Vaikuse meister Bettina Speckner

Kadri Mälk

Bettina Speckneri ehtenäitus Kristina Viirpalu galeriis kuni 15. IV. Kunstiakadeemias külalisõppejõuna kuuajalist kursust läbi viiv Bettina Speckner saabus siia ehtekunsti Mekast Münchenist. Praktika, kus väärt kunstnik oma õpetamisperioodi jooksul ka näitusega esineb, on igati tänuväärt ja nii avaski märtsi keskpaigas uue kontseptsiooniga Kristina Viirpalu galerii (endine Iida galerii) oma uksed Bettina Speckneri ehteloomingule. Kooslus ajalooline ruum, Viirpalu õhulised pitskleidid ja Speckneri ehted on kõnekas omaette, kuid peatugem praegu vaid ehetel. Ehteid pole palju, kuid oma kujundlikkuses moodustavad nad tugeva terviku. Pealtnäha süütud kujundid – lilled, kapriisselt kaarduvad aaloeoksad, portreed – vangistavad pilgu. Muljet lisab akromaatiline, luitunult tüüne tonaalsus: halli varjundid, koralliroosa, tuhm roheline turmaliin. Ei mingit tulevärki. Kuid tundlik vaataja märkab – tunded on sordiini all. Seal on laetud materjali aura, kunstniku käe puudutus. Intiimne vaikelu. Paus. Hingetõmbepaus. Väikeste teemade esteetikat teenib ka kunstniku fotokasutus. Ferrotüüpia, mida Speckner meeleldi varieerib, on Ameerika kodusõjaaegne tehnika, tänavafotograafide lemmik, mis asendas õrna ja kallist, sageli klaasiga kaetud dagerrotüüpiat. Tänapäeval on selline fotokandja haruldus, kuid XIX sajandi teisel poolel oli ferrotüüpia raudplaat igapäevaelu jäädvustaja. Praegu kumab meile sealt vana foto ebamaine veetlus, mida Speckner on õilistanud vääriskivi-inkrusteeringutega.

Tänapäeva pihustunud väärtushinnangud on pihtimuslikkuse ja intiimsuse kunstis pulbriks jahvatanud. Üksik aaloe aknalaual ei kõneta naljalt enam kedagi. Ent, peatu! Kontuur vonkleb mustris justkui teades, kuhu välja jõuda. Aga ei, siis teeb käänu ja jõuab hoopis kuhugi mujale, jättes meile tunde, et nii peabki olema. Eksituste galaktika, mis suudab meid veenda, et selline ongi elu. Mõistatuslik. See on kogenud rändaja igavene naasmine. Tõestus, et kõige ühitumatumad lootused võivad segamatult külg külje kõrval elada.

Speckner on vaikuse meister, meditatiivne illusionist.

Tema trajektoor on Tōkyō–Tallinn– New York–München.

*

Samal ajal on meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis laia haardega Ladina-Ameerika ehtekunsti väljapanek. Sellise massiivse eksootilise ülevaate eest muuseumile au ja kiitus! Bettina Speckner oli seda väljapanekut näinud enne meid, New Yorgi MADis (Museum of Art and Design). Ja ta ei jõudnud ära imestada, et see kohe seejärel Tallinna jõudis. Speckneri suhe Ladina-Ameerikaga ei ole päris jahe. Tema esimene soolonäitus toimus 1988. aastal just nimelt São Paulos, kus ta siis elas. Ta on elanud ka Portugalis, räägib portugali keelt ja ometigi – kodustanud on ta vaid aaloe, mitte sealse mentaliteedi. On miskit, mida sa eales ei kodusta. Juured. Neid kaotada ei tohiks. „Mõtle järele” on hea näitus, et seda tundma saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming