Vaikivad värdjad

Ole portreteeritud „värdjatel” puudub sotsiaalne maastik, kompositsiooniline kuuluvus, taustanarratiiv ja hõlmav süžeeliin.

JOHANNES SAAR

Kaido Ole isikunäitus „Värdjad” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 21. XII.

Kaido Ole. Lendav värdjas. Akrüül, 2014.

Kaido Ole. Lendav värdjas. Akrüül, 2014.

Stanislav Stepaško

Kaido Ole isikunäitus „Värdjad” ilmub vaataja ette saadetuna kunstniku sisemonoloogist ning ühest autorita saatetekstist, kus keskendutakse samuti kunstniku sisemisele loomeloogikale. Mõlemad osutavad hoolega sissepoole, selgitavad sisemist sundi, personaalseid motiive, isiklikku ja individuaalset. Nende tekstide introspektiivne analüüs leiab aset maailmas, mis on parajasti ateljee mõõtu ja kirjeldab kunstniku argirutiini, heitlusi ja eksimusi ega peatu küsimusel, mis ootab kunstnikku ateljee välisukse taga.

Lisagem siis omalt poolt natuke välist sära. 1998. aastal Kristjan Raua preemia, siis paar kultuurkapitali aastapreemiat, 2012. aastal Konrad Mäe maalipreemia, 2014. aastal Valgetähe III klassi teenetemärk. Nende vahel arvukad osalemised valdkondlikel tippüritustel üle maailma, mida on tänavu pärjanud arvamine saja tulevikumaalija hulka Thames and Hudsoni kirjastuse värskes kogumikuks. Tagatipuks näituse avamine Eesti presidendi osavõtul ja tema kadrioruliku kõrguse isiklikud kiidusõnad kunstnikule Facebookis.

See toob silme ette natuke mastaapsema sulgumise, kui seda on eneserefleksiooni ja ateljeerutiini esitamine kunsti eksegeesina. Presidendi osalemine toob kaasa uue seisusliku staatuse näitusele ja ka selle avamisele. Avamine kuulutatakse „kinniseks”. Teravdagem seda paradoksi ja kõnelgem „suletud avamisest”. Ja kõnelgem selle näitel Eesti sulgumisest seisuslikuks ühiskonnaks, kus ringiliikumine on järjest jäigemalt reguleeritud sotsiaalse staatuse alusel.

Iga doxa, ideoloogilise eelarvamuse sooviks on, et seda ei märgataks. Ja kui märgatakse, siis ei tunta ära. Ja kui siiski tuntakse ära, siis tunnistataks osaks loodusest, asjade loomulikust korrast. See seletab, miks meie poliitilises dogmaatikas on „tuul tõuseb” ja „turg nõuab” täiesti üheväärtuslikud väited – mõlemad osutavad justnagu fataalsele paratamatusele, mis meist üle uhab. Meie asi on leppida, alistuda. Leian, et Kaido Ole näituse saatetekste, näitust ennast ja selle sotsiaalset staatust võib lugeda nagu lausepaare, milles üks paariline on ära kustutatud. Ent lõpuks ilmub ta ikkagi välja ärapõlatud värdjana.

See lugemisviis taandub eelkõige teksti ja konteksti vahekorra küsimusele, otsib minema pühitud konteksti ning rekonstrueerib tekstile, näitusele ja selle avamisele sotsiaalselt tundlikuma tähenduste horisondi. Hüva. Nägime, et saatetekstide maailm lõppes ateljee välisukse juures. Neile oli vägitükiks seegi, et nad kunstniku psühhoterraariumist välja murdsid. Nende saaga jääb kammerlikuks menuetiks pühitud ateljeepõrandal, neil on ainult üks peategelane – kunstnik, kes hõljub oma ateljeega läbi õhutühja ruumi. Igal juhul pole ümbritsevas ruumis midagi kõneväärset, tähendusi, mis imbuks uksepilust ateljeesse, tekstidesse, piltidesse. Just, ka piltidesse mitte. Ole portreteeritud „värdjad” hõljuvad tähendustest tühjas ruumis, neil puudub sotsiaalne maastik, kompositsiooniline kuuluvus, taustanarratiiv, hõlmav süžeeliin. Lihtsalt galerii en face vaataja poole jõllitavaid passipilte nagu linnud Karl Linné taksonoomilises tabelis. Või patoloogiate illustratsioonid, millele on unustatud haiguslugu kaasa panna. Kunstniku portree saatetekstis ning „värdjate” rivistus galeriis ei ole kuhugi teel, nad on eneseküllased oma iseolemises, nende ainukeseks agendaks on nende endi igapäevane hakkamasaamine. Neil pole konteksti ja neil pole seda vajagi. Nad etendavad iseennast nagu päikesekuningas Louis XIV enda kirjutatud õukondlikes teatritükkides. Nad on hermeetiliselt suletud etendustesse iseendast ning näib, et ka publik on sellesse klaasmaailma kinni jäänud. Sest mida muud võiks tähendada presidendi ilmumine „suletud avamisele”? Kas ehk sotsiaalse konteksti minemapühkimist ühe tseremooniameisterliku liigutusega? Ja kunstitarbimise muutmist õukondlikuks rituaaliks? Ja presidendi tõusmist Liivimaa parimaks kunstikriitikuks? Küll ainult viivuks, etenduse lõpuni, aga siiski?

Ma ei paku üle. Iga võimu esimene ülesanne on minema pühkida oma sünni sotsiaalne kontekst ja asendada see karismaatilise domineerimisega. Kogu sotsiaalse maastiku sisustab „jumala kingitud andega” liidrite retoorika, nende jumalik privileeg anda avalikult rahvale teada, kes on hea kunstnik, kes on värdjas, kes muidu sisserändaja poeg roosast erakonnast. Ei ole juhus, et need autoriteedid tulevad poliitilis-majanduslikust oligarhiast. Nende mõju ulatusest annab aimu poliitikute tahtel Vabaduse väljakut krooniv Vabadussõja sammas, mis ei astu dialoogi ühegi pärandielemendiga oma ümbruses, deklareerib sõjalist võitu ja kustutab pildilt leina.

Veelgi värskem näide poliitilis-majanduslikust pealetungist kultuurile pärineb Kalamajast, kus järjekordne suutäis demokraatlikult avatud kultuuriruumist on neeldumas eraomandi loogikasse. Ka on selgumas, et mitte ainult Kultuurikatla ümbruse, vaid ka „katla” endaga ei oska omanik suurt midagi peale hakata, sest kinnisvaraarenduse teerull sõitis just potentsiaalsetest rentnikest juriidiliselt üle. See omakorda annab võimaluse sisustada seegi kultuuriruumi ärihuvidega. Ka Kaido Ole ja mitmete teiste Eesti kunstnike ümber on positsioneerunud mõjukas ärihuvi, mille võimuses on õli ja lõuendit konverteerida edetabeliteks, ordeniteks, preemiarahaks ja riiklikuks tunnustuseks. Kindlasti on raske sellises olukorras kunstnikuks jääda, mitte moonduda aukandjaks. Võimalik, et autistlik värdjapositsioon on siin üks ellujäämistaktikaid. Majanduslik kapital ihkab küll kultuurilist mõjukust, ent mitte väljatõugatu stigmat. Nii korjabki kunstnik maast ainukese vakantse maski ja pakub seda õukonnale müüa, riskides känguda trafaretiks – kunstnik on hull, haige, külmetav, kodutu.

Kardetavasti lisandub aga Kalamaja kandist peagi neid väljatõugatuid hulgi, ent nende jaoks turuväärtuslikke maske ei jätku. Neist saab tõeline sotsiaalne patoloogia – supiköökide, parandusasutuste ja hospitalide püsiklientuur, kelles ei tunta enam kultuuri ära. Sest valitseb majandus-poliitiline doxa. Nii saab kultuurist tasapisi Wunderkammer, Niguliste kapp-altar, mille avanemisel näeme vaid vaikivaid värdjaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming