialateooriad ning lõpuks praktiline osa. Kõik see kokku moodustab terviku.

Aet Ollisaar: Praktiline osa ei tähenda ainult käsitööoskust, vaid praktiliste kunsti- ja disainiprojektide tegemist suuremas mahus – saadakse kaasa omandatud võtete rakendamisoskus.

Nuust: See, et me ei anna bakalaureusekraadi, vaid väljastame rakenduskõrghariduse diplomi, on pelgalt seadusandlik, siiani lõpuni rääkimata küsimus. Rakenduskõrghariduse diplom on ju võrdsustatud bakalaureusekraadiga. Kogu Euroopas antakse ka rakenduskõrgkoolides bakalaureusekraad.

Jaanus Eensalu: Erialateooriat õpetatakse Eestis väga vähestes kõrgkoolides sellisel tasemel, nagu seda tehakse meil. Toon ühe näite: möödunud kevadel töötasime koos EKA graafilise disaini osakonnaga Tartu kunstimuuseumi uue visuaalse identiteedi kallal. See läks igati hästi: meie tudengid mitte ainult ei tunne hästi ajalugu ja nüüdisaegset teooriat, vaid nad suutsid töötada välja ka praktilise programmi. EKA omad olid tugevad loovusmõtlemises.

Kuidas on teoreetiline õpe teie koolis lahendatud? Kuivõrd tegutsete koostöös Tartu ülikooliga?

Nuust: Me rakendame palju kombineeritud süsteemi, nii oma, aga ka välisõppejõudude puhul. Näiteks meediaosakonnas käivad peamiselt välisõppejõud Tallinnast.

Marleen Viidul: Külalisõppejõududena kasutame oma ala spetsialiste ehk inimesi, kes selles valdkonnas töötavad.

Ollisaar: Põhiideoloogid on ikka oma õppejõud, osakondade juhid. Meie oma õppejõud on õppekavad välja töötanud.

Peeter Linnap: Ja kaasavad siis nii ülikoolist kui ka väljastpoolt Eestit õppejõude.

Nuust: Oleme veendunud, et teoreetiline aluspõhi on äärmiselt oluline, et jõuda praktikas arvestatava tulemuseni. Aastatepikkune kogemus on näidanud, et väga harva on nii, et kirjalik osa on vilets ja praktiline kunstiprojekt suurepärane.

Kuidas on teie õppejõudude palgatase, kui võrrelda EKA või mõne teise samalaadse kõrgkooliga?

Nuust: Skaala on umbes sama. Meie eripära on pigem see, et meil on palju osakoormusega töötajaid. See on mingis mõttes hea, mingis mõttes paratamatu, mingis mõttes on see meie oma soov. Me pole kunagi tahtnud, et õppekava kõiki aineid õpetaks vaid kolm inimest.

Viidul: Loomulikult ei suuda me konkureerida selles osas ärimaailmaga, kuid meie puhul mängivad teised motivaatorid. Siiani on hästi mänginud. Meie kool ei ole Tartus kehv tööandja, Tallinnaga ei ole päris mõistlik ennast võrrelda.

Nuust: Oleme hoidnud kõrgel välissuhtlust: Erasmuse vahetusprogrammis oleme aastaid olnud number üks, aga loomealasid õpetavad kõrgkoolid ongi olnud sellel alal kõige aktiivsemad. Muusika- ja teatriakadeemia, EKA ning TKK on olnud kõige mobiilsemad. Erasmuse välistudengite arv aastas on kuni 15. Kui arvestada, et meil õpib veidi üle kolmesaja tudengi, siis on see väga hea protsent. Meil on seitse erialaosakonda, nii et paar välistudengit igas osakonnas.

Ollisaar: Erasmuse programm on andnud meie tudengitele kindlustunde, et nad saavad ka mujal magistrantuuris hästi hakkama. Näiteks mitmed Erasmuse programmiga Rootsis õppinud tekstiilitudengid on hiljem jätkanud seal ka magistriõppes.

Nuust: Üks meie tudeng tahtis mõni aasta tagasi minna Peterburi filmi õppima. Peterburi kunstiakadeemias külaskäigu ajal käisin ka Peterburi filmi- ja televisiooni ülikoolis, leppisime sealse rektoriga koostöö, tudengite vahetamise suhtes kokku. Meie tudeng sai minna sinna aastaks õppima, meie võtsime kaks nende tudengit semestriks oma fotoosakonda. Projekt läks kohe käima, polnud vaja pikka käsuahelat läbida. Väiksus on teinekord kõva trump.

Milline osakond on teie kooli lipulaev?

Nuust: Meie koolis õpetatav jaguneb disainiks, restaureerimiseks ja kunstiks. Ma ei teeks pingerida, sest mille järgi hinnata. Kas sisseastumiskonkursi või hinnatud tudengitööde või selle järgi, et õpetatav valdkond on Eestile tähtis ja seetõttu peab seda kindlasti säilitama, kuigi sinna on väiksem konkurss? Skulptuuri ja nahadisaini osakonda on väiksem konkurss kui foto- või meediaosakonda, kuid köidete eest on saadud rahvusvahelisi auhindu ja meie skulptuuriosakonna lõpetajad on kahel korral võitnud näiteks EKKMi Köler Prize’i.

Linnap: Restaureerimist ja kujutava kunsti valdkonda ei saagi põhimõtteliselt võrrelda.

Millised on teie fotoosakonna tugevad küljed? Miks peaks valima Tartu kooli fotoosakonna EKA oma asemel?

Linnap: Sel aastal pürgis meie fotoosakonda lausa 84 soovijat (14 inimest kohale). Ja see ei sõltu sellest, kus tudengid elavad, sest ka meil on palju üliõpilasi, aga ka õppejõude Tallinnast. Kakssada kilomeetrit ei ole mingi probleem. Meil õpetab ka palju õppejõude, kes mujale Eestis ei satu. Meil on käinud peaaegu kogu kunstiajaloo ja -teooria tundjate paremik, alates James Elkinsist ja Thomas McEvilley’st, visuaalantropoloogia tipud nagu Jay Ruby ja visuaalsemiootika gurud nagu Göran Sonesson. Elkins oli Tartus juba 2005. aastal. TKKi fotoosakonna õppejõud on selgelt rahvusvahelise kaliibriga. EKA fotoosakonna juht, minu „ainus õpilane Laimre”, nagu vahetevahel on öeldud, tahab millegipärast piirduda vaid Eesti õppejõududega. Ideepõhist kunsti saabki õpetada vaid rahvusvaheliselt. Selles koolis olen ma pannud kokku koosluse mahukatest teooriaainetest pluss väga tugevast praktiliste ainete plokist. Just niiviisi, et pärast lõpetamist ei jääks keegi tööta. Mina andekate, ent töötute juurdekoolitamise riski ei võta, sest neid on Eestis juba niigi piinlikult palju. Kuna oleme rahvusvaheliselt väga aktiivsed, siis lähevad meie tudengid ka kõikjale üle maailma edasi õppima ja on saanud väga hästi hakkama Hispaanias, Prantsusmaal, Portugalis, Inglismaal, Austraalias ka magistriõppes või tööturul.

Nuust: Kuna meie kool on Eesti, ammugi siis Euroopa kontekstis väike, siis saame olla hästi operatiivsed. Kui suures ülikoolis võtab mingi protsess kaks või kolm aastat aega, siis meie teeme selle ära mõne kuuga. Näiteks allveefotograafia õpetamise idee tuli poolteist aastat tagasi, aastaga suutsime luua materiaalse baasi, õppejõud on käinud Ameerikast ja Inglismaalt ning juba on kaitstud ka esimesed lõputööd. Täiesti uue suuna sissetoomine võttis aega vaid aasta.

Eensalu: Meedia- ja reklaamikunsti eripära ja ka tugevus on see, et graafiline disain ja liikuv pilt, ekraanimeedia on meil ühendatud. Kogu maailm liigub piktogrammi ja märgisüsteemide, infograafika suunas. See on just nende kahe ala ühendamise tulemus. Meil lõpetab igal aastal keskeltläbi kümme-kaksteist noort, nad kõik on tööd saanud. Tööjõu müümine ja ostmine käib juba kolmandal kursusel.

Milles peitub Tartu tekstiilikunsti eripära?

Ollisaar: Oleme ajanud paralleelselt kahte liini: teadmised materjalidest ja tehnoloogiast, nüüdisaegsed tehnoloogilised vahendid ning traditsiooniliste oskuste toomine praegusesse aega. Meie õppekava on rajatud valdkondade koostööle: moe- ja tekstiilisuund toimivad koos. Moesuuna lõpetajad tegelevad hästi palju materjalidega. Meie õppekavades eristatakse selgelt disaini ja kunsti, vahepealseid asju ei tehta.

