Vaikiv kangelane ja kunsti paradoks

Jan Kaus

Kaido Ole näitus „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” Kumus kuni 15. IV. Kaido Ole näituse „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” saatesõnast tuleb välja, et autori suurim probleem on „paratamatu vastuolu inimese unistuste ja ideaalide abstraktsuse ning igapäevategevuse halastamatu konkreetsuse vahel”. Täiesti üldinimlik probleem, mille sõnastusest tuleb antud juhul siiski välja, et selle autor on kunstnik, „paljastavateks” märksõnadeks „abstraktne” ja „konkreetne”. Tundub, et sageli on just inimese unistused ja ideaalid väga konkreetsed, aga elu halastamatult laialivalguv ja ähmane, elu ähmasuse on aga põhjustanud lugematute unistuste vastastoime. See ei tähenda, et Ole sõnastus oleks vale. Kas või kunstnikus, elu reflekteerija seisukohalt on öeldud siin midagi põhjapanevat ja igavesti probleemset. Üks võimalus Ole suurejoonelist näitust mõista lähtubki tema enda sõnastusest. Ratsionaalse korrastatuse, konkreetsuse, intellekti, tehnika ja raamistamise elemendid on Ole lõuenditel vastamisi abstraktsete motiividega, intuitiivsete impulsside väljendusega, millegi nimetu, ebamäärase, aga siiski selgelt tajutava kohaloleku ja esiletungiga. Konkreetsust esindavad puhtad ja korrapärased vormid: ruudud, kolmnurgad, nendest koosnevad suuremad kooslused või pinnad ja erinevad hulktahukad. Sellele korrastavale mõõtmele vastanduvad raevukaltki rõõmsa käega pillatud laiad pintslitõmbed, aga ka ähmaste piirjoontega abstraktsed kujundid. Kõiki neid pingeid ühendab üks korduv element – ühelainsal rattal püsiv konstruktsioon. Ratta motiivi võib vaadata kui väljendusliku konkreetsuse ja abstraktsete unistuste pinge tõukepunkti. Ühelt poolt on ratta näol tegu väga konkreetse ja „korraliku” objektiga, aga ainult vormilises, maalitehnilises mõttes – tegelikkuses ei seisaks ükski Ole maalitud objekt või asi ühel väiksel rattal püsti. Kõik need vaikeluks nimetatud konstruktsioonid tekitavad tänu Ole filigraansele tehnikale tõsiseltvõetavuse illusiooni, kuigi maalist maali korduv üksikul rattal seisva asjanduse motiiv eirab reaalse maailma füüsikareeglid. Rattakeste korduvus justkui peaks kujutama ratsionaalset elementi, kunstniku taotlust oma abstraktseid ja irratsionaalseid impulsse üksikteoseid ühendava motiivi kaudu korrastada, aga kui kujutada korraks, et maalide asemel on liikuv pilt, ja kaaluda, kuidas võiksid pikkade metallist või puust pulkade, sammaste või varraste otsas seisvaid seadeldisi ja sümboleid kandvad rattakesed käituda, siis tunduks loogiline, et need kas tuhmi kolksuga pikali kukuvad või siis vähemalt maalipinnalt (või kaadrist) koomilise kohmakusega, ausõna peal entroopia suunas välja veerevad.

Kui Ole räägib näituse saatesõnas inimlike unistuste abstraktsusest, siis tema maalidel korduvad samuti abstraktsed motiivid, mis justkui eiravad mingi kummalise ja anarhilisegi rõõmuga ülejäänud maalipinna tasakaalukat filigraansust ja objektide selgeid piire, puhtaid pindu. Sobivat näidet ongi raske valida. Mu üks lemmikuid on „Vaikelu igikestvast harmooniast ja rahust”. See kujutab suurt ruutudest koosnevat pinda, mis jätab mulje, nagu oleks tegu vaat et peaaegu ruudulise riidega, lapitekiga (kuigi ruutude liitekohad jätavad selleks liiga jäiga mulje). See pind kaardub lange- või vihmavarjuna rattakesel seisva aluse kohal. Alus on aga täis rõõmsaid, irratsionaalseid pintslitõmbeid. Muidugi tekib konkreetses ja korrastatud kontekstis kohe vajadus neid pintslitõmbeid millenagi kujutada – näiteks kapsaks loetud raamatutena. Ometi väljendub siin seesama Ole – ja tegelikult iga kunstniku – põhiline probleem: kuidas tõlkida ratsionaalsesse raamistikku, igapäevasesse keelde irratsionaalseid impulsse, intuitiivset sundi ennast väljendada, elu emmata, ellu sukelduda ja elu külge klammerduda, elusolemise asjaolu värvide, vormide ja kompositsioonidega kirjeldada. Justkui oleks iga kirjeldamiskatse kitsendav, vandudes ikka alla tundmise kihilisusele, mõtetes tekkivate seostele, tajude ja aistingute värvikirevale ootamatusele, toonide- ja varjuderohkusele. „Vaikelu vikerkaarega” kommenteerib seda vastuolu üsna selgelt: rõõmsa vikerkaare otsad lõppevad rattakestel seisvates läbipaistvates kuupides, kus spekter muutub akromaatiliseks – elu konkretiseeriva ratsionaalse seletuse käes taandub selle värvirikkus. Valguse valgustamine tuhmistab.

Ole maalidel korduvad rõõmsad pintslitõmbed, mis on väga selgelt piiritletud ja eesmärgipärased, aga ometi nendes piirides ka pulbitsevad ja isepäised, nad justkui tahaksid viskuda neid ümbritsevast peenemast ja vaoshoitud, „korralikust” pintslikasutusest eemale. Nii saavad julged tõmbed sümboolseks – neis ühineb kaos ja kord. „Vaikelu suure pintslitõmbe ja kiviga” kujutab kaose ja korra pinget väga täpselt. Suur pintslitõmme lainetab ja laiutab ähvardavalt üle maali ja seda püüavad justkui paigal hoida juhtmed või nöörid, mis on kinnitatud kahel rattakesel seisvate pulkade külge. Samuti ühendavad juhtmed kaht pulka omavahel ja nende vahele on juhtmetesse asetatud justkui raskuseks korrapärane kivi, millele on graveeritud number. Rattakesed tunduvad liikuvat, juhtmed on mässitud ümber pulkade lohakalt, kuubikujulise kivi nurgast on justkui suure pingutuse tagajärjel murdunud tükk, kogu savijalgadel süsteem ähvardaks nagu pintslilaine tsentrifugaalse jõu survel kokku kukkuda. Ometi hoiab see ebakindel konstruktsioon pintslilainet kinni, kahe rattaga maas – abstraktse, intuitiivse impulsi, vabalt voolava kujutluse ja selle korrastamiskatse omavaheline pinge ja habras tasakaal. On veel selgemaid näiteid. Maali „Tume vaikelu sümboliga” täidab sünges toonis pintslitõmmete pööris, suuremat osa sellest katab aga korrapärastest vormidest koosnev pind, mille keskel seisab pentagramm – vist vanim teadaolev sümbol, viie Moosese raamatu märk, viis A-tähte, varakristlaste tõe sümbol ja hilisem nõiajalg, gnostikute müstiline Lõõmav Täht, märk, millega on tähistatud nelja elementi ja inimese hinge ning mida kõike veel. Nii kirjeldab Ole selgelt, kuidas mingeid „tumedaid” impulsse, mitteteadvustatud „pimedust”, inimene olemise „musta auku” püütakse sümboliseerida, üldmõistetavusse paika seada – ja see tähendab ühtlasi varjamist kui ka varjatava „jätmist” sümbolisse, jälge.

*

Kaido Ole on kunstnik, keda ei huvita ainult kujutamine, vaid ka kujutamise võimalik tähendus. Kujutamise rõõmust või valust ei piisa. Moodsas koolitusekeeles võiks lisada, et Olele ei anna rahu kommunikatsioon. Kui lähtuda dilemmast, et abstraktseid mõtteseoseid ja tundevarjundeid on raske või peaaegu võimatu asetada ratsionaalsesse raamistikku, neid mingil moel sõnastada – isegi kui sõnastusraamistik on loominguline ja manifesteerib valikuvabadust –, siis võib tundlikul inimesel tekkida süütunne, vajadus näidatut üle korrata ja siis seda omakorda üle korrata ja nii lõpmatuseni.

Seda painet on kirjeldatud näituse ainsas videos, autoriks Flo Kasearu. Video kestab üle poole tunni ja selle taustaks on sama Kumu näitusesaal. Seinad on siin tühjad. Esiplaanil tool, millele istub Kaido Ole. Tema ülesanne oleks siis oma kunsti seletada. Kuid Ole on see „kena kangelane”, kes vaikib, muutub lihast ja luust vaikeluks. Mõnes mõttes on tegu näituse kõige huvitavama tööga. Põhiline iseloomustus, mida ma video vaatajatelt kuulsin, oli „igav”. Täiesti täpne kommentaar, Tarkovski filmid on Kasearu video kõrval kõrvulukustav action. Aga see on omamoodi köitev, kõnekas igavus. Huvitav igavus, kui nii võib öelda. On võimalik jälgida kunstnikku tühjusse vahtimas, vahepeal valgeid seinu uurimas, siis mõttesse vajumas, siis piima joomas, siis paarile kõnele vastamas, siis kaamerat uurimas, siis kaamera kohalolu (justkui?) unustamas, jalgu sirutamas. Üks võimalik interpretatsioon on, et vaataja võib pealt vaadata kunstniku mõtlemist (või selle näitlemist), näha pealt mõtte sündi, jälgida abstraktsete unistuste liikumist kunstniku peas. Olla ühtaegu kunstnikule, kunsti sünnile lähedal ja avastada selle läheduse keskelt ligipääsmatus: vaatajale ei öelda, mille või kelle üle Ole ühel hetkel naerab või mis teda mingil teisel hetkel ohkama paneb. Kui varuda pisut kannatlikkust, võib vaataja hakata igavust trotsima – minuga juhtuski nii – ja lähtuma tundest, et peab video lõpuni vaatama, sest äkki ütleb kunstnik lõpuks midagi põhjapanevat: nii kandub vaatajasse üle kunstnikku tegutsema ajendav ja ühtlasi piinav motiiv – ootuste ja tegelikkuse vaheline pinge. Siis aga lõpuks ütleb Ole, et niikuinii tahaks öeldut täpsustada ja täiendada, seetõttu pole mõtet alustadagi. Teisisõnu: (sise)elu keerukus ei mahu sõnadesse; unistuste, painete, ideede, hirmude, kujutluste muundumine konkreetseks kunstiteoseks, virdava, elamiseks kutsutava ainese muundamine millekski paigalseisvaks ja lõplikuks on ülesanne, millest ei saa üle ega ümber, ülesannet pole võimalik hüljata ega ka selle ajendiks oleva saladuse koodi uurida. Kunstnikule jääb selle sunduse valguses õigus püsida oma ülesandes ning muidugi õigus oma ülesande ajenditest ja tagajärgedest kõnekalt vaikida. Elu on kujutatav ja sõnastatav ainult teatud ulatuseni ja parimal juhul õnnestub kujutada ulatuse piire, kombata piirjooni, unistada ja anda unistusele ulatus. Maalil „Vaikelu Musta Surmaga” kujutab rattakesele asetatud klaasruutu ja puust sammast sellel, samba otsas aga omakorda läbikumavat kuupi. Kõik on väga korrastatud, selgepiiriline, asi tundub seisvat kindlalt. Kuubi küljest läheb juhe ähmase, mustava koguni – nagu kataks tervet Galaktikat tumeaine. „Must Surm” viib mõtted muidugi kohe katkuni, aga võib-olla sümboliseerib see ähvardavalt ähmane kogum mitte ainult ideede, ideaalide ja kujutluste, vaid kogu elu üleüldist irratsionaalsust, ootamatust, kontrollimatust, isegi ohtlikkust, eluvoolu kujuteldamatust ja inimese sügavat kaitsetust selle ees ja sees. Ometi sunnib see miski nii kujutama – kujutamine aga tähendab osutamist, igatsust saada ja hoida kinni – kui ka tähenduslikult vaikima. See on kunsti paradoks, mida omakorda on raske kujutada. Mu meelest on see Kaido Olel väga hästi õnnestunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming