Vaikuses klõbisevate lusikate helin

Martin P?

Meil hakkas nüüd disainiaasta! Naaberriikidel Põhjalas oli selline ka hiljuti, 2005. aastal. Septembri viimasel nädalal on Helsingis disaininädal. Ja Budapestis kah. Tallinnas on disainiöö! Barcelona disaininädal jäi vist oktoobri lõppu. Seal on sügis soojem. Berliin peab viimastel aastatel oma “DesignMai” festivali kevadel. Biennaale ja muid üritusi ei hakka siin loetlema. Disain on popp. Disain on paisumas kiiresti ja kõikjale, märgistades üha suuremaid teemasid materiaalse kultuuri loomise vallast. Tormiliselt areneva tehnoloogia taustal punguvad ja sirguvad üha uued disainivaldkonnad. Teisalt imenduvad disainiideoloogiat täis ka vanad ja väärikad tarbekunstierialad, leides seeläbi uue hingamise. Kommerts, ütlete te. Jah, juhtub ka seda, nagu kirjanduses, teatris ja muusikaski, rääkimata suurest arhitektuurist. Kuid mitte see ei ole disaini tõeline olemus. Disaini roll on pusida ja rassida tehnoloogia humaanseks muutmise nimel ning inimsõbraliku ja kultuuriliselt tähendusliku tehiskeskkonna loomise kallal. Jah, äril, ettevõtjail ja ettevõtteil on siin oma koht, ilma milleta seda koostööd ei sünni. Nii nagu ei sünni ka head pudelit veini ilma ettevõtlike veinimeistriteta.

Söögikultuuris on mitmeid teisigi disainile lähedasi aspekte. Ühelt poolt ei eelda me ei kokalt ega disainerilt tõelist leiutamise võimet, küll aga oskuslikku ja loovat komponeerimist ja uue tulemuse saavutamist vanade teadmiste uutmoodi sobitamisel. Samuti on esteetikal ja väljanägemisel siin oma koht – sööme ju kõigepealt silmadega. Kuid nii nagu üks roog avab ennast tõeliselt maitse, lõhna, tekstuuri ja miks mitte ka vaikuses klõbisevate lusikate heli kaudu, nii peab sisaldama kõiki meeli rahuldavat tulemust ka hea disain. Samuti kehtib disaini puhul kõnekäänd, et armastus käib kõhu kaudu. Tõelise liidu mõne toote, ruumi või miks mitte teenusega, loome just nimelt oma kõhu ehk alateadvuse kaudu, seda toodet, ruumi või teenust kasutades. Just nimelt kasutades ja sellega koos elades, mitte seda tarbides.

Disainivaldkonda viimasel ajal tabanud paisumise ja paljunemise taga on loomulikult ka oht, et disainist saab triviaalne sõnakõlks, mis üksvahe kõikjale juurde kleebitakse. Ehk toob disainiaasta siin selgust, mis on ja mis ei, mis jääb ja mis tuleb. On selge, et turujõudude dikteeritud tarbimisühiskonnas peab disain pidevalt võitlust oma puhtuse, siiruse ja loovuse nimel. Paraku pöörleb suurem osa disainist vaid tehiskeskkonna jätkuva pinnapealse ümberstiliseerimise kallal, muutudes sel juhul stilistide kujundatud kompositsioonideks teemal “mood täna”. Kuid kõik, mis tuleb uue moevooluga, on loodud selleks, et see kohe jälle unustada. Sügavamalt võrsunud ideid, neid, mis meid tõeliselt puudutavad, olles võimelised meie elu paremaks tegema ja miks mitte sinna jupikese naudingut lisama, tuleb otsida aga kusagilt mujalt.

Klassikaliselt oleme harjunud jagama disaini pooleks: 2D ehk graafiline disain ja 3D ehk vormidisain. Viimase termini vastu olen ise sügavalt allergiline, kuna see näeb disaini pinnapealse ja pelgalt välist vormi käsitleva distsipliinina. Ega termin “tootedisain” ka teab mis hea ei ole, aga lähemal asja sisule siiski. Nii, et tootedisaini roll ei ole mitte ainult esemete vormimine ja neile kauni kesta loomine, vaid nende esemete eksistentsi terviklik mõtestamine ja isikupärase olemuse loomine. Nii graafilise kui tootedisaini puhul algab kõik sisust ja sellest, mida meil disaini kaudu öelda on. See tähendab, et disain on kohal ja määratletud palju aega enne tegeliku objekti füüsilist vormumist. Disain hõlmab objekti eksistentsi mõtte, selle, kuidas me esemelist keskkonda tajume, kuidas seda kasutada mõistame ja mida see meile tähendab. Telefoni ei saa teha ilusaks, kui sel puudub kasutusloogika. Tooli ei saa teha ilusaks, kui selle konstruktsioon ei ole piisavalt intelligentne – tugev, ratsionaalne ja toodetav. Veekeetjat ei saa teha ilusaks, kui see kasutajat kõrvetab. Nende nüansside mittemõistmine toob enamasti kaasa ebaõnnestunud disainlahenduse, kus disaini on püütud kasutada vaid pinnapealse esteetilise hädaabina, kaasatud see vaid tootearendusprotsessi viimases faasis. Aga tegemist ei ole sel juhul mitte korraliku haiglaraviga, vaid ihukarva plaastriga, mis pikas perspektiivis suurt midagi ei paranda, sest tehismaailm erinevalt looduslikust ennast ise ei ravi.

Tänane disainivaldkond on muidugi tunduvalt mitmekesisem kui lihtsustatud jaotus 2Dks ja 3Dks seda näitab. Kogu digitaalne suhtlemine toob veebi kaudu meile tohutul määral infot, mis kõik tehakse meile vastuvõetavaks disaini abil. Mõelgem, kui tihti me langetame otsuse väljanägemise, mitte sisu järgi. Ja väljanägemine ei tähenda mitte suvetüdruku rinnakat pilti, vaid edastatud sõnumi selgust, arusaadavust ja tähenduslikkust. Mis aga juhtub siis, kui Internet ei ole enam ainult meie arvutiekraanil, kui digitaalne info imbub esemetesse ja keskkonda meie ümber? Kui asjad ja ruumid hakkavad mõtlema, meie tujude ja soovide peale reageerima. Tehnoloogia liigub sinnapoole väga kiiresti, hoolimata sellest, kas me seda tahame või mitte. Disainile jääb siin vastutusrikas roll tehnoloogia edusamme pehmendada ja kogu see robot kasutajatele ehk inimestele meelepäraselt ja arusaadavalt tööle panna. Et nende ülesannetega toime tulla, peab tänane diivanidisainer olema kompetentne väga paljudes uutes valdkondades.

Teine ja võib-olla veel tundmatumasse tulevikku viiv suund on jätkusuutlikku arengut tagav disain. On üldteada, et nii nagu täna, kaua enam ei saa. Meie ökoloogiline jalajälg ehk meie tegevusest tulenev koormus keskkonnale tuleks viia 1/10ni tänasest. Kuidas? Sellise äkilise ja tundmatu hüppe sooritamine on võimatu. Väikeste sammude astumisel eesmärgi poole on disainil aga oluline koht ökoloogiliselt jätkusuutlike toote- ja teenusekoosluste loomisel. See tähendab ka kogu praeguse disainidistsipliini täielikku ümbermõtestamist ja täiesti uutel väärtushinnangutel seisva disainikultuuri rajamist. Nii et kui võitleme klassikalise disainerirolli suurema aktsepteerimise ja mõttekama rakendatuse nimel kohalikus ettevõtluses ja ühiskondlikus sfääris, peame oma mõtteis maadlema juba hoopis keerulisemate ülesannetega.