Linnap: Avastasin hiljaaegu, et tekstiiliosakonnas, kus tehakse nii töömahukat ja traditsioonilist tehnikat nagu gobelään, on levinud fotomotiivi kasutamine. Palusin Aet Ollisaarel koguda kokku markantsemad näited ja praegu kirjutan teadusartiklit ajakirjale Textile History fotomotiivist Eesti tekstiilikunstis.

Traditsioonilistes osakondades on inimesed leidnud oma seesmise tasakaalu: meil ei ole märgata vana dilemmat, et tarbekunstnik tahab olla kujutav kunstnik ja vastupidi.

 TKKi mööbliosakond on aastaid pälvinud tähelepanu: just seal on tehtud eksperimentaalprojekte, aga tudengid on võitnud kõige enam rahvusvahelisi auhindu ka väga hea disaini eest. Kui suur on osakonna pikaajalise juhataja Jaak Roosi osa selles?

Linnap: Roosil on suured kogemused, ta on mitmekülgselt haritud inimene, ka teoreetilises plaanis. Nende tugevus on seisnud ka selles, et kui varem on nad käsitlenud mööblit skulptuurina –
objektina, mitte niivõrd vahendina, siis nüüd ajavad nad kindlalt mitut osakonda (mööbli ja tekstiiliosakonda) hõlmavat disainisuunda.

Nuust: Meil läks kogu pilt palju selgemaks, kui eristasime 2009. aastal disaini- ja restaureerimissuuna. Sinnani oli õppekavades nii disaini kui ka restaureerimist. Uute õppekavade järgi saavad nelja osakonna (maalingud, mööbel, skulptuur ja nahadisain) tudengid esimesel kahel aastal sissejuhatavaid aineid nii restaureerimisse kui ka disaini ja teise aasta kevadel valivad oma suuna. Paari viimase aasta jooksul on meie disainisuund saanud palju silmapaistvamaks ja tugevamaks. Tänavu kevadel moodustasid disainisuuna lõpetajad kõigist lõpetajatest poole. Meil on valdkondlikud, mitte erialakomisjonid: disaini, kunsti- ja restaureerimiskomisjon. Viimase kahe aasta disainilõputööde keskmine hinne on olnud väga kõrge.

Viidul: Mitmed tänavustest lõputöödest on esitatud disainiauhinnale Bruno. Meie tugevus on meie praktiline baas – meil saab ideed ka ellu viia.

Tartus õpetatakse maali kõrghariduse tasemel veel Tartu ülikoolis. Kas teie maali- ja maalingute restaureerimise osakonnas keskendutakse eelkõige restaureerimisele?

Nuust: Ka maali ja maalingute restaureerimise õppekava on pooleks: seinamaalingute restaureerimine ja siis maal suurema rõhuasetusega monumentaalmaalile. Aga eks tudengid taha teha ka tahvelmaali ja neil on lastud lõpetada tahvelmaaliga. Suurepärase restaureerimisnäitena võiks tuua maalingute osakonna töö Kiltsi mõisas.

Eesti Rahva Muuseumis oli hiljaaegu restaureerimisosakonna juhataja konkurss: oli mitmeid kandidaate, valiti neist kõige noorem, meie mööbliosakonna vilistlane. Tema tugevus oli selge praktiline nägemus ja teadmine, kuidas oma nägemust ellu viia.

Viidul: Paljud tööandjad on öelnud, et meie lõpetajad pole mitte ainult head töötajad, vaid esitavad ka tööandjale väljakutse – ütlevad, et tahan ennast täiendada ühes või teises vallas.

Linnap: Ega praegusaegne tööturg ei eeldagi pelgalt olemasolevaga kohandumist, vaid tuleb osata ise luua oma uusi nišše.

Kuidas olete loonud oma suurepärase materiaalse baasi? Kust olete selleks vahendid saanud?

Maarja Aeltermann: Eelkõige ikka Euroopa Liidu kaudu: viimasest jaotuse perioodist oleme saanud raha kolmest meetmest, millega arendada välja meie seadmepark, ja ühest meetmest õpikeskkonna tarvis.

Nuust: Meie tegevus on näidanud, et meile tasub raha anda: kasutame seda sihipäraselt ja meil on tulemus näha, kas või meie lõpetajate näol. Nelja meetme peale kokku oleme saanud umbes poolteist miljonit.

Kooli üldine rahastamine käib tulemuslepingu kaudu: meil on haridusministeeriumiga kolmeaastane leping nagu kõigil kõrgkoolidel. Seal on paika pandud põhimõtted, mille järgi meid rahastatakse. Sellele lisaks teenime omatulu. Mina lõpetan sel aastal oma kümnendat rektoriaastat: selle aja jooksul pole olnud ühtegi aastat, kui oleksime aasta lõpul pidanud raha juurde küsima, et ei oleks eelarvega välja tulnud.

Teie rektor Vallo Nuust on tulnud väljastpoolt kunstiringkonda. Tartu kunstimuuseumi puhul on arutluse all olnud, et väga tugev erialainimene ei ole alati hea juht. Häid juhte pole aga võtta. Kas see, et teie rektor ei ole nii-öelda kunstiinimene, on olnud hea või halb?

Linnap: Oleme väga õnnelikud, sest asutuse eesotsas ei saa olla „lihtsalt kunstnik”, vaid enamasti kipub see olema ju mõne konkreetse kunstiala esindaja. Oletame, et ta on foto- või tekstiilikunstnik, siis on ka oht, et ta eelistab oma eriala teistele ja tervikus arenevad välja vaid soositud erialad. Meie puhul langeb erapoolikus ära, tervik saab selle tõttu proportsionaalsemalt arendatud. See, et varem ajakirjanikuna töötanud Vallo Nuust „ajakirjanduse reetis”, on meile ainult kasuks tulnud.

Ollisaar: Oluline on, et juht on avatud silmadega ja neis valdkondades, kus ta ise ei ole ekspert, kuulab neid, kes on.

Kui tihe suhe on teie vilistlastel, kes on mujale kas õppima või elama läinud, teie kooli või ka laiemalt Eesti kunstieluga? Või on nad meile kadunud?

Linnap: Õnneks on see aeg möödas, et kui keegi on mujale läinud, siis ta ongi „kadunud”. Praegu on noortel nii-öelda ikka „edasi-tagasi” lennukipilet, neil on teadmine, et nende tööturg ongi kogu Euroopa. Ma ei näe mingit põhjust, et kunstimaastikul peaks olema vaid kaks kooli, mida peaks omavahel pingpongi-stiilis võrdlema: võrdleme ennast ka Portugali ja Belgia koolidega või neid omavahel ja teame, et Portugali oma on vanaaegsem, Belgia oma innovatiivsem. Geograafiline kujutelm töö- ja tegevusmaastikust on täiesti muutunud. Kui meie lõpetajad saavad mujal hakkama ja neid on kõikjal palju, siis tuleb sellega ainult rahul olla.

Eensalu: Meie vilistlased on loonud rahvusvahelisi ettevõtteid, võitnud konkursse ja ikka tulnud tagasi meile õpetama. Süda on neil kooli jäänud.

Aeltermann: Tõusujoones on tendents, et meile tullakse õppima pärast seda, kui bakalaureuse- või magistrikraad on juba käes.

Ollisaar: Aga on ka vastupidi ja meie lõpetajad võtavad kutsehariduskeskusest mõne kursuse. Suhtumine haridusse on täiesti teistsugune kui kakskümmend aastat tagasi.

Viidul: Meie sisseastujate keskmine vanus oli sel aastal 23,8 aastat. See tähendab, et meile tulevad õppima need noored, kes teavad, mida nad tahavad.

Linnap: Järjest olulisemaks saavad need konkreetsed inimesed, kes õpetavad, sest õppekavad ju ise teadupoolest ei õpeta.

Te olete ülipositiivsed. Kas midagi kriitilist ei ole oma kooli kohta öelda?

Nuust: Kuna kutsehariduses on palju andekaid noori, siis sisseastumiseksamitel me ei arvesta riigieksamite tulemusi. Meil on oma süsteem, mille põhjal otsustame, keda vastu võtta. Sisseastumiseksamid kestavad nädal aega, keskeltläbi on neli-viis eksamit, vestlused kaasa arvatud. Sisse on suhteliselt raske saada, aga katkestajaid on hiljem vähe.

Koolina ei ole mõtet viriseda, et keegi teeb liiga või raha on vähe. Oma tööd tuleb hästi teha. Peaasi, et lõpeks suhtumine: kunstnikke toodetakse liiga palju. Kunstikõrgkoolides ei koolitata ammu enam mitte midagi oskavaid sinisilmseid idealiste, töötuid. Laiapõhjaline kunstiharidus tuleb kasuks igal elualal.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming